lähedal elava proua Cavendeshi peale! Ta on ju lausa hirmutis, siiski on ta oma mehe meelest piisavalt talutav, et temaga seitse last teha. Nii et ka sinu jaoks on kuskil keegi, Ploom, ja minu meelest on ta õnnega koos, kui sinu saab.”
Mõelda vaid, et see oli öeldud lohutuseks!
Prudence seevastu oli tunnustatud iludus – väidetavalt Philadelphia suurim iludus –, aga terve linn oli ühel meelel selleski, et ta on külm ja kättesaamatu. Prudence äratas naistes kadedust, kuid polnud selge, kas ta meestes kirge äratas. Prudence tekitas meestes tunde, et neil ei tasu vaeva näha, ja mõistlikul kombel nad siis ei näinudki. Nad küll vahtisid teda, sest Prudence Whittakeri ei saanud vahtimata jätta, aga nad ei lähenenud talle.
Oleks võinud arvata, et Whittakeri tüdrukud tõmbavad ligi õnnekütte. Tõsi, palju noormehi ihkas perekonna varandust, kuid väljavaade saada Henry Whittakeri väimeheks oli pigem oht kui õnn, ja keegi ei uskunud niikuinii õieti, et Henry kunagi oma varandusest loobub. Nii või teisiti ei toonud isegi unistused rikkusest kosilasi White Acre’i lähedalegi.
Loomulikult, mõisas oli alati mehi, aga nad käisid otsimas Henryt, mitte tema tütreid. Terve päeva jooksul võis White Acre’i aatriumis näha mehi, kes lootsid, et Henry Whittaker nad vastu võtab. Seal oli igasuguseid mehi: meeleheitel mehi, unistajaid, vihaseid ja valetajaid. Need mehed saabusid mõisa, kaasas vitriinkastid, leiutised, joonised, skeemid või kohtuasjad. Nad tulid pakkuma aktsiaid, laenutaotlusi, uue vaakumpumba proovieksemplari või kindlat ravi kollatõve vastu, kui Henry ainult nende uurimistöösse investeerib. Aga lõbustusi ja kurameerimist nad White Acre’ist ei otsinud.
George Hawkes oli siiski teistsugune. Tema ei tahtnud Henrylt kunagi midagi materiaalset, vaid käis White Acre’is lihtsalt temaga vestlemas ja kasvuhoonete aardeid nautimas. Henryle meeldis George’i seltskond, sest George avaldas oma ajakirjades uuemaid teaduslikke avastusi ja teadis kõike, mis botaanikamaailmas toimus. Päris kindlasti ei käitunud George kosilasena – ta polnud flirtiv ega vallatu –, kuid ta märkas Whittakeri tüdrukuid ja käitus nendega lahkelt. Prudence’iga oli ta alati hooliv. Aga Almaga suhtles ta nii, nagu oleks tüdruk lugupeetav bioloogist kolleeg. Alma hindas George’i sõbralikku suhtumist, kuid igatses enamat. Ta tundis, et teaduslik arutelu pole viis, kuidas noormees räägib tütarlapsega, keda ta armastab. See oli õnnetu olukord, sest Alma armastas George Hawkesi tõesti kogu südamest.
George oli armastuseks kummaline valik. Mitte keegi poleks saanud teda nägusaks meheks nimetada, kuid Alma silmis oli ta suurepärane. Alma tundis kuidagi, et nad moodustavad kena paari, võib-olla on koguni kokku määratud. See ei lugenud, et George oli kogukas, kahvatu, ebakindel ja kohmakas – Alma ise oli ka. Ta riietus alati sobimatult, kuid Almagi polnud moekas. George’i vestid olid liiga kitsad ja püksid liiga laiad, kuid olnuks Alma mees, oleks ilmselt temagi niimoodi riides käinud, sest tal oli ikka probleeme, kuidas oma rõivaid seada. George’i laup oli liiga avar ja lõug liiga väike, kuid tal oli tihe niiske pahmakas tumedaid juukseid, mida Alma igatses väga puudutada.
Alma ei teadnud, kuidas koketeerida. Tal polnud õrna aimugi, kuidas George’ile külge lüüa teisiti, kui kirjutades talle ühe artikli teise järel aina tundmatumatel botaanilistel teemadel. George’i ja Alma vahel oli olnud ainult üks hetk, mida oleks tõesti alust hellaks nimetada. Aprillis 1818 oli Alma George’ile mikroskoobis näidanud Carchesium polypinum’it (see oli täiuslikult valgustatud ja elus, sagis rõõmsasti tillukeses tiigiveeloigus, kõigi keerlevate suude, hõljuvate ripsmete ja kombitsatega). George oli haaranud Alma vasakust käest, surunud selle oma suurte niiskete pihkude vahele ja öelnud: „Oh taevas, preili Whittaker! Kui suurepäraselt te olete hakanud mikroskoobiga töötama!”
See puudutus, käesurve ja kiitus olid Alma südame väga kiiresti lööma pannud. Ja saatnud ta jooksuga köitmiskambrisse, et saaks taas kätega iha vaigistada.
Oh jaa, jälle see köitmiskamber!
