nagu korstnas. Alma lasi naudingul ennast kanda. Tal polnud enam kaalu, nime, mõtteid ega minevikku. Järgnes helenduseplahvatus, otsekui oleks tema peas pursanud ilutulestik, ja siis oli kõik läbi. Almal oli soe ja rahulik olla. Esimest korda oma teadliku elu jooksul ei murdnud ta pead, tema meel oli vaba murest, tööst ja hämmingust. Siis kerkis sellest suurepärasest karvasest liikumatusest esile ja võttis kuju mõte, mis kasvas ja vallutas ta:
Ma pean seda uuesti tegema.
Vähem kui poole tunni pärast seisis Alma ärevalt ja piinlikkust tundes White Acre’i aatriumis ja võttis õhtusöögikülalisi vastu. Tol õhtul oli külaliste seas noor tõsine George Hawkes, Philadelphia kirjastaja, kes avaldas suurepäraseid botaanikatrükiseid, raamatuid, ajakirju ja ajalehti, ning suursugune vanem härra James K. Peck, kes õpetas New Jersey kolledžis Princetonis ja oli just avaldanud raamatu neegrite füsioloogiast. Tüdrukute kahvatu õpetaja Arthur Dixon õhtustas nagu tavaliselt koos Whittakeridega, kuigi ta ütles väga harva sõna sekka ja saatis õhtusöögitunnid mööda murelikult oma küüsi silmitsedes.
Botaanikaalaste trükiste kirjastaja George Hawkes oli mitu korda varemgi White Acre’is külas käinud ja Alma oli temasse kiindunud. Mees oli häbelik, kuid lahke, pööraselt intelligentne ja olekult otsekui suur häbelik tatsav karu. Tema riided olid liiga suured, kübar ei sobinud talle ja alati tundus, et ta ei tea täpselt, kus seista. George Hawkesi rääkima meelitada oli raske ülesanne, aga kui ta kord suu lahti tegi, oli ta lausa aare. Ta teadis botaanilisest litograafiast rohkem kui keegi teine Philadelphias ja tema trükised olid kaunid. Ta rääkis armastusega taimedest, kunstnikest ja köitekunstist ning Alma nautis tema seltsi väga.
Mis puutub teise külalisse, professor Pecki, siis tema oli White Acre’is uustulnuk ja Almale ei meeldinud ta esimesest pilgust. Tal olid kõik tüütuse tunnused ja pealegi oli ta otsusekindel tüütus. Niipea kui ta kohale oli jõudnud, kulutas ta kakskümmend minutit White Acre’i aatriumis ja edastas enneolematu detailsusega oma raskeid katsumusi tõllasõidul Princetonist Philadelphiasse. Ammendanud selle paeluva teema, avaldas ta imestust, et Alma, Prudence ja Beatrix viibivad koos härradega õhtusöögilauas, kuna vestlus on kindlasti üle nende mõistuse.
„Oh ei,” parandas Henry külalist. „Ma arvan, et te leiate peagi, et minu abikaasa ja tütred on täiesti võimelised vestlema.”
„Kas tõesti?” küsis professor Peck ilmse kõhklusega. „Millistel teemadel?”
„Noh,” alustas Henry ja hõõrus lõuga, otsekui oma perekonna üle aru pidades, „Beatrix teab üldse kõike, Prudence’il on teadmised kunstist ja muusikast ning Alma – see suur pikk tüdruk – on lausa pöörane botaanika järele.”
„Botaanika,” kordas professor Peck kätteõpitud üleolekuga. „Väga arendav harrastus tütarlastele. Ma olen alati arvanud, et see on ainus teaduslik tegevusala, mis naissoole sobib, arvestades julmuse ja matemaatilise täpsuse puudumist. Mu oma tütar joonistab ilusaid pilte metsalilledest.”
„Kui haarav tegevus talle,” pomises Beatrix.
„Jah, üsna,” kostis professor Peck ja pöördus Alma poole. „Naisterahva sõrmed on paindlikumad. Pehmemad kui mehe omad. Mõned ütlevad, et need sobivad õrnaks taimekogumise tööks paremini kui mehe omad.”
Alma, kes polnud punastajat tüüpi, punastas nüüd sügavalt. Miks rääkis see mees tema sõrmedest, nende paindlikkusest, miks ta rääkis õrnusest ja pehmusest? Nüüd vaatasid kõik Alma käsi, mis ainult natuke aega tagasi olid otse tema tuppe pistetud. See oli kohutav. Silmanurgast nägi Alma, et tema vana sõber George Hawkes naeratab talle närvilise kaastundega. George punastas üldse pidevalt. Ta punastas alati, kui keegi teda vaatas, ja alati, kui ta oli sunnitud rääkima. Võibolla ta tundis Alma ebamugavusele kaasa. Tajudes endal George’i pilku, punastas Alma veel rohkem. Esimest korda elus ei saanud Alma sõnagi suust ja soovis, et mitte keegi ei vaataks tema poolegi. Ta oleks teinud ükskõik mida, et tol õhtul söögilauast pääseda.
