seal, seljakott süles. Kell näitas teist hommikutundi ning ta ei olnud veel kunagi tundnud ennast nii üksildasena. Kui Luke peaks surema…
Tüdruk ei mäletanud, et Luke oleks kunagi tema elust puudunud. Tänu Luke’ile ja emale oli ta alati tundnud, et teda armastatakse tingimusteta. Tema esimeste mälestuste hulka kuulus see, kuidas Luke tõstab teda oma linnalähedases talus kõrgele ning asetab õunapuu oksaharude vahele istuma. Kui Clary laatsaretist väljus, oli Luke korinal hinganud, samal ajal kui tema teine asetäitja Bat oli ravimipauna lahti võtnud. Claryle torkas pähe, et korisemisele järgneb enamasti surm. Tüdruk ei suutnud meenutada, mida ta Luke’ile viimasena oli lausunud. Kas inimesele enne tema surma öeldud viimased sõnad poleks pidanud meelde jääma?
Kui Jocelyn viimaks, näol kurnatud ilme, laatsaretist välja tuli, sirutas ta Claryle käe ja aitas tütre põrandalt üles.
„Kas ta on…” alustas Clary.
„Tema seisund on stabiilne,” vastas Jocelyn. Naine tõstis pilgu ja vaatas ukse poole. „Meil tuleb hakata minema.”
„Kuhu me läheme?” Clary oli ehmunud. „Arvasin, et jääme siia, Luke’i juurde. Ma ei taha temast lahkuda.”
„Mina ka mitte.” Jocelyni hääl kõlas kindlalt. Clary mõtles naisele, kes oli kunagi pööranud selja Idrisele, kõigele, mida oli eales tundnud, ning lahkunud, et alustada üksi uut elu. „Aga me ei saa meelitada Jace’i ja Jonathani siia. See seaks ohtu kogu karja, sealhulgas Luke’i. Ning see on esimene koht, kust Jace sind otsima tuleb.”
„Aga kuhu me siis…” hakkas Clary küsima, kuid ei jõudnud veel lauset lõpetadagi, kui juba teadis vastust ning jäi vait. Kust nad viimasel ajal ikka abi olid otsinud?
Avenüü kõnnitee servi kattis nüüd suhkrut meenutav valge kirmetis. Jocelyn oli pannud kodust väljudes selga pika mantli, aga selle all kandis ta ikka veel rõivaid, mis olid koos Luke’i verega. Ema huuled olid tugevasti kokku surutud ning tema pilk oli suunatud jalge ette teele. Clary mõtles endamisi, kas polnud Jocelyn just samamoodi kõndinud minema ka Idrisest – saabastel tuhk, hõlma all surmakarikas.
Clary raputas pead, et seda pilti eemale peletada. Ta oli lasknud kujutlusvõimel end kaasa kiskuda, maalinud endale vaimusilma ette stseene, mille juures polnud viibinud – ehk püüdis teadvus end niiviisi kaitsta, pääseda eemale jubedusest, mille tunnistajaks ta just äsja oli olnud.
Ilma et oleks tahtnud, nägi Clary vaimusilma ees jälle pilti, kuidas Sebastian torkab noa Luke’ile rindu, ning kuulis Jace’i tuttavat armastatud häält ütlemas tühised ohvrid.
Sest eks juhtu ju kadunud väärisasjadega alatasa nõnda, et kui need jälle leitakse, pole nad enam päris need, mis enne.
Jocelyn võbistas õlgu ning tõmbas kapuutsi pähe. Tema eredaid punaseid juukseid kirjasid juba valged helbed. Naine vaikis ikka veel; tänav, mida palistasid juuksuritöökodade ja ilusalongide vahele pikitud Poola ja Vene restoranid, oli inimtühi, mähkunud kollast ja valget karva öhe. Clary laugude taga moodustus uus pilt, sedapuhku polnud see kujuteldav, vaid tõeline. Ema tõttab temaga mööda määrdunud lumehangedesse mattunud tänavat edasi. Madal taevas – hall ja tinane…
Tüdruk oli seda stseeni näinud varemgi – siis kui Vaikivad Vennad esimest korda tema teadvusesse süüvisid. Nüüd teadis ta, mida see tähendas. Nõnda ilmutas end talle aeg, kui ema oli viinud teda Magnuse juurde, et lasta sortsil tema mälestused alla suruda. See oli ilmselt juhtunud südatalvel, aga Clary tundis mälupildis ära Greenpointi avenüü.
