ja tundis, kuidas sellest tõusis imalat lehka. Ta sülitas ja kuulis, kuidas see tabas pabereid konteineris. Kuid sellele järgnev krabin polnud paber. Samal hetkel käis raksatus ja rohelised kanged kardinad langesid kahele poole maha. Neetud! Ta tõmbas peenikese riidepuu kardinatest välja. See oli vanaaegne, puidust, sibulakujuliste otstega ning oli juba enne murdunud ja seda oli üritatud teibiga parandada. Harry istus voodile, avas öökapisahtli. Sinisest kunstnahast kaantega piibel ja õmbluskomplekt, mis koosnes papitüki ümber keritud mustast niidist ja sellesse torgatud nõelast. Veidi mõeldes jõudis Harry järeldusele, et see oli täiesti omal kohal. Külalised võisid kinni õmmelda eest tulnud püksinööbid ja seejärel lugeda pattude andeksandmisest. Ta heitis pikali ja vaatas lakke. Kõik oli uus ja midagi … Ta sulges silmad. Polnud lennukis maganud ja olgu ajavahega või ilma, kardinatega või ilma, ta jääb magama. Ja näeb sama unenägu, mida oli näinud kolm viimast aastat igal jumala öösel. Ta jooksis piki koridori, põgenedes mürinal tormava lumelaviini eest, mis imes endasse kogu õhu, nii et ta ei saanud hingata. Oluline oli vaid jätkata, hoida silmi veel natuke kinni.
Ta kaotas kontrolli mõtete üle, need libisesid tal käest.
Lähedased.
Olla lähedal. Tunda lähedust.
Lähedased.
See ta oligi. Sellepärast ta oligi tagasi.
Sergei sõitis piki E6 linna poole. Igatses voodi järele Furuseti korteris. Ta ei lasknud kiirusel tõusta üle saja kahekümne, kuigi nii hilja öösel oli tee üsna tühi. Mobiiltelefon helises. See telefon. Vestlus Andreiga oli lühike. Ta oli rääkinud onuga ehk atamaniga – juhiga, keda Sergei kutsus onuks. Kui nad olid kõne lõpetanud, ei pidanud Sergei enam vastu. Ta vajutas gaasipedaali põhja. Röökis rõõmust. Mees oli kohale jõudnud. Just äsja, täna õhtul. Ta oli siin! Sergei ei pidanud esialgu midagi tegema, võib-olla laheneb olukord iseenesest, oli Andrei öelnud. Kuid ta pidi olema nüüd veel rohkem valmis, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Pidi noa kasutamist harjutama, magama, püsima valvel. Kuni hädavajalik osutub hädavajalikuks.
4. PEATÜKK
Sohval istuv ja hingeldav Tord Schultz kuulis vaevu lennukit, mis mürinal üle majakatuse lendas. Higi kattis õhukese kihina ta alasti ülakeha ja raua kolin kaikus ikka veel lagedate toaseinte vahel. Tema selja taga seisis kunstnahast kattega higist läikiva lavatsi kohal tugedel tõstekang. Televiisoriekraanilt vaatas teda vidukil silmil läbi suitsu Donald Draper ja mekkis viskit. Neid ületas mürinal uus lennuk. „Mad Men”. Kuuekümnendad. USA. Naised korralikes riietes. Korralikud dringid korralikes klaasides. Korralikud sigaretid ilma filtri ja mentoolimaitseta. Siis, kui see, mis ei tapnud, tegi su tugevaks. Ta oli ostnud vaid esimese hooaja. Vaatas seda otsast peale. Ta ei olnud kindel, et talle jätk meeldib.
Tord Schultz silmitses valget triipu laua klaasplaadil ja pühkis ID-kaardi serva puhtaks. Ta oli nagu tavaliselt kasutanud hakkimiseks oma isikutunnistust. Kaarti, mis oli kinnitatud kapteni vormirõivaste taskule; kaarti, mis tagas talle ligipääsu suletud alale, kabiini, taevasse, tasule. Kaarti, mis tegi temast selle, kes ta oli. Kaarti mis – nagu ka kõik muu – võetakse temalt, kui keegi sellest teada saab. Seepärast tunduski õige kaarti kasutada. Selles oli keset kogu pettust midagi ausat.
Nad pidid homme hommikul tagasi Bangkokki lendama. Kaks puhkepäeva Sukhumvit Residence’is. Hea. Kõik läheb hästi. Paremini kui varem. Talle ei olnud Amsterdami lendude plaan meeldinud. Liiga riskantne. Pärast avastust, kui tihedalt oli Lõuna-Ameerika pardapersonal seotud kokaiini smugeldamisega Schipolisse, ähvardas kõiki meeskondi, hoolimata lennufirmast, käsipagasi kontroll ja läbiotsimine. Pealegi oleks ta plaani järgi pidanud pakid ise maale tooma ja kotis neid kandma, kuni õhtupoole riigisisese lennuga Bergenisse, Trondheimi või Stavangeri lendas. Riigisisesed lennud, millele ta pidi jõudma, isegi kui tal oleks tulnud Amsterdami otsa hilinemine lisakütuse põletamisega tasa teha. Gardermoenis oli ta muidugi kogu aeg lennujaama kinnisel alal, nii et tollist ei tulnud läbi minna, kuid vahel pidi ta aineid oma kotis kuusteist tundi hoidma, enne kui sai need üle anda. Ka üleandmised polnud alati olnud riskivabad. Autod parklas. Liiga tühjad restoranid. Hotellid tähelepanelike registraatoritega.
