„Ehkki ta oli kõik need aastad pidanud teda surnuks.”
„See ei ole tema süü.” Isabelle tõmbas alla seinal rippuva kuldse piitsa ning keris endale ümber käsivarre nagu hulga sädelevaid käevõrusid. „Talle ei pane seda keegi pahaks.”
„Sellest ei ole mingit abi,” ütles Alec. „Igatahes mitte siis, kui sa ise süüdistad ennast.”
Vaikides kõndisid nad kolmekesi läbi Instituudi koridoride; need olid nüüd harjumatult täis teisi varjukütte, kellest osa kuulus Idrisest olukorda lahendama saadetud erirühmadesse. Keegi ei vaadanud Isabelle’i, Alecit või Claryt iseäranis uudishimulikult. Esialgu oli Clary tundnud endal kogu aeg uurivaid pilke ning kuulnud nii sageli sosistatavat sõnu „Valentine’i tütar”, et oli hakanud Instituuti tulekut lausa pelgama; nüüd oli ta seisnud palju kordi nõukogu ees ning uudsus oli haihtunud.
Nad sõitsid liftiga alla; Instituudi lööv, mida valgustasid tavaliste küünalde kõrval ka nõiavalguslambid, oli täis nõukogu liikmeid ja nende omakseid. Luke ja Magnus istusid ühes pingis ja ajasid juttu, Luke’i kõrval istus pikk sinisilmne naine, kes oli temaga väga sarnane. Ta oli kähardanud ja värvinud juukseid, nii et need polnud enam hallid, vaid pruunid, aga Clary tundis ta ära: Luke’i õde Amatis.
Alecit nähes Magnus tõusis ja tuli temaga rääkima; Izzy nägi ilmselt üle pingiridade kedagi tuttavat, sest sööstis minema nagu alati, ilma et oleks selgitanud, kuhu läheb. Clary läks ütlema tere Luke’ile ja Amatisele; mõlemad olid väsinud moega ning Amatis patsutas Luke’ile kaastundlikult õlale. Märganud Claryt, ajas Luke end püsti ja kallistas teda. Amatis soovis õnne, et nõukogu oli ta süüdistustest vabastanud, ja tüdruk noogutas; ta viibinuks nagu ainult poolenisti seal – suurem osa temast oli justkui halvatud ja ülejäänu reageeris otsekui autopiloodil.
Clary nägi silmanurgast Magnust ja Alecit. Nad ajasid juttu, Alec Magnuse lähedale kallutunud – nõnda nagu paarid sageli vesteldes teineteise poole kooldusid, justkui viibiksid mingis omaenda suletud universumis. Tal oli hea meel näha neid õnnelikuna, aga ühtlasi tegi see haiget. Tüdruk mõtiskles, kas talle veel eales midagi niisugust osaks saab või kas ta seda üldse tahabki. Ta kuulis kõrvus Jace’i häält: Ma ei taha isegi tahta kedagi peale sinu.
„Uu, Clary,” ütles Luke. „Kas tahad koju minna? Ema ei jõua ära oodata, millal sind näeb, ja Amatisega tahab ta ka juttu ajada, enne kui mu õde homme Idrisesse tagasi pöördub. Mõtlesin, et võiksime koos õhtust süüa. Vali sina restoran.” Mees püüdis rääkida muretult, aga tal ei õnnestunud Claryt petta. Tüdruk ei olnud viimasel ajal suurt midagi söönud ja tema riided olid hakanud seljas lotendama.
„Ma ei tunne mingit tahtmist pidutseda,” ütles ta. „Nõukogu nihutas ju Jace’i otsingud tagaplaanile.”
„Clary, see ei tähenda veel, et otsingud lõpetatakse,” ütles Luke.
„Ma tean. Lihtsalt… nõnda teevad nad siis, kui ei looda enam leida kedagi elavana, vaid otsivad nüüd juba surnukehi. Nii see igatahes kõlab.” Tüdruk neelatas. „Pealegi lubasin minna Isabelle’i ja Aleciga Takisse einetama,” lisas ta. „Et… tunda end normaalsena.”
Amatis kõõritas ukse poole. „Väljas sajab päris kõvasti.”
Clary venitas huuled naerule. Ei tea kas see teistele ka nii teeselduna tundub kui mulle endale, mõtles ta. „Ega ma suhkrust ole.”
Luke torkas talle pihku natuke raha, tundes ilmselt kergendust, et tüdruk on otsustanud ette võtta midagi normaalset ning minna sõpradega välja. „Luba mulle, et sööd midagi.”
„Olgu.” Claryl õnnestus süütundega pooleks kinkida Luke’ile siiras naeratusehakatis, siis pööras ta selja.
