„Väga hea. Mida sa minult siis soovid?”
„Soovin, et otsiksite üles Jace Lightwoodi.”
Järgnenud sügavas vaikuses võis aimamisi kuulda surmaagoonias jaanimardikate häält. Viimaks ütles kuninganna: „Pead haldjarahvast nähtavasti väga võimsaks, kui arvad, et suudame hakkama saada millegagi, mis käis üle jõu Klaavile.”
„Klaav ihkab leida Sebastianit. Minule ei lähe Sebastian korda. Tahan Jace’i,” vastas Clary. „Pealegi pole mulle saladus, et teil on rohkem informatsiooni, kui lasete aimata. Kuulutasite ju ette, et see juhtub. Kellelgi teisel ei olnud sellest aimugi, aga vaevalt oleksite saatnud mulle kellukest just tollel ööl – ööl kui Jace kadunuks jäi –, teadmata, et midagi on teoksil.”
„Võib-olla teadsingi,” sõnas kuninganna, imetledes oma küütlevaid varbaküüsi.
„Olen märganud, et haldjarahvas ütleb sageli „võib-olla”, kui on tarvis varjata tõde,” lausus Clary. „See võimaldab teil hoiduda otsesest vastusest.”
„Võib-olla on sul õigus,” vastas kuninganna, muiates, nagu teeks asi talle nalja.
„„Vahest küll” on samuti kena väljend,” pakkus Alec.
„„Mine tea” samuti,” lisas Izzy.
„Minu meelest passib ka „viimaks tõesti”,” soovitas Simon. „Moodsavõitu ehk on, aga mõtte annab edasi.”
Kuninganna tõrjus nende soovitused käega lehvitades eemale, otsekui oleksid need tüütud mesilased, kes tema pea ümber sumisevad. „Ma ei usalda sind, Valentine’i tütar,” lausus ta. „Oli aeg, kui soovisin sinult teenet, aga nüüd on see möödas. Meliornil on koht nõukogus. Ma ei usu, et sul oleks mulle midagi vastutasuks pakkuda.”
„Kui see nõnda oleks,” vastas Clary, „poleks te vaevunud mulle kellukest saatma.”
Nende pilgud kohtusid viivuks. Kuninganna oli kaunis, aga Clary nägi haldjatari näos midagi, mis tõi tema silme ette väikese looma päikese käes pleekivad luud. Läks natuke aega, enne kui kuninganna vastas. „Olgu. Võib-olla saan sind aidata. Aga ma nõuan vastuteenet.”
„Missugune üllatus,” pomises Simon. Ta oli surunud käed püksitasku ning silmitses kuningannat, pilgus jälestus.
Alec hakkas naerma.
Kuninganna silmad välgatasid. Hetk hiljem vaarus Alec karjatades tagasi. Käed välja sirutanud, jälgis ta õudusega, kuidas nende nahk krimpsu kiskus, kämblad tõmbusid konksu ja pöördusid sissepoole, liigesed pundusid. Tema selg vajus küüru, juuksed läksid halliks, sinised silmad luitusid ning peitusid sügavate kortsude vahele. Clary ehmus. Seal, kus oli olnud Alec, seisis nüüd vana mees – küürus, hallijuukseline ja tudisev.
„Surelike veetlus on nii kiire hääbuma,” ilkus kuninganna. „Vaata ennast, Alexander Lightwood. Ma annan sulle ettekujutuse, missugune sa kõigest kuuekümne aasta pärast välja näed. Mida arvab siis sinu ilust sortsist kallim?”
Aleci rind tõusis ja vajus. Isabelle astus kiiresti venna kõrvale ning võttis tal käsivarrest kinni. „Alec, ära tee sellest väljagi. See on silmamoondus.” Ta pöördus kuninganna poole. „Võtke see maha! Võtke see tema pealt maha!”
„Kui sina ja su kaaslased räägite minuga aupaklikumalt, võin selle peale ehk mõelda.”
„Me teeme seda,” ütles Clary kähku. „Palume vabandust, kui olime häbematud.”
Kuninganna turtsatas. „Tunnen teie Jace’ist vaat et puudust,” ütles haldjatar. „Ta oli teie seast kõige ilusam ja kõige paremate kommetega.”
