oli seletanud Tordile oma kanges vene keele kõlaga inglise keeles, et see polnud heroiin, et see oli midagi täiesti uut, nii uut, et selle eest polnud isegi karistust. Kuid kui Tord Schultz oli neilt küsinud, miks nad seaduslikku ainet smugeldama peavad, olid nad veel valjema häälega naernud ning käskinud tal suu pidada ja öelda „jah” või „ei”.
Tord Schultz oli vastanud „jah”. Mõeldes samal ajal, et milline oleks olnud „ei” tagajärg.
Sellest oli möödas kuus korda.
Tord Schultz vaatas pakki. Ta oli paaril korral kaalunud, kas määrida neile kondoomidele ja kilekottidele, mida nad kasutasid, nõudepesuvahendit, kuid keegi oli talle rääkinud, et narkokoerad suutsid lõhnu eristada ega lasknud end sellistest lihtsatest võtetest häirida. Et kõik olenes kilekoti õhupidavusest.
Ta ootas. Midagi ei juhtunud. Ta köhatas.
„Oh, I almost forgot,” ütles Mr Small. „Yesterday’s delivery …”
Ta kobas pintsaku rinnataskut ja naeratas õelalt. Või polnudki see õelus, vaid lihtsalt idabloki huumor? Tord oleks tahtnud teda lüüa, puhuda talle filtrita sigareti suitsu näkku, sülitada talle silma kaheteistaastat viskit. Läänebloki huumor. Selle asemel pomises ta „thank you” ja võttis ümbriku vastu. Ükskõik, see oli kuues kord ja seni oli kõik läinud libedalt.
Seejärel astus ta akna alla ja vaatas, kuidas auto pimedusse kadus, kuulis, kuidas heli mattis enda alla Boeing 737. Võib-olla 600. Igal juhul next generation. Kähedam ja suurem helikõrgus kui Classic-tüüpi lennukitel. Ta nägi aknal omaenda peegelpilti.
Jah, ta nõustus. Ja ta nõustub ka edaspidi. Kõigega, mis elu talle näkku viskab. Sest ta pole Donald Draper. Ta pole Chuck Yeager ega Neil Armstrong. Ta on Tord Schultz. Pikaseljaline võlgades sohver. Kokaiiniprobleemiga. Ta peaks …
Järgmine lennuk summutas ta mõtted.
Kuradi kirikukellad! Näed neid nii-öelda lähedasi, kes juba mu kirstu juures seisavad. Nutavad minu kohal krokodillipisaraid, kurvad lõustad, mis ütlevad, et Gusto, miks sa ometi ei võinud olla meie moodi. Ei, kuradi ennasttäis silmakirjatsejad, ei võinud! Ma ei suutnud muutuda selliseks, nagu minu võõrasema, ajudeta, hellitatud, pea vaid õhku ja lilli täis ja kus kõik on korras, kui vaid lugeda õigeid raamatuid, kuulata õiget gurut, süüa neid neetud õigeid ürte. Ja kes alati, kui keegi tema ostetud, ligikaudsetes teadmistes kahtles, käis välja sama kaardi: „Aga vaata, millise maailma me oleme loonud. Sõda, ebaõiglus, inimesed, kes ei ela enam loomulikus tasakaalus.” Kolm asja, beib. Esiteks: Sõda, ebaõiglus ja tasakaalutus on loomulikud. Teiseks: Sa oled meie väikeses vastikus peres kõige rohkem tasakaalust väljas. Sa tahtsid ainult armastust, mida sulle keelati, ja saatsid pikalt selle, mis sul oli. Sorri, Rolf, Irene ja Stein, kuid vaid minule oli ruumi. Mis muudab kolmanda punkti seda naljakamaks. Ma ei armastanud sind kunagi, beib, ükskõik, kui palju sa ka leidsid, et sa selle ära olid teeninud. Ma kutsusin sind emaks, sest see rõõmustas sind ja tegi minu elu lihtsamaks. Kui ma tegin seda, mida tegin, siis sellepärast, et sa lubasid, kuna ma ei saanud teisiti. Sest ma olen selline.
