valmistas õhtueine ning sa peaksid sööma.”
Clary heitis pilgu emale. „Sina samuti.” Nii nagu Clary, kaotas ka Jocelyn stressirohketel aegadel isu ning tema põsed olid lohku vajunud. Praegu pidanuks ta valmistuma mesinädalateks ja pakkima kohvreid, et sõita kuhugi kaunisse ja kaugesse paika. Selle asemel olid pulmad määramata ajaks edasi lükatud ning Clary kuulis ema öösiti nutmas. Ta tundis seda vihast ja süütundest ajendatud nuttu – nuttu, mis ütles: see kõik on minu süü.
„Kui tuled sööma, siis söön mina ka,” vastas Jocelyn ja naeratas sunnitult. „Luke tegi pastarooga.”
Clary pööras tooli ning võttis meelega sellise asendi, et laud ema eest varju jääks. „Mamps,” lausus ta. „Olen tahtnud sult midagi küsida.”
„Mida siis?”
Tüdruk hammustas sulepea otsa – halb harjumus, mille ta oli külge saanud, kui hakkas joonistama. „Kui käisin Jace’iga Vaikuselinnas, ütlesid Vaikivad Vennad, et kui varjukütid sünnivad, tehakse üks tseremoonia – tseremoonia, mis kaitseb neid. Et selle peavad sooritama Raudsed Õed ja Vaikivad Vennad. Olen mõelnud, kas…”
„Kas see tseremoonia tehti ka sinu kaitseks?”
Clary noogutas.
Jocelyn hingas välja ning libistas kätega läbi juuste. „Tehti küll,” vastas ta. „Korraldasin selle Magnuse abil. Kohal oli Vaikiv Vend, kes tõotas, et hoiab seda saladuses, ning Raudse Õe kohuseid täitis üks naissoost sorts. Mulle oli see toiming esialgu vastumeelt. Ma ei tahtnud mõelda, et sind võiks ähvardada üleloomulike jõudude poolt mingi hädaoht, kui olin su ometi nii hästi ära peitnud. Aga Magnus rääkis mulle augu pähe ja tal oli õigus.”
Clary vaatas talle uudishimulikult otsa. „Kes see naissorts oli?”
„Jocelyn!” kostis köögist Luke’i hääl. „Vesi keeb üle!”
Jocelyn suudles kiiruga Claryt pealaele. „Vabandust! Kulinaarne hädaolukord. Viie minuti pärast näeme?”
Clary noogutas, vaatas, kuidas ema toast välja tõttas, ning pöördus uuesti laua poole. Ruun, mida ta oli asunud kavandama, polnud peast kadunud, vaid igritses endiselt tema teadvuse ääremaadel. Ta hakkas uuesti joonistama ja lõpetas alustatud kujundi. Kui see oli valmis, nõjatus tüdruk toolileenile ja vaatas oma kätetööd. See meenutas pisut avamisruuni, aga oli sellest ometi erinev. Muster oli lihtne nagu rist, ent maailmale sama tundmatu kui vastsündinud laps. See kätkes ähvardust, mis praegu veel uinus – ähvardust, mis oli sündinud tema vihast ja süütundest, võimetust raevust.
Ruun oli võimas. Kuid hoolimata sellest et Clary teadis täpselt, mida see tähendab ja kuidas seda kasutatakse, ei suutnud ta endale ette kujutada ühtki viisi, mismoodi sellest praeguses olukorras kasu võiks olla. See meenutas olukorda, et auto sureb kõrvalises kohas välja ning meeleheitlikult pakiruumis sobrades tõmbad sealt käivitusjuhtme asemel võidurõõmsalt välja tavalise pikendusjuhtme.
Tüdrukule tundus, justkui oleks tema enda võime võtnud nõuks tema üle irvitada. Ta tõi kuuldavale vandesõna, laskis sulepeal lauale kukkuda ja peitis näo kätesse.
Vana haigla oli seestpoolt korralikult valgendatud, mistõttu kõik pinnad näisid õõvastavalt helendavat. Enamik aknaid oli laudadega kinni löödud, aga Maia teravad libahundimeeled eristasid isegi selles kasinas valguses üksikasju: paljaste koridoripõrandate seinte äärde kogunenud krohvitolm, kohad, kuhu oli paigaldatud ehituse ajal vajaminev valgustus, värviklompide abil seinte külge liimitud juhtmeotsad, pimedates nurkades krabistavad hiired.
Tüdruk kuulis selja taga häält: „Otsisin idatiiva läbi. Ei midagi. Kuidas sul on läinud?”
