pole kindel, kas me oleme varem kohtunud,” sõnas Alma ettevaatlikult.
„Oh, me ei olegi! Minu nimi on Retta Snow. Ma tulin siia jala!”
„Tõesti? Kas ma tohin küsida, kustkohast?”
Oleks peaaegu võinud arvata, et tüdruk ütleb: „Muinasjuturaamatu lehekülgedelt!”, aga ta teatas hoopis: „Sealtpoolt,” ja osutas lõunasse. Otsekohe sai Alma kõigest aru. White Acre’ist kahe miili kaugusel jõge mööda allapoole kerkis uus mõis. Selle omanik oli Marylandist pärit rikas tekstiilikaupmees. See tüdruk on siis kindlasti kaupmehe tütar.
„Ma lootsin, et siin kandis elab minuvanune tüdruk,” teatas Retta. „Kui vana sa oled, kui ma tohin nii otse küsida?”
„Üheksateist,” vastas Alma, kuigi tundis ennast palju vanemana, eriti selle lapsukesega võrreldes.
„Erakordne!” Retta plaksutas taas käsi. „Mina olen kaheksateist, see pole ju üldse suur vahe, eks? Aga nüüd sa pead mulle midagi ütlema ja palun ausalt. Mida sa minu kleidist arvad?”
„Noh…” Alma ei teadnud kleitidest midagi.
„Nõus!” hüüatas Retta. „See pole tõesti mu parim kleit. Kui sa oleksid teisi näinud, oleksid oma arvamuses veel kindlam, sest mul on mõned lausa rabavad kleidid. Aga päris vastik see sulle ju ka ei ole?”
„Noh…” Alma oli jälle vastusega kimpus.
Retta säästis teda vastamast. „Sa oled minu vastu liiga lahke! Sa ei taha minu tundeid haavata! Ma pean sind juba oma sõbraks! Pealegi on sul nii ilus ja rahustav lõug. See kohe paneb inimesed sind usaldama.”
Retta võttis Alma ümbert kinni ja toetas pea tema õlale, surudes end soojalt tema vastu. Polnud mingit põhjust, miks see oleks pidanud Almale meeldima. Kes see Retta ka polnud, oli ta igatahes täiesti naeruväärne, äärmuseni tobe ja segane. Almal oli töö pooleli ja tüdruk segas teda.
Aga keegi polnud veel kunagi Almat oma sõbraks nimetanud.
Keegi polnud Almalt küsinud arvamust kleidi kohta.
Mitte keegi polnud imetlenud tema lõuga.
Tüdrukud istusid mõnda aega pingil selles üllatavas ja soojas embuses. Siis tõmbus Retta eemale, vaatas Almale otsa ja naeratas – lapselikult, usaldavalt ja lustakalt.
„Mis me nüüd edasi teeme?” küsis ta. „Ja mis sinu nimi on?”
Alma hakkas naerma, tutvustas ennast ja tunnistas, et ei teagi õieti, mida teha.
„Kas siin on veel tüdrukuid?” küsis Retta.
„Minu õde on.”
„Sul on õde! Küll sul ikka veab! Lähme otsime ta üles.”
Nii nad siis läksidki ja käisid seni ringi, kuni leidsid Prudence’i, kes töötas molberti taga roosiaias.
„Sina oledki kindlasti see õde!” hüüatas Retta ja tormas Prudence’i juurde, otsekui oleks auhinna võitnud ja see auhind on Prudence.
Prudence, tasakaalukas ja korrektne nagu alati, pani pintsli kõrvale ja ulatas Rettale viisakalt tervituseks käe. Pärast seda, kui Retta oli liigagi entusiastlikult Prudence’i kätt raputanud, uuris ta, pea viltu, hetke tüdrukut avalikult. Alma oli pingul, ta ootas, et Retta ütleks midagi Prudence’i ilu kohta või küsiks, kuidas saab võimalik olla, et Alma ja Prudence on õed. Iga teine oleks seda Almat ja Prudence’it esimest korda koos nähes küsinud. Kuidas võib üks õde olla nagu portselanist ja teine nii punapõskne? Kuidas võib üks õde olla nii õrn ja teine nii suur ja tugev? Prudence läks neid ebameeldivaid küsimusi oodates samuti pingesse. Aga Rettat ei paistnud Prudence’i ilu kütkestavat ega ehmatavat, samuti ei tekitanud temas kõhklusi mõte, et need õed on tõepoolest õed. Ta uuris lihtsalt Prudence’it rahulikult pealaest jalatallani ja plaksutas siis heast meelest käsi.
