poeg.”
Tundus, otsekui oleksid kõik toas viibijad ühel ajal õhku ahminud – kõik peale Luke’i. Ja Sebastiani; too, lai naeratus näol, pöördus ning hakkas minema Luke’i poole, nagu ei märkakski püssi. „Või Valentine’i poeg,” lausus ta. „Siis nõnda sa minust mõtledki. Kui asjalood oleksid olnud teistsugused, võinuks sinust saada mu ristiisa.”
„Kui asjalood oleksid olnud teistsugused,” ütles Luke sõrme päästikule libistades „võinuksid olla inimene.”
Sebastian jäi jala pealt seisma. „Sedasama võiks öelda sinu kohta, libahunt.”
Kogu maailm näis olevat aeglustunud. Luke hoidis Sebastianit sihikul. Sebastian seisis ja muigas.
„Luke,” ütles Clary. Ta tundis ennast nagu unenäos, kohutavas unenäos, kus tahad karjuda, aga suudad kuuldavale tuua üksnes sosina. „Luke, ära tee seda.”
Kasuisa sõrm tõmbus päästikul pingule ning Jace otsekui visati liikvele; ta vibutas end Clary kõrvalt üle diivani ja rammis Luke’i rindu just sel hetkel, kui püss lahti läks.
Lask läks mööda; kuul tabas üht akent ja see purunes kildudeks. Mees kaotas tasakaalu ja vaarus tagasi. Jace kiskus tal püssi käest ning viskas eemale. Relv lendas läbi katkise akna välja ja Jace pöördus uuesti vanema mehe poole.
„Luke…” alustas ta.
Luke andis talle hoobi.
Isegi kõike eelnevat teades oli Clary rabatud: Luke, kes oli alati Jace’i kaitsnud, olgu siis Jocelyni, Maryse’i või Klaavi ees; Luke, kes oli loomu poolest leebe ja lahke, andis Jace’ile lõuahaagi ning Clary tundis, nagu oleks hoop tabanud teda. Jace polnud seda oodanud ja lendas vastu seina.
Ning Sebastian, kes seni polnud ilmutanud ainsatki emotsiooni peale pilke ja põlastuse, tõi kuuldavale lõrina; vandudes kiskus poiss vöölt pika kitsa pistoda. Luke’i silmad läksid pärani ning ta põikas kõrvale, aga Sebastian oli kiirem – noormees oli kiirem kui keegi teine, keda Clary eales oli näinud. Isegi kiirem kui Jace. Ta lõi pistoda Luke’ile rindu ning pööras tera seal raevukalt, enne kui pidemeni verisena välja tõmbas. Luke prantsatas vastu seina… ja libises õudusest tardunud Clary silme all mööda seda põrandale, jättes endast maha verise jälje.
Jocelyn karjatas. See oli kohutav heli, kohutavam kui kuulist purunenud akna klirin, kuid Claryni jõudis karje otsekui vee alt. Ta ei suutnud kiskuda pilku Luke’ilt, kes oli varisenud põrandale ning lebas vaibal kiiresti laienevas vereloigus.
Sebastian tõstis uuesti pistoda… Clary viskus talle kallale ning rammis kõigest jõust poisi õlga, püüdes lüüa teda tasakaalust välja. Tal ei õnnestunud Sebastianit kõigutadagi, aga ometi laskis too pistodal langeda. Noormees pöördus Clary poole. Tema huul jooksis verd. Tüdruk ei teadnud, miks, kuni nähtavale ilmus Jace ja ta nägi verd poisi huulel, mida oli tabanud Luke’i rusikas.
„Aitab!” Jace haaras Sebastianil turjast kinni. Näost kahvatu, hoidus ta vaatamast Luke’i või Clary poole. „Lõpeta. Ega me selleks siia tulnud.”
„Lase mind lahti…”
„Ei.” Jace sirutas käsivarre ümber Sebastiani ja haaras tollel käest kinni. Tema pilk kohtus Clary omaga. Poisi huuled liikusid, nagu moodustaksid sõnu… Sebastiani sõrmes olev sõrmus välgatas ning sedamaid olid mõlemad kadunud, ainsa hingetõmbe vältel olematuks muutunud. Poiste haihtumise hetkel vihises sinnapoole, kus nad olid seisnud, läbi õhu midagi metalset ja tungis seina.
Luke’i kinžall.
Clary pööras pilgu emale, kes oli pistoda lendu saatnud. Aga Jocelyn ei vaadanud tema poole. Ta sööstis Luke’i juurde, viskus verisele vaibale põlvili ja tõmbas mehe endale sülle. Luke’i silmad olid suletud. Tema suunurkadest nirises verd. Paar jalga eemal vedeles maas Sebastiani hõbedane pistoda, üleni verega koos.
