juhtuvad või mida soovid endaga juhtuvat, sest sina oled elus, aga Jace on… ära.” Isabelle’i hääl tegi hüppe nagu grammofoninõel kriimustatud plaadil. Neiu ei rääkinud kunagi Jace’ist, nagu oleks noormees surnud või isegi ära läinud – tema ja Alec keeldusid seda võimalust tunnistamast. Ühtlasi ei olnud Isabelle Claryle kordagi ette heitnud, et too oma kohutavat saladust nendega polnud jaganud. Keset kõike, mis toimus, oli Isabelle tõele au andes olnud tema vankumatuim kaitsja. Oodanud teda iga päev nõukogu istungite saali ukse juures, oli neiu Clary käsivarrest kinni hoides kindlalt marssinud jõllitavate ja isekeskis pomisevate varjuküttide salgakeste vahelt läbi. Ta oli viibinud kohal kõigil lõputuna tunduvatel ülekuulamistel ja heitnud raevukaid pilke kõigile, kes julgesid Clary poole viltu vaadata. Clary oli olnud jahmunud. Tema ja Isabelle polnud kunagi olnud teab mis suured sõbrannad – nad mõlemad olid seda sorti tüdrukud, kes tunnevad end paremini poiste kui oma sookaaslaste seltskonnas. Aga Isabelle ei lahkunud tema kõrvalt. Clary oli ühtaegu hämmeldunud ja tänulik.
„Ma ei saa sinna midagi parata,” vastas Cary. „Kui tohiksin vähemalt otsingutes osaleda… kui mul lastaks ükskõik mida teha… siis ei oleks asi ehk nii hull.”
„Ma ei tea.” Isabelle’i häälest kostis väsimust. Viimased kaks nädalat olid tema ja Alec olnud kuusteist tundi kestvatest patrullimistest ja kõigest muust Jace’i otsimiseks ettevõetust viimse piirini kurnatud ja näost hallid. Avastanud, et tal ei lubata mingil moel osaleda patrullkäikudes ja teistes Jace’i otsingutes, enne kui nõukogu on langetanud otsuse asjas, et Clary Jace’i surnuist tagasi tõi, oli tüdruk löönud jalaga oma toa uksesse augu. „Mõnikord tundub see kõik nii mõttetu,” lisas Isabelle.
Jää liikus Clary luudes raginal üles-alla. „Tahad öelda, et sinu meelest on ta surnud?”
„Ei taha. Minu meelest pole võimalik, et nad viibivad ikka veel New Yorgis.”
„Aga patrullid on ju ometi väljas ka teistes linnades, eks?” Clary tõstis käe kurgu alla, unustades, et Morgensternide sõrmust seal enam pole. Magnus proovis ikka veel Jace’ile jälile saada, aga jälitamisruun polnud seni toiminud.
„Muidugi on.” Isabelle sirutas uudishimulikult käe ja puudutas õrna hõbekellukest, mis Claryl nüüd sõrmuse asemel kaelas rippus. „Mis see on?”
Clary lõi viivuks kõhklema. Kelluke oli haldjakuninganna kingitus. Ei, päris nõnda see polnud. Haldjakuninganna ei teinud kingitusi. Kelluke pidi võimaldama Claryl anda haldjakuningannale märku, et tüdruk tahab temalt abi. Sedamööda kuidas üks päev teise järel möödus, ilma et Jace’ist oleks leitud jälgegi, avastas Clary, et käsi tõuseb üha sagedamini kurgu alla. Teda hoidis tagasi ainult üks teadmine: haldjakuninganna ei andnud iial midagi, ootamata selle eest mõnda hirmsat vastuteenet.
Enne kui Clary jõudis Isabelle’ile vastata, läks uks lahti. Mõlemad tüdrukud ajasid end pulksirgeks; Clary surus sõrmed nii kramplikult ühte Izzy roosasse patja, et sellel olevad helklevad kristallid talle kõvasti pihkudesse soonisid.
„Hei.” Tuppa astus sale kogu ja pani ukse enda järel kinni. Isabelle’i vanem vend Alec kandis nõukogu istungiteks mõeldud rõivaid – hõbedaste ruunidega kirjatud musta rüüd, mille avatud hõlmade vahelt paistsid nüüd teksad ja must pikkade varrukatega särk. Üleni mustad rõivad lasksid noormehe niigi väga valgel nahal paista veel kahvatumana ja muutsid tema kristallsinised silmad veel sinisemaks. Aleci juuksed olid mustad ja sirged nagu õelgi, ainult et lühemad, vaevalt lõuani. Tema huuled olid surutud kitsaks triibuks.
Clary süda hakkas kloppima. Alec ei paistnud olevat just rõõmus. Ükskõik missuguseid uudiseid tal ka edastada poleks olnud, head ei saanud need olla.
Isabelle oli see, kes suu lahti tegi. „Kuidas läks?” küsis ta vaikselt. „Missugune oli otsus?”