Nende ette kerkis kõrge punastest tellistest maja, kus elas Magnus. Jocelyn lükkas lahti klaasukse, mille kaudu pääses trepikotta, ning nad astusid sisse. Clary püüdis hingata läbi suu, kui ema vajutas Magnuse sumisti nuppu – korra, kaks korda, kolm korda. Lõpuks uks avanes ja nad tõttasid trepist üles. Magnuse korteri uks oli lahti ning sorts nõjatus neid oodates vastu piita. Ta kandis kanaarilinnukollast pidžaamat ja rohelisi tulnuka näoga tuhvleid, millel ei puudunud isegi painduvad antennid. Magnuse paksud mustad juuksed olid sassis ja turritasid igasse kanti ning ta vaatas neid, kuldrohelised silmad väsinult pilukil.
„Püha Magnuse hälbinud varjuküttide turvakodu,” kuulutas sorts bassihäälega. „Tere tulemast.” Ta tegi käega avara viipe. „Vabad magamistoad jäävad sinnakanti. Pühkige jalad matil puhtaks.” Magnus astus lävelt tagasi, laskis nad endast mööda ja sulges ukse. Sedapuhku oli korter kujundatud Victoria aega meenutavas stiilis: igal pool leidus kõrge seljatoega sohvasid ja suuri kullatud raamiga peegleid. Sammaste küljes rippusid lillekujulised valgustid.
Suure elutoa juurest algava lühikese koridori lõpus oli kolm vaba tuba, Clary valis umbropsu selle, mis jäi paremat kätt. Ruum oli värvitud oranžiks nagu tema vana Park Slope’i magamistubagi. Selles olid diivanvoodi ja väike aken, millest avanes vaade suletud söökla pimedatele akendele. Voodil lebas Esimees Mäu, nina sabaga kaetud. Tüdruk võttis istet kassi kõrval, sügas teda kõrva tagant ja kuulas nurrumist, mis pani väikese karvase keha vibreerima. Looma silitades märkas Clary, et kampsunivarrukas on määrdunud. Sellel oli tumedaks koorikuks kuivanud verd. Luke’i verd.
Tüdruk tõusis ja tõmbas kampsuni ühe ropsuga seljast. Otsinud seljakotist paari puhtaid teksasid ning sooja musta, V-kaelusega särgi, vahetas ta riided. Natuke aega silmitses ta aknaklaasil oma peegelpilti: nägu kahvatu, lumest märjad juuksed sorakil, tedretähnid silmatorkavad nagu värviplekid. Aga Claryle ei läinud korda, mismoodi ta välja näeb. Talle meenus, kuidas Jace oli teda suudelnud – tundus, nagu poleks see juhtunud kõigest paari tunni eest, vaid juba mitu päeva tagasi –, ning kõhus hakkas torkima, otsekui oleks ta neelanud väikesi nuge.
Clary ootas voodijalutsist kinni hoides, kuni valu vaibus. Siis võttis ta end kokku, astus välja ja läks elutuppa.
Ema istus kõrge kullatud korjuga tugitoolis, pikad kunstnikusõrmed ümber kruusi, milles oli kuum sidruniga vesi. Magnus lösutas kärtsroosal sohval, rohelistes sussides jalad diivanilaual. „Karjal õnnestus tema seisund stabiliseerida,” lausus Jocelyn väsinud toonil. „Kui kauaks, ei oska nad siiski öelda. Nad arvasid, et tera võis olla kaetud hõbedapulbriga, aga tundub, et asi on milleski muus. Noa ots…” Naine tõstis pilgu, nägi Claryt ja jäi vait.
„Räägi edasi, mamps. Ma olen juba piisavalt vana, et kuulda, mis Luke’il viga on.”
„Asi on selles, et nad ei tea täpselt, milles viga on,” lausus Jocelyn vaikselt. „Sebastiani pistoda ots tungis Luke’ile roidesse ja murdus. Aga nad ei saa seda kätte. See… liigub.”
„Kuidas liigub?” Magnus näis olevat hämmingus.
„Kui nad proovisid seda välja võtta, kaevus teravik sügavamale luusse ja oleks selle äärepealt purustanud,” ütles Jocelyn. „Luke on libahunt, tema vigastused paranevad kiiresti, aga kuni noaots tema sees on, kahjustab see siseelundeid ega lase haaval kinni kasvada.”
„See pole hõbe,” lausus Magnus. „See on deemonimetall.”
Jocelyn kummardus tema poole. „Kas arvad, et saad teda aidata? Ükskõik kui kallis see ka ei oleks, ma maksan…”
Magnus tõusis. Tema tulnukatuhvlid ja magamisest turris juuksed tundusid olukorra tõsidust arvestades äärmiselt kohatud. „Ma ei tea.”
„Aga Aleci tegid sa terveks,” ütles Clary. „Kui ta ülideemonilt haavata sai…”
Magnus oli hakanud kõndima toas edasi-tagasi. „Ma teadsin, mis Alecil viga on. Missuguse deemonimetalliga Luke’i puhul tegu on, seda ma ei tea. Võiksin katsetada, proovida mitmesuguseid
