astus veidi eemale, et vennaga rääkida, ning Clary klõpsas lahti vihmavarju. Selle oli talle kunagi loodusloo muuseumist ostnud Simon ning sellel oli kujutatud dinosauruseid. Ta nägi poisi nägu äratundmise märgiks muigele tõmbuvat.
„Kas läheme?” küsis Simon ja pakkus talle käsivart.
Vihma muudkui kallas; rentslid olid muutunud ojadeks ja taksode rataste alt paiskus laiali vett. Veider küll, mõtles Simon, külma ta ju enam ei tundnud, aga märjad, ihule kleepuvad rõivad olid endist viisi ärritavad. Ta kõõritas pisut ning vaatas üle õla Aleci ja Isabelle’i poole; pärast seda kui nad Instituudist väljusid, polnud Isabelle talle õieti kordagi otsa vaadanud ning Simon oleks tahtnud teada, mida neiu mõtleb.
Tundus, et ta tahab vennaga rääkida, ning kui nad Park Avenue nurgal seisma jäid, kuulis Simon Isabelle’i ütlemas: „Mida sa siis arvad? Sellest, et paps oma kandidatuuri inkvisiitori valimisteks üles seadis?”
„Minu meelest on see üks igav amet.” Isabelle hoidis vihmavarju. See oli läbipaistvast plastist, mida kaunistasid lillepiltidega kleepsud. Nii tibilikku eset polnud Simon varem kunagi näinud, seepärast ei pannud ta imeks, et Alec selle alt välja põikas ning eelistas pigem märjaks saada. „Ma ei mõista, miks ta peaks seda tahtma.”
„Mis tähtsust on sellel, kui igav see on?” lausus Isabelle valjul sosinal. „Kui paps selle ametikoha vastu võtab, siis jääbki ta Idrisesse. Noh et päriselt. Ta ei saa juhatada Instituuti ja olla inkvisiitor. Pole võimalik pidada korraga kahte ametit.”
„Kui sa pole ehk märganud, Iz, siis ta on niikuinii kogu aja Idrises.”
„Alec…” Lause lõpp läks kaotsi, sest fooris vahetus tuli ning sõidukid võtsid kohalt, paisates rataste alt kõnniteele jäiseid veejugasid. Clary põikas ühe sahmaka eest kõrvale ja oleks Simoniga äärepealt kokku põrganud. Poiss võttis tal käest kinni, et ta ei kukuks.
„Vabandust,” sõnas tüdruk. Tema käsi oli poisi pihus väike ja külm. „Ausalt öeldes ei pannud ma tähele.”
„Tean.” Simon ei tahtnud näidata, et muretseb. Clary polnud viimased kaks nädalat õigupoolest midagi „tähele pannud”. Esialgu oli tüdruk nutnud, seejärel oli ta olnud vihane – vihane, et ei saanud ühineda patrullidega, kes otsisid Jace’i, vihane nõukogu lõputute küsitluste pärast, vihane, et pidi olema Klaavi kahtlusalusena sama hästi kui koduvangistuses. Kõige enam oli Clary olnud vihane iseenda peale, et ei suutnud luua ruuni, millest oleks abi olnud. Ta oli istunud õhtuti tundide kaupa oma laua taga, pigistades stelet valgeks tõmbunud sõrmede vahel nii kramplikult, et Simon kartis seda pooleks praksatavat. Tüdruk oli sundinud oma teadvust looma pilti, mis annaks talle teada Jace’i asukoha. Aga üks õhtu teise järel möödus, ilma et midagi oleks juhtunud.
Clary näeb vanem välja, mõtiskles Simon, kui nad Viiendal avenüül kivimüüris oleva läbipääsu kaudu parki astusid. Mitte küll halvas mõttes, aga ometi erines tüdruk sellest, kes ta oli olnud, kui nad olid astunud Pandemoniumi klubisse tol ööl, mis kõik pea peale pööras. Clary oli pikemaks kasvanud, aga asi polnud ainult selles. Tema ilme oli tõsisem, kõnnakus oli rohkem graatsiat ja jõudu, rohelised silmad ei tantsisklenud enam, nende pilk oli kindlam. Ta oli hakanud, tõdes poiss üllatunult, sarnanema Jocelyniga.
Clary jäi märgade puude sõõris seisma; oksad pidasid siin suurema vihma kinni ning Isabelle ja Clary toetasid vihmavarjud lähemate puude tüve vastu. Clary avas kaelas rippuva keti klõpsu ning laskis kellukesel peopesale kukkuda. Nägu väga tõsine, libistas ta pilgu üle kõigi kohalviibijate. „See kätkeb riski,” lausus ta, „ning olen kindel, et kui selle kord juba võtan, ei saa ma enam taganeda. Niisiis: kui keegi teist ei soovi minuga kaasa tulla, pole sellest midagi. Ma saan aru.”
