Ta ei tahtnud astuda kuninganna ette, silmad äsjasest töinamisest paistes. „Mul ei olegi neid sõrmuseid.”
Isabelle pilgutas silmi. „Mida?”
„Nähes Jace’i ja Sebastiani, olin nii vapustatud, et ei suutnud enam sõrmuste peale mõelda. Tormasin Instituudist välja ning portaalisin ennast siia.”
„Nojah, siis ei saa me end kuningannale näole anda,” ütles Alec. „Kui sa tema käsku ei täitnud, läheb ta marru.”
„Seda on veel vähe öeldud,” lausus Isabelle. „Nägite ju, mida ta tegi Aleciga, kui viimati õukonnas käsime. Ja see oli ainult silmamoondus. Clary muudab ta arvatavasti homaariks või jumal teab kelleks.”
„Kuninganna teadis,” lausus Clary. „Ta ütles: „Kui te Jace’i jälle leiate, ei pruugi ta olla enam päris samasugune kui enne.”” Clary kuulis peas haldjakuninganna häält. Tüdrukut läbistas värin. Ta mõistis nüüd, miks Simon haldjaid nii ägedalt vihkab. Nood oskasid alati valida sellised sõnad, mis jäid su ajju pakitsema otsekui valusad pinnud, mida on võimatu eirata ja sama võimatu kätte saada. „Kuninganna lihtsalt lollitas meid. Ta tahab neid sõrmuseid endale, aga pole vist lootustki, et ta meid mingil moel aitaks.”
„Nojah,” lausus Isabelle kõhklevalt. „Aga kui kuninganna teadis seda, teab ta võib-olla veel üht-teist muudki. Ning kes peale tema meid veel aidata saaks, kui me Klaavi poole pöörduda ei tohi?”
„Magnus,” vastas Clary. „Ta on kogu selle aja proovinud Lilithi loitsu lahti muukida. Kui räägin, mida nägin, võib see talle ehk abiks olla.”
Simon tõstis silmad taeva poole. „Küll on hea, et tunneme isikut, kellega Magnus käib,” ütles ta. „Vastasel korral ei jääks meil vist muud üle kui lakke vahtida ning oodata, mis juhtuma hakkab. Või proovida limonaadi müües raha teenida, et oleks, millega Magnusele teenuse eest maksta.”
Alecit paistis see märkus pahandavat. „Kui loodaksid limonaadi müües Magnuse palkamiseks raha kokku ajada, peaksid panema pudelitesse amfetamiini.”
„See on lihtsalt kõnekujund. Me kõik teame, et sinu peika palkamiseks peab kõvasti pappi olema. Tahan lihtsalt, et meil ei tarvitseks teda iga natukese aja tagant tülitada.”
„Sedasama tahab tema ka,” vastas Alec. „Magnusel on täna midagi muud ees, aga räägin temaga õhtul ning homme hommikul võime tema korteris kokku saada.”
Clary noogutas. Tüdruk ei kujutanud ette, et suudab end järgmisel hommikul üles ajada. Teades küll, et mida varem nad Magnusega räägivad, seda parem, oli ta ometi nii väsinud ja kurnatud, nagu oleks raamatukogus verest peaaegu tühjaks jooksnud.
Isabelle nihkus Simonile lähemale. „Tänane õhtupoolik on meil niisiis vaba,” ütles ta. „Kas läheme Takisse? Seal saad tellida verd.”
Simon vaatas Clary poole, nägu murelik. „Tahad kaasa tulla?”
„Ei, ma saan hakkama. Võtan takso ja sõidan tagasi Williamsburgi. Peaksin natuke aega emaga ka olema. Kogu see Sebastiani-jama on talle juba niigi halvasti mõjunud ja nüüd veel…”
Isabelle’i mustad juuksed lehvisid tuules, kui ta peaga vehkis. „Sa ei tohi neile rääkida, mida nägid. Luke on nõukogu liige. Ta ei saa seda enda teada jätta ning emalt ei ole ju võimalik paluda, et ta seda Luke’i eest varjaks.”
„Tean.” Clary libistas pilgu üle kolme ärevalt tema poole pööratud näo. Kuidas on see võimalik, mõtles ta. Tema, kel polnud Jocelyni ees eales saladusi – igatahes mitte selliseid, mis arvesse tuleksid – läheb nüüd koju ning varjab nii ema kui Luke’i eest midagi nii tähtsat. Midagi, millest ta saab rääkida ainult Alec ja Isabelle Lightwoodi ning Magnus Bane’iga – inimestega, kelle olemasolust tal kuus kuud tagasi aimugi ei olnud. Tundus kummaline, et su maailm võis teljel pöörduda, nii et kõik, millesse varem uskusid, keeratakse otsekui nõiaväel pea peale.
