sugulist läbikäimist igal ööl nädalas, kuni peret tabasid haigused, langus ja pankrot. Eneserahuldamine hävitas kehalise tervise, põhjustas küürselgsust ja lonkamist.
Nii et teiste sõnadega, see komme ei tõotanud midagi head. Aga Alma polnud kavatsenud eneserahuldamist endale harjumuseks teha. Ta andis tõsiseid ja siiraid tõotusi see lõpetada. Või vähemasti esialgu tegi ta seda. Alma lubas endale, et lõpetab nilbete tekstide lugemise. Ta lubas, et jätab sensuaalsed unistused George Hawkesist ja tema niiskest tumedast juuksepahmakast. Ta ei kujutle enam iialgi George Hawkesi salaliikme suhu panemist. Ta tõotas, et ei lähe enam kunagi köitmiskambrisse, isegi mitte siis, kui on vaja raamatut parandada!
Paratamatult ei jäänud tema otsusekindlus püsima. Alma lubas endale, et käib köitmiskambris veel viimast korda. Ainult ühe korra veel lubab ta endale neid erutavaid ja jäledaid mõtteid. Ainult ühe korra keerutab ta sõrmi tupes ja suus, tunneb, kuidas ta jalad kokku surub ja näost hõõguma hakkab ning kuidas tema keha siis veel kord äkitselt vaimustavas kaoses lõtvub. Ainult üks kord veel.
Ja siis ehk veel üks kord.
Varsti sai selgeks, et jagu ta sellest ei saa, ja lõpuks ei jäänud Almal muud üle kui selline käitumine vaikselt heaks kiita ja sellega jätkata. Kuidas teisiti oleks ta võinudki summutada iha, mis temas iga tunniga kasvas? Pealegi olid enesepilastamise tagajärjed tema tervisele ja vaimule nii selgelt teistsugused, kui hoiatati ajakirjades, et mõnda aega ta kahtles lausa, ega ta seda valesti ei tee, nii et tegevusest on hoopis kasu, mitte kahju. Kuidas teisiti oleks saanud seletada tõsiasja, et tema salategevus ei põhjustanud ühtegi kohutavat tagajärge, mille eest meditsiiniajakirjad hoiatasid? Tegu tõi Almale kergenduse, mitte haiguse. See tõi talle palgele terve puna, mitte ei imenud tema ilmest elavust. Jah, vastupandamatu soov tõi küll kaasa häbitunde, aga alati – kui tegu oli tehtud – tundis ta, et tema meeltes valitseb täpne ja ere selgus. Ta võis otse köitmiskambrist kiirustada uurimistöö juurde, et töötada uuenenud prioriteeditundega, ta süvenes töösse energilise mõtteselgusega, kehalise kasuliku ja põneva elevusega. Pärast seda oli Alma alati kõige mõtteerksam, kõige ärksam. Pärast seda oli ta alati tõesti õnnelik ja elus.
Pealegi oli Almal nüüd koht, kus töötada. Tal oli omaenda kabinet – või vähemalt midagi, mida ta kabinetiks nimetas. Pärast seda, kui ta oli tõllahoonest ära koristanud kõik isa üleliigsed raamatud, oli ta võtnud ühe esimesel korrusel kasutamata seisnud suurema hobuseriistade ruumi oma valdusse ja teinud sellest endale teadlasepelgupaiga. See oli tore olukord. White Acre’i tõllahoone oli ilus tellisehitis, kuninglik ja rahulik, kõrgete võlvlagede ja heldelt avarate akendega. Alma kabinet oli hoone parim ruum, õnnistatud ühtlase põhjapoolse valguse ja puhta kivipõrandaga ning vaatega ema laitmatule kreekapärasele aiale. Tuba lõhnas heinte, tolmu ja hobuste järele ning oli meeldivalt täis kuhjatud raamatuid, sõelasid, taldrikuid, potte, taimenäidised, kirju, purke ja vanu maiustustetoose. Ema oli Almale üheksateistkümnendaks sünnipäevaks kinkinud camera lucida, mis võimaldas suurendada ja jäljendada taimenäidiseid, et saaks võimalikult täpseid teadusjoonistusi teha. Almal oli nüüd ka kena kogu Itaalia prismasid, nii et ta tundis ennast nagu Newton. Tal oli hea tugev laud ja lai lihtne laboripink eksperimentide korraldamiseks. Istmeteks kasutas Alma mitte niivõrd tavalisi toole kui vanu tünne, sest tema meelest oli seelikuga tünnide vahel lihtsam liikuda. Almal oli kaks suurepärast Saksa mikroskoopi, mida ta oli meistertikkija vilunud liigutustega kasutama õppinud – nagu ka George Hawkes oli tähele pannud! Esialgu olid talved kabinetis olnud ebameeldivad (nii külmad, et tint ei voolanud), kuid Alma seadis endale sisse väikese metallkamina ning toppis isiklikult kuiva samblaga kinni kõik praod seintes, nii et lõpuks oli tema kabinet aasta ringi nii mõnus ja armas pelgupaik, kui võis vähegi tahta.
