teadis, et Alma ei kuulanud. Kuidas ta seda teadis? Mida ta veel teadis? Alma võttis ennast kiiresti kokku, meenutas õhtusöögi algust, püüdis meelde tuletada mõnd mõtet, mida oli kuulnud. Ebatavalisel moel ei osanud ta midagi öelda. Ta köhatas ja sõnas: „Ma eelistaksin enne terve professor Pecki raamatu läbi lugeda, kui mingi hinnangu annan.” Beatrix heitis tütrele terava pilgu: see oli üllatunud, kriitiline, pettunud.
Professor Peck suhtus Alma väitesse kui soovi, et ta räägiks veel midagi – õigupoolest kandis ta daamide kasuks peast ette suurema osa oma raamatu esimesest peatükist. Tavaliselt poleks Henry Whittaker lubanud söögitoas sellist tõsiselt tüütut tegevust, aga Alma nägi isa näost, et too on tüdinud ja kurnatud, tõenäoliselt haigushoo piiril. Lähenev haigus oli ainus asi, mis isa nii vaikseks muutis. Kui Alma Henryt tundis, ja ta tõesti tundis teda, siis on isa homme terve päeva voodis, võimalik, et terve tuleva nädala. Aga esialgu talus Henry professor Pecki monotoonset ettekannet, valades endale ühe tubli klaasitäie klaretti teise järel ja pannes hulgaks ajaks silmad kinni.
Vahepeal uuris Alma George Hawkesi, botaanikakirjastajat. Kas tema tegi sellist asja? Kas ta hõõrus ennast naudingu tippu? Anonüümne kirjutas, et mehed tegelesid onanismiga isegi sagedamini kui naised. Terve ja energiline noor mees võis väidetavalt hellitada end ejakuleerima mitu korda päevas. George Hawkesi ei saanud muidugi otseselt energiliseks nimetada, aga ta oli noor mees suure ja raske higistava kehaga – kehaga, mis näis olevat tõesti millestki pungil. Kas George oli seda hiljuti teinud, võib-olla koguni samal päeval? Mida George’i liige praegu tegi? Puhkas väsinult? Või liikus iha poole?
Korraga toimus midagi lausa kujuteldamatut.
Prudence Whittaker hakkas rääkima.
„Vabandage, härra,” alustas Prudence, suunates oma sõnad ja tüüne pilgu otse professor Peckile, „kui ma teid õigesti mõistan, tundub, et te olete identifitseerinud erinevad juuksetekstuurid, et tõestada, et neegrid, indiaanlased, idamaalased ja valged inimesed on kõik erinevast liigist. Aga ma ei saa midagi parata, kui teie arvamus mind imestama paneb. Siinsamas mõisas, härra, kasvatame erinevaid lambaid. Võibolla panite seda tähele, kui enne mööda sissesõiduteed siia sõitsite? Mõnel meie lambal on siidine vill, mõnel kare kasukas, mõnel tihedad villalokid. Te ei kahtle ju, härra, et hoolimata nende erinevast kasukast, on nad kõik lambad? Ja kui te mind vabandate, siis ma usun, et kõiki neid lambaid saab edukalt omavahel ristata. Kas inimesega pole mitte niisamuti? Kas pole siis võimalik väita, et neegrid, indiaanlased, idamaalased ja valged inimesed kuuluvad kõik ühte liiki?”
Kõigi pilgud pöördusid Prudence’ile. Almale tundus, otsekui oleks ta jäise vee sahmakaga üles ehmatatud. Henry tegi silmad lahti. Ta pani klaasi käest ja ajas end toolil sirgu, tema uudishimu ärkas. Selle märkamiseks olnuks tarvis teravamat pilku, kuid Beatrix istus samuti sirgemalt, justkui valvsamaks muutudes. Õpetaja Arthur Dixon vaatas, silmad ärevalt pärani, Prudence’ile otsa ja lasi siis pilgul kohe murelikult ringi käia, nagu oleks tema selles purskes süüdi. Siin oli tõesti palju imetlusväärset. See oli Prudence’i pikim jutt söögilauas – või õigupoolest üldse kõikjal.
Õnnetuseks polnud Alma siiani vestlust jälginud, seega polnud ta päris kindel, kas Prudence’i avaldus oli õige või asjakohane, aga jumala eest, tüdruk oli midagi öelnud! Kõik olid kohkunud peale Prudence’i enda, kes vaatas professor Pecki häirimatult tavapärase jaheda iluga, sinised silmad selged ja pärani, ning ootas vastust. Näis, nagu oleks talle täiesti igapäevane asi väljapaistvate Princetoni teadlastega vaielda.