Maia pöördus. Tema taga seisis Jordan, jalas tumedad teksad ning seljas rohelise T-särgi peal pooleldi avatud tõmblukuga must kampsun. Tüdruk raputas pead. „Läänetiivas pole ka midagi. Mõned trepid on kaunis viletsas seisus. Arhitektuuriliselt üsna põnev, kui seda sorti asi sulle huvi peaks pakkuma.”
Jordan raputas pead. „Laseme siit jalga. See koht ajab mulle judinad peale.”
Maia jäi nõusse, rõõmus, et ei pidanud ise seda ettepanekut tegema. Külg külje kõrval läksid nad alla trepist, mille käsipuu oli varisema hakanud krohvist nii pude, et meenutas lund. Tüdruk poleks osanud öelda, miks ta oli nõustunud Jordaniga selle retke ette võtma, aga tuli tunnistada, et nad moodustasid tõhusa otsimismeeskonna.
Jordani seltsis oli lihtne olla. Hoolimata sellest, mis nende vahel just enne Jace’i kadunuks jäämist oli juhtunud, käitus noormees lugupidavalt, hoidis distantsi ega tekitanud temas piinlikkustunnet. Kui nad haigla uksest maja ees laiuvale platsile astusid, kallas kuu neid heleda valgusega üle. Hoone oli suur, valgest marmorist; laudadega kinnilöödud aknad meenutasid tühje silmakoopaid. Välisukse ees kössitav kõver puu poetas viimseid lehti.
„See oli küll tühipaljas ajaraiskamine,” sõnas Jordan. Maia vaatas tema poole. Poisi pilk oli vanal mereväehaiglal ja Maiale meeldis see. Ta eelistas silmitseda Jordanit, kui too vaatas mujale. Nõnda ei seganud miski tal uurida poisi lõuajoont, kuklal käharduvaid tumedaid juukseid ja V-kujulise särgikaeluse alt paistvat rangluukaart, muretsemata seejuures, mida Jordan tema pilgust välja võiks lugeda.
Kui Maia Jordanit esimest korda nägi, oli too olnud ilus nurgelise näo ja pikkade ripsmetega hipsteripoiss; nüüd nägi noormees vanem välja; tema sõrmenukid olid armilised ning liibuva rohelise särgi all mänglesid lihased. Nahal oli endiselt oliivikarva jume, mis andis märku Itaalia päritolust, ning silmadki olid nagu varemgi pähkelpruunid, ehkki nüüd ääristasid pupille lükantroopidele omased kuldsed sõõrid. Samasugused, nagu tüdruk nägi endale vastu vaatavat, kui hommikul pilgu peeglisse heitis. Sõõrid, mis ääristasid Maia pupille Jordani pärast.
„Maia.” Poiss silmitses teda uurivalt. „Millest sa mõtled?”
„Aa.” Tüdruk pilgutas silmi. „Ma… ee… Ei. Haigla läbiotsimisel ei olnud mingit mõtet. Ausalt öelda ei saa ma aru, miks meid üldse siia saadeti. Brooklyni dokid. Miks peaks Jace siin olema? Laevadega polnud tal ju mingit pistmist.”
Jordani näol asendus uudishimu millegi märksa süngemaga. „East Riverisse visatud surnukehad uhutakse pahatihti kaldale just siin. Dokkides.”
„Kas arvad, et me otsime surnukeha?”
„Ma ei tea.” Noormees kehitas õlgu, pöördus ning hakkas edasi minema. Kuivad rohutuustid kahisesid tema saabaste all. „Võib-olla jätkan otsimist veel üksnes sellepärast, et pooleli jätta tunduks vale.”
Jordan kõndis aeglaselt, kiirustamata; nad läksid külg külje kõrval, peaaegu puudutades teineteist. Maia pilk oli suunatud üle jõe Manhattani horisondile, valgetes tuledes sillerdavale siluetile, mis vees vastu peegeldus. Kui nad lähenesid madalale Wallabout Bayle, ilmus nähtavale Brooklyni silla kaar ja teiselt poolt vett hakkas paistma South Streeti sadama valgustatud nelinurk. Tüdruku sõõrmeisse tungisid reostatud vee mürgised aurangud – dokkide saast ja diisliõli, rohus liikuvate loomakeste lõhn.
„Mina ei usu, et Jace on surnud,” ütles tüdruk viimaks. „Minu arvates ei taha ta, et teda leitaks.”
Seda kuuldes vaatas Jordan lõpuks tema poole. „Kas tahad öelda, et peaksime otsingud lõpetama?”
„Ei.” Maia lõi kõhklema. Nad olid jõudnud jõe äärde, kus kulges madal rinnatis; piki seda edasi minnes vedas Maia käega üle müüripealse. Nende ja vee vahele jäi
