Jumalik puudutus. Elizabeth Gilbert
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Jumalik puudutus - Elizabeth Gilbert страница 30
Järgmise aasta vältel leidis Alma Rettat White Acre’is kõige kummalisematest kohtadest: kord seisis ta juustukojas tõrre otsas ja ajas piimatüdrukuid naerma, etendades stseeni „Keelepeksukoolist”4, kord tilpnesid ta jalad sadamasillalt alla Schuylkilli jõe õlisesse vette ja ta tegi näo, nagu püüaks varvastega kala, kord lõikas ta parajasti pooleks oma ilusat õlasalli, et anda pool teenijatüdrukule, kes oli seda just kiitnud. („Näed, nüüd on meil mõlemal osa salli ja me oleme kaksikud!”) Mitte keegi ei teadnud, mida Rettast arvata, aga keegi ei ajanud teda ka ära. Asi polnud niipalju selles, et Retta võlus inimesi, teda oli lihtsalt võimatu eemale tõrjuda. Nii ei jäänudki muud üle kui temaga leppida.
Rettal õnnestus koguni Beatrix Whittakeri poolehoid võita ja see oli tõesti märkimisväärne saavutus. Igati loogiline oleks olnud arvata, et Beatrix jälestab Rettat, kes kehastas kõiki Beatrixi suurimaid tüdrukuid puudutavaid hirme. Retta oli just niisugune, nagu Beatrix kasvatas Almat ja Prudence’it mitte olema – puuderdatud, mõttelage, edev väike olevus, kes rikkus poris tantsides kalleid kingi, puhkes kergesti nutma ja naerma, kes osutas avalikus kohas ebaviisakalt inimestele ja asjadele, keda ei nähtud kunagi raamatuga, kellel polnud niigi palju aru peas, et vihmaga pea kinni katta. Kuidas võis Beatrix sellist olevust omaks võtta?
Eeldades, et see on probleem, püüdis Alma nende sõpruse alguses Rettat Beatrixi eest isegi varjata, kartes, et kui nad kokku puutuvad, juhtub midagi hullu. Aga Rettat ei olnud kerge varjata ja Beatrixi polnud lihtne tüssata. Õigupoolest ei kulunud nädalatki, kui Beatrix juba Almalt ühel hommikul söögilauas nõudis: „Kes on see päikesevarjuga laps, kes viimasel ajal muudkui minu valdustes ringi tormab? Ja miks ma teda alati koos sinuga näen?”
Vastu tahtmist pidi Alma Rettat emale tutvustama.
„Tere, proua Whittaker,” oli Retta üsnagi sobivalt alustanud, unustamata isegi kniksu teha, kuigi see oli ehk pisut liiga teatraalne.
„Kuidas läheb, laps?” oli Beatrix vastanud.
Beatrix ei oodanud sellele küsimusele ausat vastust, aga Retta võttis pärimist tõsiselt ja pidas pisut aru, enne kui vastas. „Nojah, proua Whittaker, ma ütlen teile. Mul ei lähe üldsegi hästi. Meil oli täna hommikul kodus kohutav tragöödia.”
Alma jälgis toimuvat ärevalt, saamata sekkuda. Tal polnud aimugi, kuhu Retta oma jutuga tüürib. Retta oli terve päeva White Acre’is olnud, rõõmus nagu ikka, ja Alma kuulis esimest korda kohutavast tragöödiast Snow’de kodus. Ta palus mõttes, et Retta vait jääks, aga tüdruk lasi edasi, otsekui oleks Beatrix peale käinud, et ta jätkaks.
„Hommikul tabas mind äge närvivapustus. Üks meie teenija – kui täpne olla, siis minu väike inglannast teenijatüdruk – oli hommikusöögi ajal pisarais ja pärast sööki läksin ma tema tuppa, et kurvastuse põhjust uurida. Te ei arva eluski ära, mis ma teada sain! Selgus, et tema vanaema oli surnud täpselt kolm aastat tagasi selsamal päeval! Saanud teada sellest tragöödiast, tuli mullegi nutuhoog peale, nagu te kindlasti isegi arvata võite! Ma nutsin vaese tüdruku voodis küll vist tund aega. Õnneks oli ta seal, et mind lohutada. Kas see ei pane teidki nutma, proua Whittaker? Mõelda ainult, kaotada oma vanaema, täpselt kolm aastat tagasi?”
Selle juhtumi meenutamisest täitusid Retta suured rohelised silmad pisaraist ja siis valgusid pisarad põskedele.
„See on küll täielik jama,” pahandas Beatrix sõnu rõhutades ja Alma võpatas iga silbi juures. „Mis sa arvad, kui paljude inimeste vanaema surma mina oma vanuses näinud olen? Mis oleks saanud, kui ma iga kord nutma oleksin hakanud? Vanaema surm ei tähenda tragöödiat, laps, ja kellegi teise vanaema surm kolm aastat tagasi ei peaks küll mingil juhul nutuhoogu esile kutsuma. Vanaemad surevad, laps. Nii need asjad käivad. Võiks peaaegu väita, et vanaema peabki surema, kui on nooremale põlvkonnale sündsuse ja arukuse õppetunnid edasi andnud. Veel enam, ma kardan, et sinust polnud toatüdrukule küll eriti tuge ja tal oleks rohkem kasu olnud, kui sa oleksid talle kindlameelsuse ja vaoshoituse eeskujuks olnud, mitte pisarais tema voodile vajunud.”
Retta kuulas selle noomituse usalduslikul ilmel ära, aga Alma oli murest murtud. No nüüd ongi Retta Snow’ga kõik, mõtles ta. Aga siis hakkas Retta ootamatult naerma. „Milline suurepärane märkus, proua Whittaker! Kui värske nurga alt te asjadele lähenete! Teil on absoluutselt õigus! Ma ei võta enam kunagi kellegi vanaema surma kui tragöödiat!”
Tundus peaaegu, et pisarad ronivad Retta põski mööda tagurpidikäiguga üles tagasi ja kaovad siis täiesti.
„Ja nüüd ma pean lahkuma,” teatas Retta, ise värske kui koidik. „Ma kavatsen täna õhtul jalutama minna, seega pean koju minema ja valima välja sobilikema jalutustanu. Mulle nii väga meeldib jalutada, proua Whittaker, aga mitte vale tanuga, ma olen kindel, et te mõistate.” Retta sirutas Beatrixile käe ja too ei suutnud jätta seda vastu võtmata. „Proua Whittaker, küll see oli kasulik kohtumine! Ma ei leia kohe sõnu, et teid teie tarkuse eest tänada. Te olete lihtsalt Saalomon naiste hulgas, pole siis imestada, et teie lapsed teid nii väga imetlevad. Kujutleda vaid, kui teie oleksite minu ema, proua Whittaker – kujutleda vaid, kuidas ma siis ei oleks üldse rumal! Minu emal, teil on lausa kahju seda kuulda, pole elu seeski ühtegi arukat mõtet pähe tulnud. Hullem veel, ta mäkerdab näo nii paksult vahade, võiete ja puudriga kokku, et näeb välja nagu õmbleja mannekeen. Näete siis, kuidas mul pole vedanud – mind on kasvatanud harimatu mannekeen, mitte keegi teietaoline. No olgu, ma siis lähen!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.