Alec võttis istet tualettlaua ees ning pööras end toolil, jäädes Izzyle ja Claryle üle õla otsa vaatama. Igas muus olukorras oleks see tundunud koomiline: Alec oli väga pikka kasvu, tal olid pikad jalad nagu tantsijal ning kui noormees end niiviisi toolile sättis, tundus, nagu istuks ta nukumajas.
„Clary,” lausus ta. „Jia Penhallow luges otsuse ette. Oled igasugusest süüst vabastatud. Sa ei rikkunud Seadust ning Jia arvamust mööda on sind juba niigi piisavalt karistatud.”
Isabelle hingas pahinal välja ja naeratas. Korraks purustas kõikehõlmav kergendustunne Clary emotsioonidele tõmbunud jääkirme. Teda ei karistata; ei lukustata Vaikuselinna, ei pisteta kuhugi, kus tal pole võimalik aidata Jace’i. Nõukogus libahunte esindav Luke oli olnud kohal, kui otsus välja kuulutati, ning lubanud helistada Jocelynile otsekohe, kui istung lõpeb, aga Clary sirutas sellegipoolest käe telefoni järele: võimalus edastada emale vahelduseks ka mõni hea uudis oli liiga ahvatlev.
„Clary,” ütles Alec, kui ta telefoni lahti klõpsas. „Oota.”
Tüdruk vaatas tema poole. Noormehe nägu oli ikka veel sünge nagu surnumatjal. Tundes halba eelaimust enda üle võimust võtvat, asetas Clary telefoni tagasi voodile. „Alec… mis on?”
„Põhjus, miks nõukogul otsuse langetamisega nii kaua aega läks, ei peitunud sinu juhtumis. Arutusel oli veel teinegi asi.”
Jää oli tagasi. Claryt läbistas värin. „See puudutas Jace’i?”
„Mitte otseselt.” Alec kallutas end ettepoole, põimides käsivarred ümber toolileeni. „Moskva Instituudist saabus varahommikul teade. Eile oli läbi murtud Wrangeli saare kohal olevatest kaitsetõketest. Parandusmeeskond on küll kohale saadetud, aga kui nii tähtsad tõkked on nii pikalt maas, kuulub asi nõukogu pädevusse.”
Tõkked – nagu Clary aru oli saanud, toimisid need isevärki maagilise kaitsesüsteemina – oli ümber maakera seadnud varjuküttide esimene põlvkond. Deemonitel polnud neist küll just suisa võimatu läbi pääseda, aga see nõudis vaeva; tohutu enamiku pidasid need ikka kinni ja tegid massilise sissetungi võimatuks. Claryl oli meeles, mida Jace talle – tundus, otsekui oleks sellest möödas mitu aastat – oli öelnud: Kunagi oli tegu üksnes väikeste invasioonidega, millele suutsime hõlpsasti piiri panna. Aga juba minu eluajalgi on tõketest hakanud siiapoole pääsema üha suuremad deemonite hulgad.
„Nojah, pahasti küll,” lausus Clary. „Aga ma ei mõista, mis on sellel pistmist…”
„Klaavil on oma pingerida,” ei lasknud Alec tal lõpetada. „Jace’i ja Sebastiani otsimine on viimased kaks nädalat olnud selle tipus. Aga nad on läbi otsinud kõik allilmlaste urkad, ilma et oleksid leidnud nendest pisimatki jälge. Magnuse jälitamisloitsudest pole olnud abi. Elodie, naine, kes kasvatas üles tõelise Sebastian Verlaci, kinnitab, et temaga ei ole keegi proovinud ühendust võtta. Ega see küll olnudki eriti tõenäoline. Ükski spioon pole täheldanud Valentine’i vana Ringi teadaolevate liikmete tegevuse kahtlast elavnemist. Ja Vaikivatel Vendadel ei ole õnnestunud kindlaks teha, mida Lilith oma rituaaliga õieti tahtis saavutada ning kas see läks tal korda. Üleüldine arvamus on niisugune, et Sebastian – nemad nimetavad teda muidugi Jonathaniks – röövis Jace’i, aga see pole meile mingi uudis.”
„Ja siis?” küsis Isabelle. „Mida see tähendab? Otsinguid tõhustatakse? Patrullimist tihendatakse?”
Alec raputas pead. „Neil ei ole plaanis otsimist laiendada,” ütles ta vaikselt. „Nad tõmbavad sellele pidurit. Möödas on kaks nädalat ja leitud ei ole midagi. Idrisest kohale toodud eriüksused saadetakse koju tagasi. Tõkete juhtum kuulutatakse kõige tähtsamaks. Arvesse tuleb võtta sedagi, et praegu on käsil keerulised läbirääkimised, mis puudutavad nõukogu uuest koosseisust tulenevaid seadusemuudatusi, uue konsuli ja inkvisiitori määramist ning