„Nii et nüüd on meid kolm!” rõõmustas ta. „Milline vedamine! Kui me oleksime poisid, teate, mis me siis nüüd teeksime? Kargaksime üksteisele kallale, maadleksime, kakleksime ja taoksime vastastikku nina veriseks. Siis kui võitlus on läbi, kui oleme saanud kohutavaid vigastusi, saavad meist ustavad sõbrad. Tõsi! Ma olen näinud, et nii tehakse! Ühest küljest see tundub väga tore, aga mul oleks kahju uut kleiti rikkuda – kuigi see pole mu parim kleit, nagu Alma märkis –, ja nii ma siis tänan taevast, et me ei ole poisid. Ja kuna me ei ole poisid, siis see tähendab, et meist võivad kohe ustavad sõbrad saada, ilma igasuguse kaklemiseta. Kas teie ei arva?”
Kellelgi polnud aega midagi arvata, sest Retta paristas edasi: „See on siis otsustatud! Me oleme kolm ustavat sõpra. Keegi võiks meist laulu kirjutada. Kas teist kumbki oskab laule kirjutada?”
Prudence ja Alma vaatasid teineteisele tummaks lööduna otsa.
„Siis ma teen seda ise, kui ma just pean!” lasi Retta edasi. „Andke mulle hetk aega.”
Ta sulges silmad, liigutas huuli ja koputas sõrmedega vöökohta, justkui silpe lugedes.
Prudence vaatas Almale küsivalt otsa, Alma kehitas õlgu.
Pärast vaikust, mis venis nii pikaks, et ükskõik kellel teisel peale Retta Snow oleks piinlik hakanud, tegi Retta silmad jälle lahti.
„Ma arvan, et sain tehtud,” kuulutas ta. „Keegi teine peab muusika kirjutama, sest muusika koha pealt pole minust üldse asja, aga esimese salmi sain valmis. Ma arvan, et see kirjeldab meie sõprust täiuslikult. Mis teie arvate?” Ta köhatas kurgu puhtaks ja deklameeris:
Me oleme nagu saabas, sukk ja sokk,
me keerleme Kuu ümber kiirelt kui vokk.
Kui musi meilt tahad, siis kiiresti tee,
sest muidu on musiga jokk.
Enne kui Almal oli võimalust püüda seda salmi lahti mõtestada (üritada välja mõelda, kes on saabas, kes sukk ja kes sokk), purskas Prudence naerma. See oli tähelepanuväärne, sest Prudence ei naernud kunagi. Tema naer oli suurepärane, hulljulge ja vali – üldsegi mitte niisugune, nagu võinuks oodata selliselt nukulikult olevuselt.
„Kes sa oled?” küsis Prudence, kui oli lõpuks suutnud naermise jätta.
„Ma olen Retta Snow, madam, ja ma olen sinu kõige värskem ja vankumatum sõber.”
„Hea küll, Retta Snow,” ütles Prudence, „ma usun, et sa oled vankumatult hull.”
„Seda ütlevad kõik!” kostis Retta ja kummardas uhkeldades. „Aga nii või teisiti olen ma siin!”
Ja ta tõesti oli.
Retta Snow’st sai varsti White Acre’is igapäevane külaline. Lapsepõlves oli Almal kord väike kass, kes oli tulnud mõisa ja võitnud endale koha umbes samasugusel moel. See kass – ilus väike erekollaste triipudega loomake – oli lihtsalt ühel päikesepaistelisel päeval White Acre’i kööki kõndinud, ennast vastu kõigi jalgu hõõrunud ja siis kolde juurde seadnud, saba ümber keha kerinud ja vaikselt nurru lööma hakanud, silmad rahulolevalt poolsuletud. Kass tundis ennast nii mõnusasti ja enesekindlalt, et mitte kellelgi polnud südant talle teatada, et ta ei kuulugi sinna – nii et õige pea ta juba kuuluski.
Retta avalöök oli samasugune. Ta ilmus
