maha mänginud. Kui nüüd ainult… kui Maia polnud ehk siiski ümber mõelnud. Mingil ajal oligi nende suhe koosnenud kirglikust tülitsemisest ja niisama kirglikust leppimisest.
Südame vasardades lükkas noormees ukse lahti. Ja pilgutas jahmunult silmi. Lävel seisis Isabelle Lightwood; neiu pikad mustad läikivad juuksed langesid peaaegu vööni. Isabelle kandis põlvini ulatuvaid musti seemisnahast saapaid, liibuvaid teksasid ja punast siidpluusi; punane ripats, mida neiu alati kaelas kandis, sädeles tumedalt.
„Isabelle?” Jordani üllatus – küllap koguni pettumus, kahtlustas poiss – ei saanud jääda Isabelle’ile märkamatuks.
„Nojah, ega minagi õigupoolest sinu juurde tulnud,” lausus tüdruk, lipsas Jordanist mööda ja astus korterisse. Temast õhkus varjuküti hõngu – midagi, mis meenutas päikeses soojenenud klaasi – ja selle tagant tüdruku roosilõhnalist parfüümi. „Otsin Simonit.”
Jordan kissitas silmi. „Kell kaks öösel?”
Isabelle kehitas õlgu. „Ta on vampiir.”
„Aga mina ei ole.”
„Ooooo?” Neiu punased huuled tõmbusid naerule. „Kas ajasin su üles?” Isabelle sirutas käe, napsas Jordani teksade ülemise nööbi lahti ja libistas küünega üle tema lameda kõhu. Noormehe lihased nõksatasid. Ei saanud salata: Izzy oli ilus. Samal ajal oli ta pisut hirmuäratav. Jordani peast vilksatas läbi mõte, kuidas Simoni-sugune tagasihoidlik poiss niisuguse tüdrukuga toime tuleb. „Äkki paned kõik püksinööbid kinni? Kenad alukad muide.” Tüdruk läks Jordanist mööda ja seadis sammud Simoni toa poole. Jordan järgnes talle, nööpides käigu pealt teksasid ja pomisedes endamisi, et tantsivad pingviinid on meeste aluspesul täitsa levinud muster.
Isabelle pistis pea Simoni ukse vahelt sisse. „Teda polegi.” Neiu lõi ukse kinni, nõjatus vastu seina ja vaatas Jordani poole. „Kas ei öelnud sa, et kell on kaks öösel?”
„Jah. Ta on arvatavasti Clary juures. Viimasel ajal ööbib ta sageli seal.”
Isabelle hammustas huulde. „Õige küll. Muidugi.”
Jordanil hakkas tekkima tuttavlik tunne, et ta on öelnud midagi sobimatut, aga ei tea, mida nimelt. „Kas on mingi põhjus, miks sa siia tulid? Selles mõttes et kas midagi on juhtunud? Kas midagi on halvasti?”
„Et kas midagi on juhtunud?” Isabelle tõstis käed taeva poole. „Peale selle et mu vend on kadunud ja teda hoiab tõenäoliselt enda võimuses kuri deemon, kes tappis mu teise venna; et mu vanemad lahutavad; et Simon ööbib Clary juures…”
Isabelle ei lõpetanud, vaid marssis temast mööda ja astus elutuppa.
Jordan kiirustas tema kannul. Ta sai neiu kätte köögis, kus too tuustis sahvri riiulitel. „Sul midagi juua on või? Head Barolot? Sagrantinot?”7
Noormees võttis Isabelle’il õlgadest kinni ning manööverdas ta leebelt köögist välja. „Istu,” sõnas ta. „Toon sulle tekiilat.”
„Tekiilat?”
„See on kõik, mida meil on. Peale köhasiirupi.”
Potsatanud ühele baaripukile, mis ääristasid köögiletti, viipas Isabelle käega. Jordan oleks oodanud, et neiul on pikad punaseks või roosaks lakitud küüned, mis sobivad laitmatult poleerituna kokku tema üldise välimusega, aga ei: Isabelle oli varjukütt. Tema käsi kirjasid armid ning küüned olid lühikeseks lõigatud ja ühtlaseks viilitud. Käeseljal kerkis esile mustendav voyance’i märk. „Olgu.”
Jordan krabas Cuervo-pudeli, keeras korgi pealt ja valas pitsi täis. Ta lükkas klaasi üle leti. Isabelle tühjendas selle silmapilk, kortsutas kulmu ja lõi klaasi lauale.
„Liiga vähe,” lausus ta, sirutas käe ja võttis noormehelt pudeli. Ajanud pea kuklasse, neelatas neiu korra, kaks, kolm korda. Kui Isabelle pudeli käest pani, olid tema põsed löönud õhetama.
„Kuskohas sa niiviisi jooma oled õppinud?” Jordan ei teadnud, kas tunda aukartust või hirmu.
„Idrises algab alkoholi tarvitamise iga viieteistkümneselt. Kõik sellest muidugi kinni ei pea. Mina hakkasin vanemate kõrval veega segatud veini pruukima juba lapsena.” Isabelle kehitas õlgu. Tüdruku liigutused ei olnud enam nii sujuvad ja koordineeritud kui tavaliselt.
„Hüva. On sul äkki Simonile mingi teade… tahad, et ütleksin sinu poolt midagi edasi või…”
„Ei.” Neiu võttis pudelist veel ühe lonksu. „Mina kaanin ennast lakku täis ja tulen siia, et temaga rääkida, aga tema on muidugi Clary juures. Selge pilt.”
„Kui ma õigesti mäletan, olid just sina see, kes ütles, et Simon peaks talle toeks minema.”
„Jah.” Isabelle näpitses tekiilapudeli silti. „Olin küll.”
„Noh,” lausus Jordan toonil, mis tema arvates kõlas mõistlikult. „Ütle talle siis, et nüüd aitab.”
„Ma ei saa seda teha.” Isabelle’i hääl oli väsinud. „Olen Claryle võlgu.”
Jordan kummardus üle leti. Ta tundis, nagu oleks mingi telelavastuse baarmen, kes jagab kundele tarku nõuandeid. „Mida sa talle võlgned?”
„Elu,” vastas Isabelle.
Jordan pilgutas silmi; ta tundis, et tema baarmeni- ja nõustajaoskustest jääb siin väheks. „Clary päästis su elu?”
„Ta päästis Jace’i elu. Ta oleks võinud paluda ingel Razielilt mida tahes, ent päästis mu venna. Mu elus on vähe neid, keda usaldan. Jäägitult usaldan. Ema, Alec, Jace ja Max. Ühe neist olen juba kaotanud. Kui poleks Claryt, oleksin kaotanud ka teise.”
„Kas sa ei usu, et võiksid jäägitult usaldada kedagi, kes pole su sugulane?”
„Jace ei ole mu sugulane. Mitte veresugulane.” Isabelle hoidus Jordani poole vaatamast.
„Sa tead, mida ma silmas pean,” ütles Jordan ja heitis tähendusrikka pilgu Simoni toa poole.
Izzy kortsutas kulmu. „Varjuküttidel on oma aukoodeks, libahunt,” lausus Isabelle; sel hetkel sai temast korraks jälle ülbe nefilim ning Jordanile tuli meelde, miks nood nii paljudele allilmlastele vastukarva on. „Clary päästis ühe Lightwoodi. Võlgnen talle elu. Kui ma seda talle anda ei saa – ning mis kasu tal sellest võikski olla – saan anda vähemalt midagi, mis teda natukenegi lohutab.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона,
Põhja-Itaalia Piemonte piirkonna veinid.
