joogapüksid, seljas narmendav T-särk, juuksed kuklas korratusse krunni seatud. Ilmselt oli ta tulnud kööki, et midagi juua. Tema jalge ees põrandal vedeles purunenud klaas, hall vaip oli veest läbi ligunenud.
Naise näos polnud värviraasugi, ta oli kahvatu nagu päikeses pleekinud liiv. Jocelyni pilk oli kiindunud millessegi toa teises otsas ja Clary teadis juba enne, kui pead pööras, mida ema vaatab.
Oma poega.
Sebastian nõjatus ukse lähedal vastu elutoa seina, tema nurgelisel näol ei olnud tundevirvetki. Noormees langetas laud ning seiras Jocelyni läbi ripsmete. Tema poosis ja ilmes oli midagi, mis üks ühele meenutas Hodge’i fotol jäädvustatud seitsmeteistkümneaastast Valentine’i.
„Jonathan,” sosistas Jocelyn. Clary oli tardunud soolasambaks; Jace tormas koridori, hindas enda ees avanevat stseeni ainsa pilguga ja jäi seisma. Noormehe vasak käsi lebas relvavööl; saledad sõrmed olid pistoda pidemest mitu tolli eemal, aga Clary teadis, et tal ei kulu selle tõmbamiseks sekunditki.
„Mind kutsutakse nüüd Sebastianiks,” vastas Clary vend. „Otsustasin, et ei taha kanda nime, mille sina ja isa mulle andsite. Te mõlemad reetsite mu ning eelistan teiega võimalikult vähe kokku puutuda.”
Jocelyni jalge ees laienes purunenud klaasist voolanud vee loik. Naine astus sammu edasi, pilk Sebastiani näol – uurides seda, libisedes kord üles, kord alla. „Mõtlesin, et oled surnud,” sosistas ta. „Surnud. Nägin su tuhaks põlenud luid.”
Sebastian pöördus tema poole, noormehe ahenenud mustadest silmadest polnud võimalik midagi välja lugeda. „Kui oleksid tõeline ema,” lausus ta, „hea ema, siis teadnuksid, et olen elus. Üks mees ütles kunagi, et ema kannab meie hinge võtit endaga kaasas, kuni me elame. Sina viskasid minu oma minema.”
Jocelyni kurgust vallandus sumbunud heli. Ta nõjatus tuge otsides letile. Clary oleks tahtnud ema juurde joosta, aga jalad olid justkui maa külge kasvanud. Mis tema venna ja ema vahel praegu ka poleks toimunud, temaga polnud sel mingit pistmist.
„Ära ütle, et sa pole mind nähes kas või natukenegi rõõmus, ema,” ütles Sebastian ning ehkki noormehe sõnades väljendus palve, jäi tema hääl kõlatuks. „Mida enamat võiksid sa oma pojast tahta?” Ta ajas käed laiali. „Olen tugev, ilus, täpipealt vana hea papsi moodi.”
Jocelyn raputas pead, näost hall. „Mida sa tahad, Jonathan?”
„Seda, mis kõik teisedki,” vastas Sebastian. „Tahan seda, mis kuulub mulle. Praegusel juhul siis Morgensternide pärandust.”
„Morgensternide pärandus on veri ja häving,” vastas Jocelyn. „Meie siin, mina ja mu tütar, ei ole Morgensternid.” Naine ajas end sirgu. Ta hoidis ikka veel leti servast kinni, aga Clary nägi ema pilgus uuesti süttimas vana tuttavat tulukest. „Kui sa kohe lahkud, Jonathan, ei räägi ma Klaavile, et käisid siin.” Tema pilk libises Jace’ile. „Kehtib ka sinu kohta. Saanud kuulda, et tegutsete koos, tapavad nad teid mõlemaid.”
Clary astus loomusunniliselt Jace’i ette. Too ei vaadanud teda, noormehe pilk oli suunatud üle tüdruku õla Jocelynile. „Kui sureksingi, vaevalt sul sellest kahju oleks,” lausus ta.
„Mul oleks kahju sellest, kuidas see mõjub mu tütrele,” ütles Jocelyn. „Ja Seadus on karm – liigagi karm. Seda, mis sinuga on juhtunud, annab võib-olla veel heastada.” Naise pilk pöördus uuesti Sebastianile. „Aga sinu puhul… mu Jonathan… on abi liiga hiljaks jäänud.”
Käsi, mis oli klammerdunud leti serva külge, tõusis, hoides Luke’i pika pidemega kinžalli. Jocelyni näol hiilgasid pisarad, aga relva hoidev käsi ei värisenud.