Magnust ega Alecit Clary enam endises kohas ei näinud. Ringi vaadates märkas ta rahvasummas Izzy pikki musti juukseid. Neiu seisis Instituudi suure, kahe poolega ukse juures ja ajas juttu kellegagi, keda Clary ei näinud. Ta seadis sammud sinnapoole ning tundis lähemale jõudes vestlejate rühmas mõninga jahmatusega ära Aline Penhallow’. Neiu läikivad mustad juuksed olid lõigatud moodsasse, vaevu õlgadeni ulatuvasse soengusse. Aline’i kõrval seisis sale neiu, kelle valge kulla karva lokid olid näolt tagasi kammitud ning paljastasid kergelt teravate otstega kõrvad. Too kandis nõukogu rüüd ning veel lähemale astudes nägi Clary, et tüdruku sädelevad silmad on eriskummaliselt sinakasrohelised – nii eredad, et esimest korda kahe nädala jooksul hakkasid tal sõrmed sügelema värvipliiatsite järele.
„Kas pole imelik mõelda, et teie ema valiti uueks konsuliks?” ütles Isabelle Aline’ile, kui Clary nende juurde astus. „Mõistagi on Jia palju parem kui… Näe, Clary. Aline, sa ju mäletad Claryt.”
Tüdrukud noogutasid teineteisele. Kord oli Clary tabanud Aline’i suudlemast Jace’i. Toona oli ta tundnud end kohutavalt, aga nüüd ei teinud see mälestus enam haiget. Praegu oleks Clary tundnud suurt kergendust, nähes Jace’i suudlemas kedagi teist. Vähemalt võiks ta kindel olla, et poiss on elus.
„Ja tema on Aline’i sõbranna Helen Blackthorn,” lausus Isabelle tugeva tunderõhuga. Clary vaatas talle vilksamisi otsa. Kas Isabelle peab teda lolliks? Kõigele lisaks oli tal ju meeles Aline’i ütlus: too oli suudelnud Jace’i ainult prooviks, et näha, kas mõni kutt tekitab temas tundeid. Vastus oli nähtavasti olnud eitav. „Heleni pere juhatab Los Angelese Instituuti. Helen, saa tuttavaks: Clary Fray.”
„Valentine’i tütar,” ütles Helen. Neiu näis olevat üllatunud ja tundvat kerget aukartust.
Clary krimpsutas nägu. „Ma püüan hoiduda sellele mõtlemast.”
„Vabandust. Mõistan, miks see nõnda on.” Helen punastas. Tema nahk oli väga kahvatu ning näis kergelt küütlevat nagu pärl. „Hääletasin muide nõukogus Jace’i otsingute eelisjätkamise poolt. Kahju, et jäime vähemusse.”
„Tänan.” Soovimata sel teemal vestlust jätkata, pöördus Clary Aline’i poole. „Soovin õnne: su ema nimetati konsuliks. See on kindlasti üsna põnev.”
Aline kehitas õlgu. „Nüüdsest peale on ta väga hõivatud.” Ta pöördus Isabelle’i poole. „Kas tead, et su isa seadis üles oma kandidatuuri inkvisiitori kohale?”
Clary tundis, kuidas Isabelle tema kõrval pingule tõmbus. „Ei. Ei, ma ei teadnud seda.”
„Olin üllatunud,” lisas Aline. „Arvasin, et siinse Instituudi juhtimine on talle kaunis südamelähedane…” Neiu jättis lause lõpetamata ja vaatas Claryst mööda. „Helen, mulle tundub, et su vend üritab seal teha maailma suurimat sulatatud küünlavaha loiku. Äkki tahad minna teda keelama.”
Helen ohkas sügavalt, nagu oleks tema kannatus katkemas, pomises midagi kaheteistkümneaastastest poistest ja kadus rahva sekka just sel hetkel, kui endale inimeste vahel teed tehes astus nende juurde Alec. Noormees embas Aline’i tervituseks – Claryl kippus mõnikord meelest minema, et Penhallow’d ja Lightwoodid on tundnud üksteist juba palju aastaid – ning tema pilk leidis inimsummas Heleni. „Sinu sõbranna või?”
Aline noogutas. „Helen Blackthorn.”
„Olen kuulnud, et selles perekonnas voolab haldjate verd,” lausus Alec.
Aa, mõtles Clary. Sellega annabki siis seletada terava tipuga kõrvu. Nefilimide veri oli alati domineeriv, aga mõnikord võis haldjaveri ennast ühel või teisel veidral moel ilmutada veel mitme põlvkonna vältel.
„Õige pisut,”