Igatahes oli tal ikka veel Simon. Püsiv, muutumatu Simon. Ta suudles poissi põsele, viipas teistele hüvastijätuks ja pöördus minekule, teades, et kõik kolm vaatavad talle murelikult järele, kui ta läheb läbi pargi, langenud surnud lehed krõbisemas tossude all nagu tillukesed luud.
Alec oli valetanud. Mitte Magnusel polnud sel õhtupoolikul midagi ees. Plaanid olid temal endal.
Noormees teadis, et see, mida ta kavatseb ette võtta, on vale, aga ei võinud sinna midagi parata: vajadus rohkem teada saada hoidis teda kütkes nagu narkootikum. Ja siin ta nüüd oli – maa all, hoides käes nõiavalguskivi ja arutledes endamisi, mida kuradit ta õieti ette on võtnud.
Nagu kõik New Yorgi metroojaamad, lehkas seegi rooste ja vee, metalli ja kõdu järele. Aga erinevalt teistest jaamadest, kus Alec oli eales viibinud, valitses selles õõvastav vaikus. Kui veekahjustuse märgid kõrvale jätta, olid seinad ja perroon puhtad. Tema kohal kõrgusid võlvitud laed, mida kirjasid siin-seal lühtrid, võlvkaared olid kaetud mustreid moodustavate roheliste kiviplaatidega. Seinale oli plaatidest trükitähtedega kujundatud jaama nimi, CITY HALL.
City Halli metroojaama polnud kasutatud juba 1945. aastast peale, aga linn hoidis seda kui omamoodi teetähist endiselt korras. Rong 6 läbis seda aeg-ajalt, et teha pööret, aga inimesi siinsel perroonil enam ei seisnud. Et alla pääseda, oli Alec pugenud City Halli pargis läbi kontpuudesse mattunud luugist ning langemine oli olnud nii pikk, et maapealsel oleksid jalaluud arvatavasti murdunud. Nüüd seisis ta siin, hingas sisse tolmust õhku ja tundis, kuidas süda hakkab kiiremini lööma.
Just siia oli tal kästud tulla kirjas, mille vampiirisubjugaat talle Magnuse trepikojas pihku pistis. Esialgu oli Alec otsustanud, et ei tee selles olevast kutsest väljagi. Ometi polnud noormees suutnud sundida end kirja ära viskama. Ta oli kägardanud selle pallikeseks ja torganud teksatasku ning kogu päeva, isegi Central Parkis oli see tema alateadvuses igritsenud.
Täpselt samamoodi nagu kogu see Magnuse-värk. See muudkui näris ja näris teda, nagu haige hammas ning ehkki Alec teadis, et muretsemine teeb asja üksnes hullemaks, ei suutnud ta lõpetada. Magnus polnud teinud midagi halba. Polnud ju tema süüdi, et on mitusada aastat vana ning olnud ka varem armunud. Aga sellegipoolest õõnestas see Aleci meelerahu. Ning nüüd, kui Jace’i käekäik oli muutunud eilsega võrreldes ühtaegu selgemaks ja segasemaks, tundis poiss, et see kõik käib talle üle jõu. Tal oli vaja kellegagi rääkida, kuhugi minna, midagi ette võtta.
Siin ta siis oli. Ja naine oli samuti siin – selles oli ta kindel. Alec hakkas aeglaselt mööda platvormi edasi minema. Pea kohal kummus võlvitud lagi, mille keskel oleva akna kaudu tungis ülevalt pargist sisse päevavalgust. Aknast lähtus kiirtena neli rida keraamilisi plaate, mis meenutasid ämbliku koibi. Platvormi lõpus oli lühike trepp, mille lõpp kadus ülal hämarusse. Alec tajus, et mängus on silmamoondus: seal, kus tema nägi avatud ust, oleks suvaline maapealne pilku tõstes näinud ainult betoonseina. Vaikides läks ta trepist üles.
Alec leidis end süngest madala laega toast. Värvilisest klaasist katuseaken laskis sisse ihmjat valgust. Hämaras nurgas seisis elegantne, kullatud kaarja seljatoega sametsohva ning sohval istus Camille.
Naine oli sama ilus, kui Alecile meelde oli jäänud, ehkki nende viimase kohtumise ajal polnud ta välja näinud just kõige parem: räpane, pooleli olevas hoones toru külge aheldatud. Praegu kandis vampiiritar korralikku musta kostüümi ja punaseid kõrge kontsaga kingi ning tema juuksed langesid lainete ja lokkidena õlgadele. Naise põlvedel lebas avatud raamat – Patrick Modiano „La Place de l’Étoile”. Noormees oskas prantsuse keelt piisavalt hästi, et pealkirja tõlkida. „Tähe koht”.
Camille
