mõttes.”
Jordan hakkas naerma. „Ega ma pidanudki seda silmas. Ehkki üldiselt peetakse teda ju rabavalt ilusaks.”
„Püüad vist iga hinna eest näidata ennast heteromehena, kellel pole vahet, kas teine kutt on ilus või mitte. Olgu Jace või too Üheksanda tänava toidupoe karvane tüüp – sinu silmis on nad kõik ühesugused?”
„Noh, tol karvasel kutil on suur sünnimärk, nii et Jace’il on vist väike eelis. Mõnele meeldivad niisugused blondid otsekui nikerdatud näojoontega ilueedid, kelle arvates Abercrombie and Fitch3 annaks ei tea mida, et neid oma modelliks saada.” Jordan piidles teda langetatud ripsmete alt.
„Mulle on alati meeldinud tumedate juustega poisid,” sõnas Maia vaikselt.
Noormees pööras pilgu jõele. „Sellised nagu Simon.”
„Nojah.” Maia polnud Simonist juba mõnda aega niiviisi mõelnud. „Küllap vist.”
„Ja sulle meeldivad muusikud.” Jordan tõstis käe ning tõmbas madalal pea kohal olevalt oksalt lehe. „Noh et mina olen laulja, Bat on DJ ja Simon…”
„Mulle meeldib muusika.” Maia lükkas juuksed näolt.
„Mis sulle veel meeldib?” Jordan muserdas lehte sõrmede vahel. Ta peatus, vinnas ennast müürile istuma ja pöördus tüdruku poole. „Selles mõttes, et kas on midagi niisugust, mida tahaksid teha, ütleme elatise teenimiseks?”
Tüdruk vaatas talle üllatunult otsa. „Mida sa silmas pead?”
„Kas mäletad, kuidas ma need sain?” Noormees tõmbas luku lahti ja heitis kampsuni seljast. Särk oli lühikeste varrukatega. Mõlemat biitsepsit ümbritsesid võruna sanskritikeelsed shaantih-mantrate sõnad. Maia mäletas neid hästi. Nende sõber Valerie oli teinud need Red Bankis oma tätoveeringusalongis pärast tööpäeva tasuta. Tüdruk astus sammu Jordani poole. Nüüd kui poiss istus ja tema seisis, olid nende silmad peaaegu ühel kõrgusel. Maia sirutas käe ja libistas ettevaatlikult sõrmedega üle vasakule käele tätoveeritud tähtede. Poisi laud hakkasid tema puudutusest võbelema ja vajusid kinni.
„Juhi meid ebatõelisest tõelisesse,” luges Maia valjusti. „Juhi meid pimedusest valgusesse. Juhi meid surmast surematusesse.” Noormehe nahk tundus tema sõrmedele sile. „Upanišadidest.”
„See oli sinu mõte. Sina olid ju alatasa ninapidi raamatus. Sina olid see, kes kõike teadis…” Jordan avas silmad ja vaatas tüdrukule otsa.
Tema silmad olid paari varjundi võrra heledamad kui tagapool olev vesi. „Maia, mida sa ka teha ei tahaks, mina aitan sind. Olen Praetori palgast päris korraliku summa kõrvale pannud. Võin anda selle sulle. See kataks Stantoni õppemaksu. Igatahes suurema osa. Kui tahaksid ikka veel minna.”
„Ma ei tea,” vastas Maia; tema peas valitses pöörane segadus. „Karjaga ühinedes mõtlesin, et kui oled kord libahunt, ei saa sa enam olla midagi muud. Arvasin, et see tähendabki karjaelu, omaenda isiksusest loobumist. Nõnda tundus turvalisem. Aga Luke – tema elab oma elu. Tal on raamatupood. Ja sina kuulud Praetorisse. Paistab, et… sa ei pea piirama ennast ühe asjaga.”
„Sina ei ole ennast kunagi piiranud.” Jordani hääl oli vaikne ja kähe. „Tead, see, millest sa ennist rääkisid… et kui põgenesid kodust, oleks sulle meeldinud teada, et keegi sind otsib.” Poiss tõmbas sügavalt hinge. „Mina otsisin sind. Otsisin sind katkematult kogu aja.”