„Mamps,” sosistas Clary. „Kas ta on…”
„Pistoda oli hõbedast.” Jocelyni hääl värises. „Ravi saamata ei parane ta nii kiiresti kui muidu.” Naine puudutas sõrmeotstega Luke’i nägu. Clary märkas kergendust tundes, et mehe rind tõuseb ja vajub, ehkki nõrgalt. Tundes põletavaid pisaraid kurku kerkivat, imestas tüdruk korraks, kuidas suudab ema jääda nii rahulikuks. Aga eks olnud see naine seisnud kord kodu suitseva ahervareme ees ümbritsetuna pereliikmete, vanemate ja poja mustunud luudest ning suutnud eluga edasi minna. „Too vannitoast käterätte,” ütles ema. „Peame verejooksu tõkestama.”
Clary ajas end kohmakalt jalule ja läks peaaegu käsikaudu Luke’i väiksesse plaaditud vannituppa. Ukse küljes rippus hall käterätt. Ta rapsas selle enda kätte ja läks tagasi elutuppa. Jocelyn hoidis ühe käega Luke’i enda süles, teises käes oli mobiiltelefon. Kui Clary sisse astus, laskis ta sellel langeda ja sirutas käe. Voltinud käteräti kokku, asetas Jocelyn selle Luke’i rinnale ja vajutas kõvasti. Clary nägi halli räti servi verest punaseks muutuvat.
„Luke,” sosistas Clary. Mees ei liigatanud. Tema nägu oli tõmbunud kohutavalt halliks.
„Helistasin Luke’i karjale,” ütles Jocelyn. Ta ei vaadanud tütre poole; Clary mõistis, et ema ei olnud esitanud talle Jace’i ja Sebastiani kohta ainsatki küsimust, polnud uurinud, miks oli ta ilmunud koos Jace’iga välja magamistoast või mida nad seal olid teinud. Kogu tema tähelepanu oli Luke’il. „Neil patrullib siinkandis paar liiget. Niipea kui nad siia jõuavad, peame lahkuma. Jace tuleb tagasi, et viia sind endaga kaasa.”
„Sa ei saa selles kindel olla…” alustas Clary; kurk oli nii kuiv, et hääl polnud valjem kui sosin.
„Saan küll,” vastas Jocelyn. „Valentine tuli tagasi, ehkki möödas oli viisteist aastat. Morgensternide mehed on niisugused. Nad ei anna iial alla. Ta tuleb uuesti sinu järele.”
Jace ei ole Valentine. Aga sõnad surid Clary huultel. Tüdruk oleks tahtnud langeda põlvili, võtta Luke’il käest kinni, öelda, et armastab teda. Ent talle meenusid Jace’i käed – see, kuidas poiss oli tal magamistoas õlgadest kinni hoidnud –, ning ta jäi püsti. See kõik oli Clary süü. Ta ei olnud vääriline Luke’i lohutama ega väärinud ka ise lohutamist. Ta pidi kandma oma valu ja süüd.
Tuulekojast kostis sammude müdinat ja vaikset häältekõma. Jocelyn tõstis pea. Kari oli kohal.
„Clary, mine paki asjad,” ütles ema. „Võta kõik, mida arvad endal vaja minevat, aga mitte rohkem, kui jõuad kanda. Me ei tule enam sellesse majja tagasi.”
6
Mitte ükski relv siin ilmas
Terashallist taevast oli hakanud langema esimesi väikesi lumehelbeid nagu udusulgi; Clary ja ema tõttasid mööda Greenpointi avenüüd edasi, pea East Riverilt puhuva vinge tuule eest õlgade vahele tõmmatud.
Jocelyn polnud lausunud ainsatki sõna, pärast seda kui nad olid jätnud Luke’i kunagisse politseijaoskonda, milles oli end nüüd sisse seadnud hundikari. Kõik olid käinud nagu unes: karja liikmed kandsid juhi sisse, toodi ravitsemistarbed; Clary ja ema püüdsid heita Luke’ile pilku, aga kari oli koondunud juhi ümber, nagu moodustaks nende kahe vastu ühisrinde. Tüdruk teadis, miks Luke’i ei viida maapealsete haiglasse, aga ometi oli olnud raske, lausa ränkraske jätta teda valgeks krohvitud tuppa, mis moodustas libahuntide haigla.
Põhjus ei peitunud selles, nagu oleksid hundid tundnud Jocelyni või Clary vastu vihavaenu.