„Meie tunneme temast samuti puudust,” lausus Clary vaikselt. „Me ei tahtnud käituda ebaviisakalt. Meil, inimestel, kasvab kurvastus sageli üle pea.”
„Mhh,” mühatas kuninganna, kuid nipsutas siiski sõrmi ja Alecilt langes lummus. Noormees oli jälle tema ise, ehkki näost kaame ning vapustatud. Kuninganna heitis talle kõrgi pilgu ja pöördus uuesti Clary poole.
„On üks sõrmuste komplekt,” ütles kuninganna. „Sõrmused kuulusid minu isale. Soovin neid tagasi, sest need on haldjameistrite tehtud ning kätkevad suurt väge. Need võimaldavad meil suhelda isekeskis teadvusest teadvusesse, nagu teevad Vaikivad Vennad. Mul on põhjust arvata, et praegu on need välja pandud Instituudis.”
„Mulle meenub, nagu oleksin midagi niisugust näinud,” lausus Izzy aeglaselt. „Kaks haldjasõrmust on teise korruse raamatukogu seinal klaasi taga.”
„Te tahate, et varastaksin teile Instituudist midagi?” küsis Clary üllatunult. Milliseid vastuteeneid kuninganna tema arvates ka poleks võinud paluda, selle peale ei oleks tüdruk eluilmaski osanud tulla.
„Ei saa pidada varguseks,” lausus kuninganna, „kui asi tagastatakse õigele omanikule.”
„Ja siis otsite meile üles Jace’i?” uuris Clary. „Palun ärge öelge „võibolla”. Mida te kavatsete selleks ette võtta?”
„Ma aitan teil teda leida,” vastas kuninganna. „Annan sõna, et mu abi on hindamatu väärtusega. Võin näiteks öelda, miks ühestki teie jälitamisruunist abi pole olnud. Võin öelda sedagi, millisest linnast teda kõige tõenäolisemalt võib leida…”
„Aga Klaav küsitles teid,” sekkus Simon. „Kuidas teil õnnestus neile valetada?”
„Nad ei esitanud õigeid küsimusi.”
„Miks oli tarvis valetada?” nõudis Isabelle. „Kelle liitlane te selles asjas olete?”
„Ma ei ole kellelegi liitlust tõotanud. Jonathan Morgenstern oleks võimas liitlane, kui ma ei tee temast enne oma vaenlast. Miks peaksin ta ohtu seadma või riskima tõmmata endale tema viha, ilma et mu rahval sellest vähimatki kasu oleks? Haldjad on iidne rahvas; me ei langeta ennatlikke otsuseid, vaid ootame ja vaatame enne, kustpoolt tuul puhub.”
„Ning need sõrmused on teile piisavalt tähtsad, et riskida nende kättesaamise nimel tema vihaga?” küsis Alec.
Aga kuninganna üksnes naeratas laisalt ja paljutähenduslikult. „Arvan, et tänaseks on juba küllalt palju lobisetud,” lausus ta. „Tulge minu juurde tagasi, kaasas sõrmused, siis räägime edasi.”
Clary lõi kõhklema ning pöördus, et vaadata otsa Alecile ja siis Isabelle’ile. „Kas olete sellega nõus. Et varastame Instituudist?”
„Kui see tähendab, et leiame Jace’i,” vastas Isabelle.
Alec noogutas. „Ükskõik mis hinna eest.”
Clary pöördus taas kuninganna poole; too vaatas teda äraootava pilguga. „Tundub siis, et oleme kokku leppinud.”
Kuninganna sirutas end, huulil rahulolev naeratus. „Õnn kaasa, väikesed varjukütid. Ja väike õpetus, ehkki te pole teinud kõige vähematki, et seda ära teenida. Teeksite targasti, kui mõtleksite järele, kas on üldse mõistlik hakata oma sõpra otsima. Sest eks juhtu ju kadunud väärisasjadega alatasa nõnda, et kui need jälle leitakse, pole nad enam päris need, mis enne.”
Kui Alec Greenpointis Magnuse korteri ukse taha jõudis, oli kell juba peaaegu üksteist. Isabelle oli käinud