Ta keeras meeste eelmise siinkäigu ajal saadud ümbrikust võetud tuhandekroonise rulli. Selleks oli olemas spetsiaalne plasttoru, kuid ta polnud selline: ta polnud massiivne tarvitaja, nagu naine oli lahutusadvokaadile rääkinud. Libe hoor oli väitnud, et soovis lahutust, kuna ei tahtnud, et lapsed kasvaksid üles narkomaanist isaga, et ta ei suutnud pealt vaadata, kuidas mees raha ja maja ninasse tõmbab. Ja et asi polnud sugugi stjuardessides, tal oli kama kaks, et ta oli sellele ammu käega löönud, küll mehe vanus sellele piiri paneb. Naine oli koos advokaadiga talle ultimaatumi esitanud. Et naine saab endale maja, lapsed ja isa päranduse jäägi, mida ta polnud jõudnud ära raisata. Või nad annavad ta kokaiini omamise ja tarvitamise eest üles. Naine oli kogunud piisava hulga tõendeid, nii et mehe enda advokaat ütles, et ta mõistetakse süüdi ja tema lennufirma tõstab ta pardalt maha.
Valik oli olnud lihtne. Ainus, mille naine oli talle jätnud, oli võlg.
Ta tõusis, astus toa akna alla ja vaatas välja. Kas nad juba ei tule?
See oli üsna värske plaan. Ta pidi Bangkokki ühe paki kaasa võtma. Jumal teab, miks. Kes siis ikka puid metsa viib ja nii edasi. Ükskõik, see oli kuues kord ja seni oli kõik tõrgeteta sujunud.
Naabermajadest paistis valgus, kuid need olid kaugel. Üksildased hooned, mõtles ta. Tookord, kui Gardermoen oli sõjaväelennuväli, olid need olnud ametikorterid. Ühekorruselised, identsed majakarbid, mille vahel olid lagedad platsid. Nii vähe kõrgust kui võimalik, et mõni liiga madalalt lendav õhuhiiglane ei riivaks. Võimalikult palju ruumi majade vahel, et allakukkunud lennukist tekkinud tulekahju ei leviks.
Nad olid elanud siin tema kohustusliku teenistuse ajal Herculesel. Lapsed olid jooksnud majade vahel, mänginud teiste lenduritest kolleegide lastega. Laupäev, suvi. Mehed ümber grilli, põllede ja soojendusdrinkidega. Aknast kostev Camparit joovate ja salatit valmistavate naiste lobin. Otsekui kaader tema lemmikfilmist „The Right Stuff ” esimeste astronautide ja katselendur Chuck Yeageriga. Neetult ilusad olid need pilootide naised. Kuigi tegu oli vaid Herculesega. Nad olid tookord õnnelikud, kas polnud? Kas ta sellepärast oligi siia tagasi kolinud? Alateadliku sooviga midagi taasavastada? Või et leida, mis oli viltu läinud, ja seda parandada?
Siis märkas ta autot ja vaatas automaatselt kella. Jättis meelde, et see näitas kaheksateist minutit hiljem kui kokkulepitud aeg.
Ta läks laua juurde. Hingas kaks korda sügavalt sisse. Asetas kokkurullitud tuhandekroonise triibu algusesse, kummardus ja tõmbas pulbri ninna. Limaskest kipitas. Ta niisutas sõrmeotsa, pühkis sellega järelejäänud pulbri kokku ja hõõrus selle igemetesse. See maitses kibedalt. Uksekell helises.
Samad mormoonid, kes alati. Üks lühike ja teine pikk, mõlemal pühapäevakooliülikond seljas. Kuid mõlema käeselgadelt paistsid tätoveeringud. Peaaegu koomiline.
Nad ulatasid talle paki. Pool kilo pikliku vorsti kujul, mis mahtus just täpselt kohvri allalastavat käepidet ümbritseva metallkatte sisse. Ta võtab paki välja pärast seda, kui nad on maandunud Suvarnabhumile, ja paneb selle kabiinis pilootide kapi põhjas oleva lahtise vaiba alla. Ja rohkem ta pakki ei näe, ülejäänuga tegeleb ilmselt keegi lennuki koristustiimist.
Kui Mr Small ja Mr Big olid teinud ettepaneku pakke Hongkongi kaasa võtta, oli see tema kõrvus kõlanud idiootsusena. Raske oli leida kohta maailmas, kus narko tänavamüügi hinnad olid kõrgemad kui Oslos, nii et milleks eksportida? Ta polnud küsinud, teades, et ei saa vastust, ja see polnud ka oluline. Kuid ta oli seletanud, et heroiini Taisse smugeldamist karistatakse surmanuhtlusega, nii et ta soovib paremat tasu.
Nad olid naernud. Esmalt lühem. Siis pikem.
