osa.
Maia laiutas käsi ja pöördus Jordani poole. „Ütle sina midagi. Oled ju tema pretoriaanist kaitsja.”
„Jätke järele,” lausus Simon, enne kui Jordan jõudis suu lahti teha. „Kas teist kahest kumbki suhtleb vanematega? Oma perekonnaga?”
Teised vahetasid kiiresti pilke. „Ei,” vastas Jordan venitamisi, „aga meil kummalgi polnud nendega ka varem häid suhteid…”
„Seda ma tahtsingi tõestada,” ütles Simon. „Me kõik oleme orvud. Tormist orvuks jäetud.”
„Sa ei saa oma õde lihtsalt eirata,” käis Maia peale.
„Eks me näe.”
„Ning mis saab, kui Rebecca leiab koju tulles eest „Vaimude väljaajaja” võttepaika meenutava maja? Ja ema ei oska talle seletada, kuhu sa oled jäänud?” Jordan kallutas end ettepoole, käed põlvedel. „Su õde teatab politseile ning ema pannakse hullumajja.”
„Ma ei usu, et oleksin esialgu valmis tema häält kuulma,” ütles Simon, aga mõistis, et on jäänud selles vaidluses kaotajaks. „Praegu pean uuesti välja minema, aga luban, et saadan talle sõnumi.”
„Hüva,” lausus Jordan. Ta ei vaadanud Simoni poole, vaid silmitses Maiat, nagu loodaks, et tüdruk märkas tema edusamme Simoni veenmises ning on temaga rahul. Simon oleks tahtnud teada, kas nood kaks on teineteisega kohtunud vahepeal, kui ta kaks nädalat enamjaolt eemal viibis. Viisist, kui kohmakalt nad tema sisse astudes olid istunud, võinuks eeldada, et vastus on eitav, aga nende kahe puhul ei võinud selles kindel olla. „Hakatuseks käib seegi.”
Kolisev kullakarva lift peatus Instituudi kolmandal korrusel; Clary võttis ennast kokku ning astus välja vestibüüli. Maja paistis olevat, nagu Alec ja Isabelle talle olid kinnitanud, mahajäetud ja vaikne. Yorgi avenüü liiklusmüra kostis siia vaikse uminana. Claryle tundus, nagu kuuleks ta, kuidas aknast langevas valguses tantsisklevad tolmukübemed üksteise vastu puutuvad. Seinal olid reas konksud, mille otsa Instituudi asukad riputasid sisse tulles ülerõivad. Üks Jace’i jakk rippus ikka veel seal, varrukad tontlikult tühjad.
Tundes, kuidas tal värin üle ihu käis, hakkas Clary mööda koridori edasi minema. Talle meenus esimene kord, kui Jace oli teda läbi siinsete koridoride juhtinud, rääkides otsekui muu seas varjuküttidest, Idrisest, kogu sellest varjatud maailmast, mille olemasolust ta varem kuulnudki polnud. Clary oli poissi vaadelnud – märkamatult, nagu ta toona arvas, aga nüüd teadis tüdruk, et Jace’ile ei jää midagi märkamatuks –, silmitsenud tema heledatel juustel mänglevaid valguslaike, saledate käte kiireid žeste, käsivarrel liigutuste rütmis kumerduvaid lihaseid.
Ühtki varjukütti kohtamata jõudis ta raamatukoguni ja lükkas ukse lahti. Tuba tekitas temas samasugust kõhedust kui esimesel korral, kui ta siin ringi oli vaadanud. See paiknes tornis ning oli seetõttu ümmargune ning sellel oli piirdega ümbritsetud teise korruse galerii, mis kulges poolde seina kõrguvate raamaturiiulite kohal. Keset tuba seisis laud, mida Clary mõttes ikka veel nimetas Hodge’i omaks; selle lai, ühestainsast tammeplangust valmistatud plaat toetus kahe põlvitava ingli seljale. Tüdruk ootas, et iga hetk ajab Hodge end selle tagant püsti, terase pilguga Hugo istumas tema õlal nagu õrrel.
Peletanud selle mälestuse eemale, kõndis Clary kiiresti toa teises seinas oleva keerdtrepi juurde. Tal olid jalas teksad ja kummtallaga tossud ning pahkluu kohale oli joonistatud hääletuks tegev ruun; kui ta trepist üles rõdule jooksis, tundus vaikus talle peaaegu õõvastav. Siin üleval oli samuti raamatuid, aga need olid lukustatud klaaside taha. Mõned teosed paistsid olevat väga vanad, nende kaaned narmendasid, köidet hoidsid veel koos ainult üksikud kangakiud. Teised käsitlesid ilmselgelt hämarat ja ohtlikku maagiat: „Kohutavad kultused”, „Deemonitaud”, „Surnute elustamise käsiraamat”.