Köitmiskamber oli 1816. aasta sügisest saadik olnud koht, kus Alma käis iga päev – vahel tegelikult mitugi korda päevas, jättes vahele ainult oma kuupuhastuse päevad. Võiks ju mõelda, et kust ta selle tegevuse jaoks aega leidis, kui tal oli nii palju uurimistööd ja muud tegevust, aga lühidalt öeldes ei tulnud kõne allagi see tegemata jätta. Alma keha – kuigi pikk ja mehelik, kivikõva ja tedretähniline, suure kondi ja jämedate liigestega, nurgeliste puusade ja tugeva rinnakorviga – oli aastatega muutunud uskumatu seksuaalse iha allikaks ja ta tundis pidevat tungi.
Alma oli nüüd Cum grano salis’t nii palju kordi lugenud, et see oli talle mällu sööbinud ja ta oli liikunud muu väljakutsuva lugemismaterjali juurde. Alati kui isa omandas kellegi raamatukogu, sorteeris Alma raamatuid suurima hoolega, otsides midagi ohtlikku, midagi omapärase kaanega, midagi salajast peidus ohutute köidete vahel. Nii oli ta leidnud Sappho ja Diderot, samuti mõned rahutuks tegevad Jaapani naudingukäsiraamatute tõlked. Ta oli leidnud Prantsuse raamatu L’année galante kaheteistkümnest seksiseiklusest, mis olid kirjeldatud kuude kaupa ja mis rääkis perverssetest konkubiinidest ja kiimalistest preestritest, langenud baleriinidest ja võrgutatud koduõpetajannadest. (Oh neid paljukannatanud võrgutatud koduõpetajannasid! Üdini alandatud ja rikutud. Nad esinesid nii paljudes siivututes raamatutes! Miks peaks keegi hakkama guvernandiks, kui see viis ainult vägistamise ja orjastamiseni?) Alma luges isegi käsiraamatut Londoni salajasest „Daamide piitsutamisklubist”, samuti lõputuid lugusid Rooma orgiatest ja roppudest hindu religioossetest initsiatsiooniriitustest. Kõik sellised raamatud eraldas ta teistest ja peitis vanas tõllahoone lakas kohvritesse.
Aga see polnud veel kõik. Ta uuris hoolikalt meditsiiniajakirju, kust leidis vahel kõige veidramaid ja igati üle piiri minevaid aruandeid inimkeha kohta. Ta luges kainelt esitatud teooriaid Aadama ja Eeva võimalikust hermafrodiitsusest. Ta luges teaduslikke aruandeid kubemekarvadest, mida oli nii rohkesti, et neid võis pügada ja parukateks müüa. Ta luges statistikat Bostoni piirkonna prostituutide tervise kohta. Ta luges aruandeid meremeestest, kes väitsid, et on ühtinud hüljestega. Ta luges eri rasside ja kultuuride meeste ning eri imetajaliikide peenise suuruse võrdlust.
Alma teadis, et ei tohiks niisuguseid asju lugeda, aga järele ka ei suutnud jätta. Ta tahtis teada saada kõike mis võimalik. Lugemine täitis ta pea tõelise kehade paraadiga – alasti ja piitsutatud, alandatud ja allasurutud, ihaldavate ja laialilammutatud kehadega (ainult selleks, et need hiljem uuesti kokku panna ja lasta suuremat alandust taluda). Almal oli tekkinud ka sundmõte panna asju suhu – kui täpne olla, siis asju, mida daam ei tohiks kunagi tahta suhu panna. Teiste inimeste kehaosi ja muud sellist. Üle kõige mehe suguelundit. Ta igatses mehe suguliiget endale suhu isegi rohkem kui tuppe, sest ta tahtis tunda sellega suurimat võimalikku lähedust. Almale meeldis uurida asju lähedalt, isegi mikroskoopiliselt, seega oli loogiline, et ta ihaldas näha ja isegi maitsta mehe kõige enam peidus osa – tema salajasimat olemuse pesa. Mõte sellest kõigest koos kõrgenenud teadlikkusega oma huultest ja keelest muutus problemaatiliseks kinnismõtteks, mis kasvas temas, kuni vallutas ta üleni. Lahendada sai ta selle ainult oma sõrmeotstega ja üksnes köitmiskambris – seal turvalises ja eraldatud pimeduses, tuttavad nahaja liimilõhnad ümberringi ning uksel tubli usaldusväärne lukk ees. Ta lahendas olukorra, üks käsi jalge vahel ja teine suus.
Alma teadis, et tema eneserüvetamine on ebamoraalsuse tipp ja võib isegi tervisele kahju teha. Jällegi suutmata end peatada asju teada saamast, uuris ta teemat, ning see, mida ta välja uuris, polnud sugugi julgustav. Ühest Briti meditsiiniajakirjast luges ta, et lapsed, kes kasvavad tervisliku toiduga ja värskes õhus, ei peaks kehas kunagi tundma vähimatki seksuaalset iha, samuti ei peaks nad otsima sensuaalset infot. Maaelu lihtsad rõõmud, väitis autor, peaksid pakkuma noorele inimesele piisavalt meelelahutust, teda ei tohiks vallata iha hakata oma suguelundeid uurima. Teisest meditsiiniajakirjast sai Alma teada, et seksuaalset varaküpsust võib esile kutsuda voodimärgamine, liigne peksasaamine lapsena, ussidest põhjustatud pärakupiirkonna ärritus või (siinkohal Alma hingamine kiirenes) varane vaimne areng. See siis ilmselt oligi minuga juhtunud, mõtles ta. Sest
