ta on Klaavi palgal?” uuris Jocelyn.
„Ei,” vastas Alec aeglaselt. „Ta teeb seda minu heaks. Teades, kui palju Jace mulle tähendab.” Poiss kergitas varrukat ja näitas Jocelynile käsivarre siseküljel olevat parabatai ruuni.
„Sa teadsid, et Jace ei ole surnud,” lausus Clary, püüdes oma mõtetes korda luua. „Sellepärast et oled tema parabatai – et teie vahel on side. Aga tundsid sedagi, et midagi on valesti.”
„Sellepärast et ta on seestunud,” sekkus Jocelyn. „See muudab ta teistsuguseks. Valentine ütles, et tundis, kui Luke allilmlaseks muutus. Temas tekkis võõrastus.”
Alec raputas pead. „Aga kui Jace oli Lilithist seestunud, ei tundnud ma seda,” vaidles Alec vastu. „Nüüd tunnen midagi… veidrat. Miski on viltu.” Tema pilk püsis kinganinadel. „Kui parabatai sureb, tajud sa seda – oleksid nagu kinnitatud nööriga teise külge ning kui nöör katkeb, tunned end langevat.” Ta vaatas Clary poole. „Tundsin seda korra Idrises lahingu ajal. Aga see kestis lühikest aega ning Alicantesse tagasi pöördudes nägin, et Jace on elus. Kinnitasin endale, et see oli olnud tühipaljas kujutlus.”
Clary raputas pead, mõeldes Jace’ile, tema verele, mis imbus Lyni järve ääres kaldaliiva. See ei olnud pelgalt kujutlus.
„Nüüd on mul hoopis teistsugune tunne,” jätkas Alec. „Tunnen, et ehkki Jace pole surnud, ei viibi ta siin ilmas. Ta pole vangistatud. Lihtsalt ära.”
„Tabasid naelapea pihta,” ütles Clary. „Mõlemal korral, kui Jace’i ja Sebastianit nägin, oleksid nad otsekui õhku haihtunud. Polnud seal mingit portaali, lihtsalt ühel hetkel olid nad siin, järgmisel hetkel kadunud.”
„Kasutades sõnu „siin” ja „seal”,” sekkus Magnus, kes haigutades tuppa astus, „rääkides siin- ja sealpoolsusest, peate tegelikult silmas dimensioone. Dimensioonidevahelist maagiat valdavad vähesed sortsid. Mu vana sõber Ragnor kuulus nende hulka. Dimensioonid ei paikne üksteise kõrval, vaid on kokku volditud nagu paber. Nende lõikumiskohtades saab moodustada mõõtmetevahelisi taskuid, kust maagia sind kätte ei saa. Lõppude lõpuks ei ole sind ju siin – oled seal.”
„Siis sellepärast me ehk ei suudagi teda jälitamisruuni abil leida? Sellepärast Alec teda ei tajugi?” küsis Clary.
„Võib-olla.” Magnus näis olevat vaat et üllatunud. „See tähendaks, et pole mingit võimalust neid leida, kui nad ise seda ei soovi. Ega ole ka võimalust teadet saata, kui peaks õnnestuma neile jälile saada. See on keeruline ja kallis maagia. Sebastianil peab olema mingeid sidemeid…” Kostis sumisti heli ja kõik võpatasid. Magnus tõstis silmad taeva poole. „Rahunege nüüd ometi,” lausus ta ja kadus esikusse. Hetk hiljem tuli ta tagasi, kaasas mees, kelle pika pärgamendikarva rüü hõlmu ja selga kirjasid tumedad punakaspruunid ruunid. Võõra nägu jäi küll pähetõmmatud kapuutsi varju, aga ta oli täiesti kuiv, nagu poleks talle langenud ainsatki lumehelvest. Kui mees kapuutsi tagasi lükkas, polnud Clary põrmugi imestunud, nähes enda ees Vend Zachariah’t.
Jocelyn asetas kruusi järsult kohvilauale. Tema pilk oli Vaikival Vennal. Nüüd kui kapuuts oli tagasi lükatud, võis näha Venna tumedaid juukseid, aga tema näole langes vari, nii et silmi Clary ei näinud, paistsid ainult kõrged ruunidest armistatud sarnad. „Sina,” lausus naine ja tema hääl hääbus. „Aga Magnus ütles, et sa ei…”
Erakorralised sündmused nõuavad erakorralisi meetmeid. Vend Zachariah’ hääl puudutas Clary teadvust; teiste nägudelt luges tüdruk välja, et ka nemad kuulevad seda. Ma ei räägi Klaavile sellest, mis täna öösel peaks ilmsiks tulema. Kui mulle avaneb võimalus päästa viimane Herondale’ide vereliini esindaja, pean seda tähtsamaks kui ustavust, mida võlgnen Klaavile.