Seal tõllahoones pani Alma kokku herbaariumi, arendas oma arusaamist süstemaatikast ja võttis ette aina üksikasjalikumaid katseid. Ta luges Philip Milleri „Aedniku sõnastikku” nii palju kordi, et raamat muutus vana kapsa sarnaseks. Ta uuris uusimatest meditsiiniajakirjadest sõrmkübara kasulikku mõju vesitõve all kannatajatele ja kopaiiva kasutamist suguhaiguste ravis. Ta töötas botaaniliste jooniste parandamise kallal – need polnud kunagi just täpselt ilusad, kuid alati ilusasti täpsed. Alma töötas väsimatu usinusega, tema sõrmed lendlesid õnnelikult märkmike kohal ja huuled liikusid otsekui palves.
Kui ülejäänud White Acre’i elu voolas oma tavapärastes tegevustes, siis kaks kohta – köitmiskamber ja tõllahoone – said Almale privaatsuse ja ilmutuslikkuse paikadeks. Üks koht oli kehale, teine vaimule. Üks tuba oli kitsuke ja akendeta, teine õhurikas ja rõõmsalt valgustatud. Üks lõhnas vana liimi, teine värske heina järele. Üks tõi esile salajased mõtted, teine mõtted, mida võis teistele rääkida ja trükis avaldada. Need kaks ruumi asusid eri hoonetes, mille vahele jäid muruväljakud ja aiad, millest viis läbi kruusatee. Mitte keegi poleks osanud näha nende seost.
Kuid mõlemad ruumid kuulusid Alma Whittakerile ja mõlemas ruumis muutus ta tõeliselt elusaks.
ÜHEKSAS PEATÜKK
Ühel 1819. aasta sügispäeval istus Alma tõllahoones kirjutuslaua taga ja luges Jean-Baptiste Lamarcki selgrootute süstemaatika neljandat köidet, kui ta nägi, et keegi läheb läbi tema ema kreekapärase aia.
Alma oli harjunud, et White Acre’i töölised liiguvad ülesandeid täites ringi, tavaliselt nokkis kusagil mõisamaadel ka mõni nurmkana või paabulind, aga see olend polnud ei töötaja ega lind. See oli väike heas vormis tumedapäine umbes kaheksateistkümnene tütarlaps, seljas kõige meeldivam roosa jalutuskostüüm. Aias kõndides hõljutas ta hooletult rohelise äärega tutilist päevavarju. Päris kindlasti polnud küll aru saada, aga tundus, et ta räägib endaga. Alma pani härra Lamarcki käest ja vaatas tüdrukut. Võõral polnud kuhugi kiiret, viimaks leidis ta pingi, kuhu istuda ja siis – äärmiselt imelik – heitis sellele täies pikkuses selili. Alma muudkui vaatas ja ootas, et tüdruk liigutaks, aga näis, et ta on magama jäänud.
See kõik oli väga kummaline. Sel nädalal oli White Acre’is külalisi (Yale’ist lihasööjate taimede asjatundja ja tüütu õpetlane, kes oli kirjutanud põhjaliku uurimuse kasvuhoonete ventilatsioonist), kuid kummalgi neist polnud tütart kaasas. Päris kindlasti polnud see tüdruk ühegi mõisatöölise sugulane. Aednik poleks saanud tütrele nii peent päevavarju osta ja töölise tütar poleks saanud nii muretult läbi Beatrix Whittakeri auhinnatud kreeka aia jalutada.
Uudishimulikult jättis Alma töö ja läks välja. Ta lähenes tüdrukule ettevaatlikult, tahtmata teda üles ehmatada, aga lähemalt uurides nägi Alma, et tüdruk ei magagi – lihtsalt vahib üles taevasse, pea läikivate mustade lokkide pahmakal.
„Tere,” ütles Alma alla tüdruku poole vaadates.
„Oi, tere!” vastas tüdruk, Alma tulekust üldsegi ärevusse sattumata. „Ma just tänasin õnne, et selle pingi leidsin.”
Tüdruk vupsas istuli, naeratas säravalt ja patsutas pinki enda kõrval, kutsudes Almat istet võtma. Alma istus kuulekalt, uurides end paigale sättides naabrit. Tüdruk nägi kindlasti veider välja. Kaugelt oli ta nägusam tundunud. Tõsi, tal oli hea figuur, suurepärased juuksed ja veetlevad põselohud, aga lähedalt hakkas silma, et nägu oli pisut liiga lame ja ümmargune – nagu alustass – ning rohelised silmad liiga suured ja väljakutsuvad. Tüdruk pilgutas pidevalt. Kõike kokku võttes nägi ta välja liiga noor, mitte eriti terane ja õige pisut pöörane.
Tüdruk pööras oma totuvõitu väikese näo Alma poole ja küsis: „Kuule, kas sina ka kuulsid, kuidas eile öösel kellad helisesid?”
Alma mõtles järele. Õigupoolest oli ta tõesti kellahelinat kuulnud. Fairmont Hillis oli olnud tulekahju ja üle linna oli löödud häirekella.
„Kuulsin küll,” vastas Alma.
Tüdruk