Maia vaatas otse noormehe pähkelpruunidesse silmadesse. Jordan ei liigutanud end, aga tema käed pigistasid nii kramplikult põlvi, et sõrmenukid olid valgeks tõmbunud. Neiu kummardus lähemale, nii lähedale, et nägi tema lõual kerget habemetüügast ning tundis tema lõhna – hundi-, hambapasta- ja poisilõhna. Ta asetas käed noormehe omadele. „Nojah,” lausus ta. „Nüüd sa siis leidsid mu.”
Nende nägusid lahutas ainult paar tolli. Enne kui poiss teda suudles, tundis Maia Jordani hingeõhku ning lähendas oma huuled, silmad suletud. Poisi suu oli sama pehme kui varem, huuled riivasid tüdruku omi õrnalt, pannes ta kogu kehast värisema. Maia tõstis käed, põimis need poisile ümber kaela, libistas sõrmed tema käharduvatesse tumedatesse juustesse, puudutas kaelal paljast ihu ja kulunud särgikraed.
Jordan tõmbas ta enda vastu. Noormees värises. Tüdruk tundis, kuidas poisi tugev keha kuumab, kui too käed mööda tema selga alla libistas. „Maia,” sosistas Jordan. Tema käsi libises neiu kampsuniserva alla, kohta, kus selg lõppes. Noormehe puusad surusid end vastu tema omi. „Ma armastan sind. Olen sind kogu aeg armastanud.”
Sa oled minu oma. Jääd igavesti minu omaks.
Südame vasardades tõmbus Maia eemale ja sikutas kampsuni alla. „Jordan… jäta järele.”
Poiss vaatas talle otsa, pilgus hämming ja mure. „Anna andeks. Kas see polnud hea? Ma pole suudelnud kedagi peale sinu, sellest ajast peale kui…” Ta ei lõpetanud.
Maia raputas pead. „Ei, asi pole selles, ma lihtsalt… ei suuda.”
„Olgu,” lausus Jordan. Istudes seal, näol meeleheide, tundus ta väga abitu. „Me ei pea midagi tegema…”
Tüdruk otsis sõnu. „Seda on lihtsalt liiga palju.”
„See oli ainult suudlus.”
„Ütlesid, et armastad mind.” Neiu hääl värises. „Pakkusid mulle oma sääste. Ma ei saa sinu kingitust vastu võtta.”
„Kumba?” küsis noormees ja häälest oli kuulda, kui valus tal on. „Kas minu raha või armastust?”
„Mitte kumbagi. Ma lihtsalt ei saa, mõistad? Mitte sinult; mitte praegu.” Maia hakkas taganema. Jordan vaatas talle järele ja tema huuled avanesid. „Palun ära tule mulle järele,” ütles tüdruk, pöördus ning hakkas kiiresti tuldud teed tagasi minema.
5
Valentine’i poeg
Clary nägi jälle unes jäiseid maastikke. Ümberringi laiuvat karmi tundrat, Põhja-Jäämere mustendavat vett ja triivivaid jääpanku, lumiste tippudega mägesid, jääst linnu, mille tornid hiilgasid nagu Alicante deemonitornid.
Jäätunud linna ees oli külmunud järv. Clary libistas ennast mööda järsakut alla; ta ei teadnud, miks, aga tal oli tarvis jõuda veekoguni. Keset külmunud järve seisis kaks tumedat kogu. Lohisedes mööda kallakut lähemale, käed jääga kokkupuutumisest tulitamas, kingad lund täis, nägi ta, et üks neist kahest on poiss, kelle seljast ulatuvad välja tiivad – mustad nagu varesel. Poisi juuksed olid valged nagu ümberringi laiuv jää. Sebastian. Sebastiani kõrval seisis Jace; tema kuldsed juuksed moodustasid sellel külmunud maastikul ainsa värvilaigu peale musta ja valge.
Kui Jace pööras Sebastianile selja ning hakkas Clary poole tulema, pungusid temagi seljast tiivad – valged ja kuldsed, sillerdavad. Tüdruk libises viimased paar jalga ning langes kurnatult järvejääle põlvili. Tema käed olid sinised ja verele hõõrdunud, huuled pragunenud; iga sõõm jäist õhku lõhestas tema kopse.
„Jace,” sosistas ta.
Ja siis oli poiss seal, tõstis ta jalule, mähkis tiivad talle ümber, nii et tal hakkas jälle soe; tema keha hakkas südamest alates sulama, soojus valgus mööda sooni allapoole, tuues
Ameerika noortemoefirma, rajatud aastal 1892.