„Inimesi ei saa lammastega võrrelda, noor daam,” väitis professor Peck vastu. „Lihtsalt see, et kaks olendit võivad paljuneda… kui teie isa vabandab mind, et ma mainin seda teemat daamide juuresolekul?” Henry, kes nüüd juba üsna hoolega tähele pani, andis härrandliku viipega nõusoleku. „Lihtsalt see, et kaks olendit võivad anda järglasi, ei tähenda veel, et nad kuuluvad samasse liiki. Hobused võivad anda järglasi eeslitega, nagu te ehk teate. Samuti kanaarilinnud vintidega, kuked nurmkanadega ja sokud uttedega. See ei tee neid bioloogiliselt samaväärseks. Pealegi on väga hästi teada, et neegritel esineb teist liiki peatäisid ja sooleparasiite kui valgetel, mis on ümberlükkamatu tõend erinevatest liikidest.”
Prudence noogutas külalisele viisakalt. „Minu viga, härra,” ütles ta. „Palun jätkake.”
Alma oli ikka sõnatu ja segaduses. Miks kõik räägivad sigimisest? Just nimelt täna õhtul?
„Kui erinevus rasside vahel on silmaga nähtav isegi lapsele,” jätkas professor Peck, „siis valge rassi üleolek peaks olema selge kõigile, kel on vähegi aimu inimkonna ajaloost ja päritolust. Germaanlaste ja kristlastena me hindame vooruslikkust, tugevat tervist, kokkuhoidlikkust ja kõlbelisust. Me valitseme oma kirgi. Seetõttu olemegi juhtival kohal. Kui vaadata tsivilisatsiooni ajalugu, siis teised rassid poleks mingil juhul suutnud teha selliseid edusamme, et leiutada raha, tähestikku, tööstuslikku tootmist. Aga mitte ükski teine rass pole nii abitu kui neegrid. Neegritele on iseloomulik ülim emotsionaalsus, mis on põhjustatud nende kurikuulsast enesekontrolli puudumisest. Seda on näha juba nende näostruktuurist. Nende näos on nii silmad, huuled, nina kui ka kõrvad liiga suured – mis tähendab, et nad ei saa midagi parata, kui tunded neist võitu saavad. Seega on neegrid võimelised sügavaimaks kiindumuseks, aga ka kõige hullemaks vägivallaks. Lisaks ei saa neegrid punastada, seega pole neil ka võimet häbi tunda.”
Juba ainult punastamise ja häbi mainimisel punastas Alma häbist. Sel õhtul ei suutnud ta üldse oma tundeid valitseda. George Hawkes naeratas talle taas, ikka sooja mõistmisega, ja see pani Alma veel sügavamalt punastama. Beatrix heitis Almale nii hävitavalt põlastava pilgu, et tüdruk kartis korraks, et ema lööb teda. Ta peaaegu tahtiski, et teda löödaks, kas või ainult selleks, et pea selgeks saada.
Hämmastaval kombel hakkas Prudence taas rääkima.
„Ma mõtlen ikka,” esitas ta rahuliku ja tasakaaluka häälega küsimuse, „kas kõige targem neeger on intelligentsuselt üle rumalaimast valgest mehest? Profesor Peck, ma küsin seda ainult seepärast, et möödunud aastal rääkis meie õpetaja härra Dixon meile karnevalist, kus ta viibis ja kohtas Marylandist pärit endist orja härra Fullerit, kes oli kuulus oma kiire arvutamise poolest. Härra Dixoni jutu järgi suutis see neeger, kui talle öelda inimese täpne sünnikuupäev ja kellaaeg, kohe välja arvutada, mitu sekundit see inimene on elanud, härra, võttes arvesse ka liigaastad. See oli kindlasti väga muljetavaldav esitus.”
Arthur Dixon nägi välja, nagu hakkaks minestama.
Professor, kes oli nüüd nähtavalt ärritunud, vastas: „Noor daam, ma olen näinud karnevalil muulasid, kes on arvutama õpetatud.”
„Mina samuti,” vastas Prudence ikka samasugusel tundetul ja rahulikul toonil. „Aga ma pole küll kunagi näinud karnevalimuula, kes oskaks liigaastaid arvesse võtta.”
Professor Peck võpatas kergelt selle julge avalduse peale, siis noogutas järsult ja jätkas. „No hea küll. Vastuseks teie küsimusele võin öelda, et iga liigi hulgas leidub idioote ja üliandekaid. Kumbki äärmus pole norm. Olen juba aastaid kogunud ja mõõtnud valgete meeste ja neegrite pealuid ja siiamaani on minu uurimus jõudnud järeldusele, et kui valge inimese kolp täita veega, mahutab see keskmiselt neli untsi rohkem kui neegri oma – tõestades niimoodi suuremat intellektuaalset võimekust.”
„Ma mõtlen,” ütles Prudence leebelt, „mis oleks juhtunud siis, kui te oleksite proovinud valada teadmisi elava neegri pähe, mitte vett surnud neegri pealuusse?”
Õhtusöögiseltskond jäi jäigalt vait. George Hawkes polnud sel õhtul veel midagi öelnud ja täiesti ilmselt ei kavatsenud ta nüüd sellega algust teha. Arthur Dixon jättis ideaalse mulje surnukehast. Professor
