style="font-size:15px;"> „Raphael,” sõnas Simon tüdinud toonil. Ta kõndis edasi mööda laudteid, mis looklesid lillepeenarde ja läikivate kvartsikristallidest ääristatud kunstlike tiigikeste vahel. „Sedasama mõtlesin minagi.”
Lähemale jõudes eristas ta Raphaeli päris selgelt. Simon nägi öösel väga hästi ning ainult teise oivaline võime varjudega ühte sulada oli võimaldanud tal varem Simoni pilgu eest pääseda. Raphael kandis musta ülikonda, mille pintsaku varrukad olid pisut üles keeratud, et ahelakujulised kullast mansetinööbid särama pääseksid. Tal oli ikka seesama ingellik poisinägu, kuid pilk, millega ta Simonit mõõtis, oli külm. „Kui Manhattani vampiiriklanni pealik sind kutsub, Lewis, siis ilmud sa kohale.”
„Ja mida sa ette võtaksid, kui jätaksin tulemata? Ajaksid mu teibasse?” Simon laiutas käsi. „Lase käia. Tee minuga, mida iganes tahad. Anna endale vaba voli.”
„Dios, kui tüütu sa võid olla,” sõnas Raphael. Tagapool müüri ääres nägi Simon kroomist kiiskavat vampiirimootorratast, millega pealik siia oli sõitnud.
Simon laskis kätel alla vajuda. „Sina olid see, kes tahtis minuga kokku saada.”
„Mul on sulle tööd pakkuda,” ütles Raphael.
„Ausalt? Hotellis töökäsi vähevõitu või?”
„Mul on tarvis ihukaitsjat.”
Simon heitis teisele kahtlustava pilgu. „„Ihukaitsjat”6 oled käinud vaatamas või? Ära loodagi, et armun sinusse ja hakkan sind oma lihaselistel kätel ringi kandma.”
Raphael seiras teda pahuralt. „Võiksin maksta sulle pisut rohkem, tingimusel et töötad täielikus vaikuses.”
Simon jäi talle otsa vaatama. „Sul on sellega ikka tõsi taga või?”
„Kui poleks, vaevalt ma siis oleksin vaevunud sind üles otsima. Naljatujus olles eelistan veeta aega nendega, kes mulle meeldivad.” Raphael istus uuesti tugitooli. „Camille Belcourt jookseb New Yorgis amokki. Varjuküttidel on käed tööd täis: nad jahivad Valentine’i poega ega hakka selle jama kõrval Camille’i jälitamisega vaeva nägema. Ta kujutab endast mulle otsest ohtu, sest tahab jälle ise Manhattani klanni etteotsa asuda. Minu tapmine oleks kõige kiirem viis ennast uuesti tippu upitada.”
„Hüva,” venitas Simon. „Aga miks just mina?”
„Oled Valguses Kõndija. Teised saavad kaitsta mind öösel, aga sina oled suuteline tegema seda päeval, kui suurem osa meietaolisi on abitud. Pealegi on sul Kaini märk. Kui seisad minu ja tema vahel, ei julge ta mind rünnata.”
„See kõik on tõsi, ainult et ma ei tee seda.”
Raphaeli näole ilmus jahmunud ilme. „Miks siis?”
Sõnad lausa tulvasid Simonil üle huulte. „Nalja teed või? Sellest ajast peale kui minust sai vampiir, pole sa minu heaks kõige vähematki teinud. Selle asemel oled pugenud nahast välja, et muuta mul elu kibedaks, teha mulle lõpp. Niisiis – kui tahad, et ütleksin seda vampiiride keeles –, mu isand, teie vasallile valmistab suurt rõõmu öelda teile praegu: kurat võtaks, ei.”
„Ei ole mõistlik teha minust endale vaenlast, Valguses Kõndija. Sõpradena…”
Simon puhkes naerma, nagu ei usuks ta oma kõrvu. „Pea’nd pea. Kas meie vahel on valitsenud sõprus? See oli siis sõprus?”
Raphaeli kihvad tungisid esile. Simon pidi tõdema, et teine on tõepoolest väga vihane. „Ma tean, miks sa mulle ära ütled, Valguses Kõndija: põhjus ei peitu sugugi selles, nagu oleksin su hüljanud, räägi mida tahad. Oled sidunud end nii tihedalt varjuküttidega, et arvad, nagu kuuluksid ka ise nende sekka. Olen näinud sind nefilimide seltsis. Selle asemel et käia nagu kord ja kohus öösiti jahil, veedad oma ööd Valentine’i tütrega. Sa elad libahundi katuse all. Teed vampiiridele häbi.”