Rolf. Vähemalt ei palunud sa mul end isaks kutsuda. Sa üritasid tõepoolest mind armastada. Kuid sa ei suutnud loodust petta, sa pidid tunnistama, et sa ka ise armastasid oma liha ja verd rohkem, Steini ja Irenet. Kui ma teistele ütlesin, et te olete minu kasuvanemad, nägin ma haavumist ema silmis. Ja vihkamist sinu silmis. Mitte sellepärast, et „kasuvanemad” oleks kahandanud teid selleks ainsaks funktsiooniks, mida te mu elus täitsite, vaid sellepärast, et ma oli haavanud naist, keda sa, uskumatu küll, armastasid. Sest sa olid vist piisavalt aus, et näha end nii, nagu mina nägin. Kellegina, kes ühel eluhetkel, pimestatuna omaenda idealismist, otsustas toita altmaakest, kuid said piisavalt kiiresti aru, et tehe jääb miinusesse. Et igakuine summa, mida nad hoolitsuse eest maksid, ei katnud tegelikke kulutusi. Kui sa avastasid, et ma olin käopoeg. Et ma õgisin ära kõik. Kõik, mida sa armastasid. Sa oleks pidanud sellest varem aru saama ja mu pesast välja heitma, Rolf! Sa olid ju esimene, kes avastas, et ma varastasin. Alguses oli see vaid sajakroonine. Ma eitasin. Ütlesin, et sain selle emalt. „On ju, ema? Sa andsid selle mulle?” Ja „ema” noogutas kõhklevalt, pisarad silmis, öeldes, et ta oli vist selle unustanud. Järgmisel korral sai sellest tuhat krooni. Sinu kirjutuslaua sahtlist. Raha, mis pidi minema meie puhkuseks, ütlesid sa. „Mina tahan vaid teist puhata,” vastasin ma. Ja siis lõid sa mind esimest korda. Ja see oleks nagu sinus midagi vallandanud, sest sa jätkasid peksmist. Ma olin sinust juba pikem ja laiaõlgsem, kuid ma pole kunagi suutnud kakelda. Mitte nii, mitte rusikate ja musklitega. Ma kaklen teisti, kaklust, mida võidetakse. Kuid siis sa üha lõid ja lõid, käsi rusikas. Ja ma mõistsin, miks. Sa tahtsid mu näo ära rikkuda. Võtta minult võimu. Kuid naine, keda ma emaks kutsusin, tuli vahele. Siis sa ütlesidki selle sõna. Varas. Tõsi. Kuid see tähendas ka seda, et ma pidin su purustama, sa hale kuju.
Stein. Vaikiv vanem vend. Esimene, kes käo sulgede järgi ära tundis, kuid kes oli piisavalt tark, et eemale hoida. Tark ja tubli erak, kes, niipea kui sai, lasi jalga ühte võimalikult kaugesse ülikoolilinna. Kes üritas oma õele, kallile Irenele auku pähe rääkida, et too kaasa tuleks. Ta leidis, et Irene võiks gümnaasiumi seal lõpetada, mingis kuradi Trondheimis, et tal oleks hea natuke Oslost eemal olla. Kuid ema ei lasknud Irenet evakueerida. Ta ei teadnud ju sittagi. Ei tahtnud teada.
Irene. Kaunis, jumalik, tedretähniline, segane Irene. Sa olid selle maailma jaoks liiga hea. Sa olid kõik, mida mul puudu jäi. Ja ikkagi armastasid sa mind. Oleks sa mind armastanud, kui sa oleks teadnud? Oleks sa mind armastanud, kui sa oleks teadnud, et ma keppisin su ema sellest peale, kui olin viisteist? Keppisin sinu poolpurjus, halisevat ema, tagant, toetudes vastu keldri- või tualeti- või köögiust, sosistades talle kõrva „ema”, sest see ajas nii tema kui ka minu kiimale. Et ta andis mulle raha ja kindlustas mu tagalat, kui midagi oli juhtunud, et ta ütles, et ma olin tal vaid laenuks, kuni temast on saanud vana ja kole naine ja ma kohtan mõnda kena tüdrukut. Ja kui ma vastasin, et ta juba on ju vana ja kole, naeris ta vaid ja anus veel.
Mu kehal olid veel alles kasuisa löögijäljed päevast, kui ma talle helistasin ja palusin kell kolm koju tulla, kuna mul oli talle midagi olulist öelda. Ma jätsin välisukse paokile, et ema ei kuuleks ta tulekut. Ja ma rääkisin ta kõrva sisse seda, mida ta kuulda tahtis, et summutada isa samme.
Ma nägin isa peegelpilti aknaklaasil, kui ta köögiuksel seisis.
Ta kolis päev hiljem välja. Irenele ja Steinile anti teada, et emal ja isal oli mõnda aega raskusi olnud ja et nad olid otsustanud mõneks ajaks lahku kolida. Irene oli murest murtud. Stein oli oma ülikoolilinnas, ta ei võtnud telefoni, kuid vastas sõnumiga. „Khju. Kus ma x-mas olen?”
Irene nuttis ja nuttis. Ta armastas mind. Loomulikult hakkab ta mind otsima. Varast.
Kirikukellad löövad viiendat korda. Nutt ja nina löristamine pinkidel. Kokaiin, hiiglasuur avanss. Üürikorter kesklinna läänepoolses osas, kanna see mingi narkari nimele, kes saab oma nime kasutamise eest igapäevase doosi, ja müü seda väikestes kogustes trepikodades või kangialustes ning kergita hinda siis, kui nad end juba turvaliselt tunnevad, triibumehed maksavad turvalisuse eest mida iganes. Tõuse,jõua edasi, vähenda kogust, saa kellekski. Ära sure pesas nagu mingi kuradi luuser. Kirikuõpetaja köhatas. „Oleme täna siia kogunenud, et meenutada Gusto Hanssenit.”
Hääl tagantpoolt: „V-v varas.”
Tutu kokutamine, kes istub seal oma motogängi jakis ja pearätikuga. Ja veel kaugemal: koera kiunumine. Rufus. Kallis truu Rufus. Olete te tagasi tulnud? Või olen ma ise juba sealpoolsuses?
Tord Schultz tõstis Samsonite’i kohvri lindile, mis viis selle läbivalgustusse. Selle kõrval seisis naeratav turvakontroll. „Ma ei saa