Simon asetas käe tema omale. Tal ei olnud tarvis selle üle mõelda. Kuhu läheb Clary, sinna läheb ka tema. Nad olid käinud koos läbi tulest ja veest ning teisiti poleks see saanud ollagi. Isabelle järgis tema eeskuju ning viimasena ka Alec; vihm tilkus noormehe pikkadelt mustadelt ripsmetelt pisaratena alla, aga tema ilme oli otsusekindel. Nelik hoidis üksteisel kõvasti käest kinni.
Clary helistas kellukest.
Maailm oleks nagu hakanud ringi käima. Tunne polnud sama mis siis, kui tuhised läbi portaali, otsekui viibiksid keeristormi südames, mõtles Clary, vaid pigem, nagu istuksid karussellil, mis kogub järjest tuure. Kui tiirlemine lõpuks peatus ning tüdruk tundis end Isabelle’i, Aleci ja Simoni kätt hoides uuesti paigal seisvat, oli tal hing kinni ja pea pööritas. Nad lasksid üksteisest lahti ja Clary vaatas ringi. Ta oli siin juba kunagi viibinud – selles tumepruunis läikivas, otsekui tiigrisilma mineraali uuristatud koridoris. Põrand oli sile, lihvitud tuhande aasta jooksul haldjate jalgadest. Seintes olevatest kullasoonekestest kiirgas valgust ning käigu lõpus oli mitmevärviline kardin, mis õõtsus otsekui kerges tuules edasi-tagasi, ehkki tuult siin maa all ei olnud. Lähemale jõudes märkas Clary, et eesriie on õmmeldud liblikatest. Neist osa oli veel elus ning nende rabelemine panigi kardina võbelema, nagu hõljutaks seda tuulepuhang.
Tüdruk tundis kurgus kibedust ja neelatas. „Hei,” hõikas ta. „Kas seal on keegi?”
Kardin tõmmati kahinal kõrvale ning koridori astus haldjarüütel Meliorn. Ta kandis, nagu Clary varasemastki mäletas, valget turvist, aga vasakul rinnal oli nüüd embleem, needsamad neli C-d, mis ehtisid Luke’i kui nõukogu liikme rüüd. Uus oli ka Meliorni näole, otse lehekarva silmade alla tekkinud arm. Noormees mõõtis Claryt jäise pilguga. „Haldjakuninganna tervitamiseks ei sobi inimeste barbaarne „hei!”,” lausus rüütel, „te ei kutsu mingit teenijat. Sobilik tervitus on „meeldiv kohtuda”.”
„Aga me pole veel kohtunud,” õiendas Clary. „Ma ei tea isegi seda, kas ta üldse kohal on.”
Meliorn silmitses teda põlglikult. „Kui kuninganna ei oleks kohal ega valmis teid vastu võtma, poleks kella helistamine teid siia toonud. Tule nüüd – järgne mulle ja võta oma kaaslased ühes.”
Clary pöördus, viipas teistele ning läks siis Meliorni kannul piinatud liblikatest kardina vahelt läbi, tõmmates õlad längu, et nende tiivad teda ei puudutaks.
Üksteise järel astusid nad kuninganna ruumidesse. Clary pilgutas jahmunult silmi. Kõik nägi välja hoopis teistmoodi kui tema viimase siinviibimise ajal. Kuninganna lebaskles valge ja kuldsega kirjatud diivanil ning selle ümber laiuv põrand oli kaetud vahelduvate mustade ja valgete plaatidega nagu suur malelaud. Laest rippusid kurjakuulutava välimusega okkalised väädid, viimse kui oga otsas jaanimardikas, mille pimestav valgus lõi enne putuka surma vilkuma. Kogu ruum väreles nende kumas.
Meliorn läks kuninganna juurde ning jäi tema kõrval seisma; ühtki teist õukondlast kohal ei viibinud. Pikkamööda tõusis kuninganna istuma. Ta oli kaunis nagu alati; õhkõrn kleit küütles kuldselt ja hõbedaselt ning juuksed helkisid nagu roosa vask, kui ta neid valgel õlal kohendas. Clary mõtiskles, miks püüab haldjatar neile muljet avaldada. Nende seas oli ehk ainult üks, keda tema ilu võinuks mõjutada – Simon, aga too vihkas teda.
„Meeldiv kohtuda, nefilimid ja Valguses Kõndija,” sõnas kuninganna ja noogutas neile. „Valentine’i tütar, mis toob sind minu juurde?”
Clary avas pihu. Seal lebav kelluke läikles süüdistavalt. „Te saatsite mulle oma teenijannaga sõna, et helistaksin seda kellukest, kui mul peaks kunagi vaja minema teie abi.”
„Ja sina ütlesid, et ei vaja minult midagi,” lausus kuninganna. „Et sul juba on kõik, mida ihkad.”
Clary püüdis meeleheitlikult meenutada, mida oli öelnud Jace, kui kuninganna neile esimest korda audientsi oli andnud;