Lukustatud riiulite vahel olid väljapanekuvitriinid. Igaühes oli mingi haruldane ja ilus taies: õrn flakoon, mille kork oli hiigelsuurest smaragdist; kroon, mille keskel toretses teemant ning mis võinuks vaevalt ühelegi inimesele pähe sobida; inglikujuline ripats, mille tiibade külge olid kinnitatud kellavedrud ja hammasrattad ning viimases vitriinis, just nagu Isabelle oli öelnud, kaks kullast sõrmust, mis nägid välja justkui keerdunud lehekesed – haldjate käsitöö, õrn nagu imiku hingus.
Klaaskast oli mõistagi lukus, aga avamisruun – Clary hammustas seda joonistades huulde, et ruun ei saaks liiga vägev ega purustaks kogu vitriini, nii et teised sinna kohale jookseksid – tegi luku klõpsatades lahti. Tasahilju avas Clary kasti. Alles siis, kui oli stele tagasi tasku torganud, lõi ta kõhklema.
On see tõesti tema? Kas ta varastab Klaavi tagant, et maksta haldjarahva kuningannale, ehkki haldjate lubadused, nagu Jace talle kunagi oli öelnud, olid just nagu skorpionid, kellel on sabas mürgiastel?
Clary raputas pead, otsekui püüaks kõhklusi eemale peletada… ja tardus. Raamatukogu uks oli hakanud avanema. Ta kuulis puidu kriiksatust, summutatud hääli, samme. Pikemalt mõtlemata viskus ta maha ja surus ennast vastu galerii külma puitpõrandat.
„Sul oli õigus, Jace,” kostis alt hääl – külm ja õõvastavalt tuttav. „Majas ei ole tõesti kedagi.”
Tundus, nagu oleks jää Clary soontes kristallideks muutunud; see tarretas ta paigale. Tüdruk ei suutnud end liigutada, ei saanud hingata. Nii tugevat vapustust oli ta oma elus kogenud üksnes siis, kui nägi isa torkamas mõõka Jace’i rinda. Väga aeglaselt nihutas ta end galerii servale ja piilus alla.
Tal tuli endale raevukalt huulde hammustada, vastasel korral oleks ta karjatanud.
Tema pea kohal, tipu poole ahenevas katuses oli aken. Sellest voogas sisse päikesevalgust, mis koondus põrandal helendavaks sõõriks, tõstes selle lapikese esile nagu lavale suunatud prožektorivihk. Clary nägi, et klaasi-, marmori- ja poolvääriskivitükkidest on põrandale kujundatud pilt – ingel Raziel, karikas ja mõõk. Otse keset Ingli väljasirutatud tiiba seisis Jonathan Christopher Morgenstern.
Sebastian.
Nõnda nägi tema vend siis välja. Päriselt – elus ja liikuv ja energiline. Kahvatu nurgeline sirgjooneline nägu, pikk sale keha, mustad lahingurõivad. Noormehe juuksed olid hõbevalged, mitte tumedaks, päris Sebastian Verlaci omade taoliseks värvitud nagu siis, kui Clary teda esimest korda oli kohanud. Loomulik hele värv sobis talle paremini. Silmad olid mustad ning neist lausa särtsus elu ja energiat. Viimati oli tüdruk näinud teda Lumivalgekesena klaasist kirstus hõljumas, ühe käe asemel sidemetesse mähitud könt. Nüüd oli see jälle terve; randmel sädeles hõbedane käevõru, aga miski ei reetnud, et käsi oleks kunagi olnud vigastatud – rohkem kui vigastatud, lausa maha raiutud.
Ning seal tema kõrval, kuldsed juuksed küütlemas kahvatus päikesevalguses, seisis Jace. Mitte selline, nagu Clary oli viimasel kahel nädalal endale ette kujutanud: läbipekstud, verine, kannatav või nälginud, pimedasse kongi heidetud, valust kisendav või teda appi hüüdev. See siin oli Jace niisugusena, nagu tüdruk teda mäletas, kui endale selleks loa andis: õhetav, tervisest pakatav, täis elurõõmu, ilus. Poisi käed olid hooletult püksitaskus, läbi valge T-särgi paistsid mustendavad märgid. Särgi peal kandis ta võõrast helepruuni seemisnahkset jakki, mis tõstis esile tema enda naha kullakarva toonid. Jace ajas pea kuklasse, otsekui naudiks näole langevat päikesevalgust. „Mul on alati õigus, Sebastian,” lausus ta. „Selle aja peale peaksid mind juba nii palju tundma.”
Sebastian heitis talle kaalutleva pilgu ja naeratas siis. Clary ei suutnud pilku kõrvale pöörata. See nägi kõigiti välja nagu ehtne naeratus. Aga kuidas võis ta selles kindel olla? Eks olnud Sebastian temalegi kord naeratanud ning nagu selgus, oli see olnud