Alma õnneks polnud professor eriti huvitatud kellestki peale iseenda ja kui õhtusöök oli serveeritud, alustas ta pikka ja üksikasjalikku arutlust, otsekui peaks White Acre’it loengusaaliks ja oma võõrustajaid tudengiteks.
„On inimesi,” alustas ta pärast seda, kui oli salvräti hoolikalt ära voltinud, „kes on hiljuti esinenud avaldusega, et negriidsus on lihtsalt nahahaigus, mida saab võib-olla õigeid keemilisi ühendeid kasutades maha pesta, muutes neegri niiviisi terveks valgeks meheks. See pole õige. Minu uuring on tõestanud, et neeger pole mitte tõbine valge mees, vaid omaette liik, nagu ma ka näitan…”
Almal oli raske tähelepanelik olla. Tema mõtted olid raamatu Cum grano salis ja köitmiskambri juures. Sel päeval ei kuulnud ta muidugi esimest korda suguelunditest ega isegi mitte inimese seksuaalfunktsioonist. Erinevalt teistest tüdrukutest – kellele pereliikmed rääkisid, et lapsi toovad indiaanlased või et viljastumine toimub siis, kui seeme pannakse väikestesse lõigetesse naise küljel – tundis Alma inimese anatoomiat, nii mehe kui naise oma. White Acre’is oli liiga palju meditsiinitraktaate ja teaduslikke raamatuid, et ta oleks võinud sel alal täiesti võhikuks jääda, ja botaanikakeel, millega Alma hästi kursis oli, oli vägagi seksuaalne. (Koguni Linné ise viitas tolmeldamisele kui abielule, nimetas õielehti peenteks voodieesriieteks, ja kord oli ta uljalt kirjeldanud lille, millel on üheksa tolmukat ja üks emakas, kui üheksat meest samas pruudikambris ühe naise juures.)
Pealegi poleks Beatrix lasknud tütardel kasvada endale ohtlikeks süütukesteks, eriti veel arvestades Prudence’i lihase ema õnnetut saatust, seega oli see Beatrix ise, kes – kogeledes ja kannatades ning kõvasti endale tuult lehvitades – oli Almale ja Prudence’ile edasi andnud teadmised inimeste sigimiseks hädavajalikest tegevustest. Mitte keegi polnud seda vestlust nautinud ja kõik olid ühiselt pingutanud, et see lõpeks nii kiiresti kui võimalik, aga info sai edastatud. Beatrix oli kord isegi Almat hoiatanud, et teatud kehaosi ei tohi puudutada, välja arvatud puhtuse huvides, ja et mitte kunagi ei tohi näiteks tualettruumi jääda kauemaks kui just tarvis, sest see võib tähendada ebavooruslike kirgede ohvriks langemist. Alma polnud tol ajal hoiatusele mingit tähelepanu pööranud, sest sellel polnud tema meelest mingit mõtet: kes võiks tahta tualettruumi viivitama jääda?
Aga kui Alma oli avastanud raamatu Cum grano salis, sai ta korraga teadlikuks, et kogu maailmas toimuvad kujuteldamatud sensuaalsed teod. Mehed ja naised teevad teineteisega lihtsalt hämmastavaid asju ja mitte ainult sigimise eesmärgil, vaid ka lõbu pärast – mehed ja mehed, naised ja naised, lapsed ja teenijad, talupidajad ja reisijad, meremehed ja õmblejannad, mõnikord koguni abielupaarid! Lausa rabavaid asju saab teha ka iseendaga, nagu Alma just köitmiskambris teada oli saanud. Olgu siis pähkliõliga või ilma.
Kas teised inimesed ka seda teevad? Mitte ainult seda võimlemise moodi suguakti, vaid enda hõõrumist? Anonüümne kirjutas, et seda teevad pajud inimesed, tema andmetel ja kogemuste põhjal isegi kõrgestisündinud daamid. Aga kuidas Prudence’iga on? Kas tema tegi niisugust asja? Kas Prudence on kunagi tajunud neid käsnjaid õielehti, seda tulekeerist, plahvatavat valgussära? Seda oli võimatu kujutledagi, Prudence isegi ei higistanud. Juba Prudence’i näoilmest oli raske midagi välja lugeda, veel võimatum oli oletada, mis oli peidus tema riiete all või siis mõtteis.
Ja kuidas on lood nende õpetaja Arthur Dixoniga? Kas temas on varjul veel midagi peale akadeemilise tüütuse? Kas midagi oli peidus tema kehas, peale tõmblemise ja pideva kuiva köha? Alma vahtis Arthurit, otsides mingit märki sensuaalsest elust, aga mehe keha ega nägu ei reetnud midagi. Ta ei suutnud kujutleda Arthurit ekstaatiliselt vappumas, nagu tema ise äsja oli köitmiskambris teinud. Alma suutis Arthurit vaevu kujutleda poollamaskilgi olemas ja kindlasti ei suutnud ta kujutleda meest riieteta. Arthur oli igas suhtes mees, kes on juba sündinud sirge seljaga istumas, seljas liibuv vest ja jalas villased püksid, raskesti mõistetav raamat