„See on siis otsustatud,” lausus Magnus. Tema ja Vaikiv Vend moodustasid eriskummalise paari: üks kahvatu, luitunud rüüs, teine kärtskollases pidžaamas. „Kas sul on õnnestunud Lilithi ruunide kohta veel midagi teada saada?”
Olen uurinud neid ruune hoolikalt ja viibinud kõigil nõukogu korraldatud küsitlustel, vastas Vend Zachariah. Mulle tundub, et Lilithi rituaal oli kahekordne. Kõigepealt kasutas ta Valguses Kõndija hammustust, et taaselustada Jonathan Morgensterni teadvus. Tolle keha oli ikka veel jõuetu, aga teadvus ja tahe olid virgunud. Arvan, et kui Jace Herondale jäi üksi katusele, ammutas Jonathan Lilithi ruunidest jõudu ning sundis Jace’i astuma maagilisse sõõri, milles viibis ta ise. Kui see sündis, oli Jace allutatud tema tahtele. Usun, et Sebastian ammutas temast verd ning sai jõudu tõusta ja katuselt põgeneda, võttes Jace’i endaga kaasa.
„Ning mingil moel tekitas see nende vahele ühenduse,” tähendas Clary. „Sest kui ema Sebastianit haavas, hakkas Jace’ist verd jooksma.”
Jah. See, mille Lilith sooritas, oli kaksikurituaal – midagi meie endi parabatai tseremoonia taolist, aga mõõtmatult võimsam ja ohtlikum. Nood kaks on nüüd lahutamatult seotud. Kui üks peaks surema, järgneb teine talle. Ükski relv siin ilmas ei suuda haavata ainult üht, puudutamata teist.
„Kui nad on lahutamatult seotud, nagu sa ütlesid,” lausus Alec, kallutades end ettepoole, „kas see tähendab… noh, Jace ju vihkab Sebastianit. Sebastian tappis meie venna.”
„Ja ega Sebastian temastki teab mis vaimustuses ole. Ta oli Jace’i peale kogu elu kohutavalt armukade. Pidas teda Valentine’i lemmikuks,” lisas Clary.
„Rääkimata sellest,” tähendas Magnus, „et Jace tappis ta. See võib igaühel hinge täis ajada.”
„Tundub, nagu ei mäletaks Jace, et midagi niisugust on juhtunud,” ütles Clary lootusetult. „Isegi mitte et ei mäleta – ta nagu ei usuks seda.”
Ta mäletab. Aga loits, mis teda Sebastianiga seob, on nii võimas, et Jace’i mõtted voolavad neist mälestustest kas üle või mööda nagu jõevesi kividest. See on umbes samasugune kui loits, mille Magnus sinu mälestustele pani. Kui märkasid Nähtamatu Maailma killukesi, tõrjus su teadvus need eemale, pöördus nendest ära. Pole mingit mõtet proovida Jace’ile Jonathani suhtes aru pähe panna. Tõde ei suuda nendevahelist sidet katkestada.
Claryle meenus, mis juhtus, kui ta oli tuletanud Jace’ile meelde, et Sebastian tappis Maxi: noormehe näole oli korraks tekkinud mõtlik ilme, aga otsekohe oli see jälle tüüne, nagu oleks poiss unustanud, millest Clary rääkis.
Lohutagu teid vähemalt teadmine, et Jonathan Morgenstern on samamoodi seotud kui teie Jace. Ta ei saa Jace’i haavata ega talle midagi halba teha – ei saa ega tahagi, lisas Zachariah.
Alec laiutas käsi. „Nii et nood kaks on nüüd nagu sukk ja saabas? Parimad sõbrad?” Tema häälest kostis varjamatu valu ja armukadedus.
Ei. Nüüd on nad üks. Mõlemad on alati ühel arvamusel. Nad teavad, et ei saa teineteiseta läbi. Sebastian on juht, tugevam pool. Kui ta millessegi usub, usub sellesse ka Jace. Kui ta midagi tahab, siis täidab Jace tema käsku.
„Niisiis on ta ikkagi seestunud,” pahvatas Alec.
Seestunute teadvuses jääb mingi osa alati muutumatuks. Nood inimesed on kirjeldanud, kuidas vaatasid oma tegusid kõrvalt ja karjusid sisimas, ilma et keegi oleks neid kuulnud. Jace ei tunne, et tema kehas ja teadvuses oleks midagi valesti. Ta arvab, et temaga on kõik korras. Et just niiviisi ta tahabki käituda.
„Aga mida ta siis minust tahtis?” nõudis Clary väriseva häälega. „Miks ta täna