„Kas see on töövestlustel su tavaline käitumismaneer?”
Raphael paljastas hambad. „Pead otsustama, kas oled vampiir või varjukütt, Valguses Kõndija.”
„Sellisel juhul valin varjuküti. Vampiirid, niipalju kui mina neid tunnen, on enamasti vereimejad. Sõnademäng polnud ette kavatsetud.”
Raphael tõusis. „Teed ränga vea.”
„Ma juba ütlesin sulle…”
Pealik tõstis käe ega lasknud tal edasi rääkida. „Tulemas on suur pimedus. Üle maakera sööstab hävitav tuli ja kui see taandub, pole siin sinu kallitest varjuküttidest enam jälgegi. Meie, Öö Lapsed, jääme ellu, sest tegutseme pimeduses. Aga kui sina keeldud tunnistamast, kes oled, siis jääd hävingule jalgu ning keegi ei liiguta sõrmegi, et sind aidata.”
Loomusunniliselt tõstis Simon käe ja puudutas laubal olevat märki.
Raphael naeris hääletult. „Ah jaa, sul on Ingli põletusmärk. Pimeduseajastul hävivad isegi inglid. Nende vägi ei suuda sind päästa. Ja hakka aegsasti palveid lugema, Valguses Kõndija, et su märk enne sõja puhkemist ei kaoks. Sest kui see peaks juhtuma, võtavad vaenlased end järjekorda, et sind tappa. Ja kõige ees seisan selles järjekorras mina.”
Clary oli lamanud selili Magnuse sohval juba pikka aega. Ta oli kuulnud ema mööda koridori tulemas, teise magamistuppa astumas ja ust sulgemas. Läbi oma toa ukse kuulis tüdruk Magnust ja Alecit vaikselt elutoas vestlemas. Ta arvas, et suudab ära oodata, kuni nad magama lähevad – Aleci jutu järgi oli Magnus ruunidele tõlgendust otsides kogu öö üleval olnud –, aga ehkki Vend Zachariah näis olevat nende tähenduse teada saanud, ei pruukinud nood kaks nii pea jutuajamist lõpetada.
Clary ajas end voodis istukile – tema kõrval põõnav Esimees Mäu tõi läbi une kuuldavale sumbunud protestihäälitsuse – ja sobras seljakotis. Tüdruk tõmbas sealt välja läbipaistva plastkarbi ning tegi selle lahti. Karbis olid Prismacolori pliiatsid, paar kriiti ja… stele.
Tüdruk tõusis ja libistas stele jopetasku. Võtnud laualt telefoni, toksis ta sellesse sõnumi KOHTUME TAKIS. Ta vaatas, kuidas sõnum teele läks, torkas telefoni teksataskusse ja kogus ennast pisut.
See polnud Magnuse suhtes aus, Clary teadis seda. Sorts oli lubanud emale, et valvab tema järele, ning niiviisi korterist välja hiilida oli alatu tegu. Aga tema ise oli hoidnud suu kinni. Ta polnud andnud ühtki lubadust. Ning pealegi oli asi Jace’is.
Sa teeksid kõik, et teda päästa. Ükskõik mis hinda sul ka ei tuleks selle eest maksta, ükskõik mida sa põrgule ja taevale ka pandiks ei annaks – kas pole nõnda?
Clary võttis välja stele, asetas selle otsa oranžile seinale ning hakkas joonistama portaali.
Jordani äratas sügavast unest vali koppimine. Ainsa hetkega oli ta istukil ja veeretas end üle voodiserva põrandale. Praetor Lupuse aastatepikkused treeningud olid andnud talle kiired refleksid ja muutnud noormehe une kergeks. Terav nägemis- ja haistmismeel lülitusid sisse ja ütlesid talle, et toas ei ole kedagi – ainult kuuvalgus sillerdas tema jalge ees põrandal nagu veeloik.
Siis kuulis ta uuesti koppimist ja teadis, mis see on: keegi koputas korteri uksele. Harjunud magama aluspükstega, tõmbas ta kähku teksad jalga ja T-särgi selga, tõukas oma toa ukse lahti ja marssis esikusse. Kui mingi lakku täis kolledžinolkide kamp lõbustab end sellega,
„The Bodyguard”, 1992. aastal esilinastunud Ameerika ühendriikide film (peaosades Whitney Houston ja Kevin Costner).