„Ma olen täpipealt nagu tema, eks?” küsis Sebastian, ilma et oleks end liigutanud. Pistoda ei paistnud ta märkavatki. „Valentine. Sellepärast sa vaatadki mind niisuguse pilguga.”
Jocelyn raputas pead. „Sa oled samasugune, nagu oled olnud sellest hetkest peale, kui sind esimest korda nägin. Näed välja nagu deemoni sigidik.” Naise hääl oli haigettegevalt kurb. „Mul on nii lõpmata kahju.”
„Mille pärast?”
„Sellepärast et ei tapnud sind, kui olid alles sündinud,” vastas Jocelyn ja tuli kinžalli vibutades leti tagant välja.
Clary tõmbus pingule, aga Sebastian ei teinud ainsatki liigutust. Noormehe tumedad silmad püsisid emal, jälgides, kuidas ta lähemale tuleb. „Kas seda sa tahadki?” küsis noormees. „Soovid, et sureksin?” Sebastian ajas käed laiali, otsekui oleks tal plaanis Jocelyni emmata, ning astus sammu tema poole. „Lase käia,” lausus ta. „Tapa oma poeg. Ma ei takista sind.”
„Sebastian,” sõnas Jace. Clary heitis talle uskumatust väljendava pilgu. Kas poisi häälest kostis tõesti mure?
Jocelyn tegi veel ühe sammu. Pistoda joonistas õhus kaare. Kui see peatus, osutas teravik täpselt Sebastiani südamele.
Noormees ei liigutanud end ikka veel.
„Tee seda,” ütles Sebastian vaikselt. Ta kallutas pea viltu. „Või ei saa sa sellega hakkama? Oleksid võinud mu tappa, kui olin alles sündinud. Aga sa ei teinud seda.” Ta madaldas häält. „Võib-olla tead, et last ei saa armastada tingimisi. Kui oleksid armastanud mind piisavalt kõvasti – kes teab, ehk suutnuksid mu päästa.”
Hetke vältel vaatasid nad teineteisele otsa, ema ja poeg. Pilk jäärohelistest ja süsimustadest silmadest. Jocelyni suunurkades olid teravad jooned, Clary oleks võinud vanduda, et alles kaks nädalat tagasi neid ei olnud. „Sa teeskled,” lausus Jocelyn ning tema hääl värises. „Sa ei tunne midagi, Jonathan. Isa õpetas sind jäljendama inimtundeid, nagu papagoid treenitakse kordama sõnu. Lind ei mõista, mida räägib, ja sama kehtib sinu kohta. Soovin, jumal, kuidas ma soovin, et mõistaksid. Aga…”
Jocelyn tõstis välkkiirelt pistoda; see joonistas õhku puhta lõikava kaare. Õigesti sihituna oleks tera pidanud tungima Sebastiani roiete alt üles ja läbistama tema südame. Olekski läbistanud, kui Sebastian poleks liikunud veel kiiremini kui Jace. Ta pööras end ja taganes ning pistoda teravik lõikas tema rinnale ainult pindmise haava.
Jace, kes oli Clary kõrval, ahmis õhku. Tüdruk pöördus ja vaatas tema poole. Poisi särgi rinnaesisel laienes punane laik. Jace puudutas seda ning tema sõrmed said veriseks. Me oleme teineteisega seotud. Haava teda ja minust jookseb verd.
Pikemalt mõtlemata sööstis Clary üle toa ning viskus Jocelyni ja Sebastiani vahele. „Mamps,” hüüatas ta. „Ära tee.”
Jocelyn, pistoda ikka veel käes, ei pööranud pilku Jace’ilt. „Clary, astu eest.”
Sebastian hakkas naerma. „Kas pole armas?” ütles ta. „Väike õde kaitseb suurt venda.”
„Ega ma sind kaitse.” Clary pilk oli naelutatud ema näole. „Kõik, mis juhtub Jonathaniga, juhtub ka Jace’iga. Saad aru, ema? Kui tapad tema, sureb ka Jace. Ta ongi juba verine. Palun, ema.”
Jocelynil oli kinžall ikka veel pihus, aga tema ilmesse oli sugenenud kõhklust. „Clary…”
„Heldeke, kui ebamugav olukord,” tähendas Sebastian. „Huvitav oleks teada, kuidas te selle lahendate. Lõppude lõpuks ei ole mul ju mingit põhjust lahkuda.”
„Tegelikult,” kostis koridorist kellegi hääl, „on küll.”
See
