või deemonidroog lükantroopidele mõjub, samamoodi kui Vaikivad Vennad panevad kirja nefilimide tervendamise meetodid. Aastate jooksul on Praetorist kahjuks saanud üpris salastatud ja omaette hoidev ühing, aga liige pääseks nende informatsioonile ligi.”
„Luke ei kuulu Praetor Lupusesse,” ütles Jocelyn. „Ja nende nimekiri on salastatud…”
„Aga Jordan,” lausus Clary. „Jordan on liige. Tema võib asja uurida. Helistan talle…”
„Mina helistan talle,” sekkus Magnus. „Praetori peakorterisse ma ei pääse, aga võin edastada teate, millel võib olla kaalu. Tulen kohe tagasi.” Ta tatsas kööki, antennid tuhvlitel hõljumas nagu mererohi hoovuses.
Clary pööras taas pilgu emale, kes silmitses kuuma vee kruusi. Ennekõike just selle joogiga eelistas Jocelyn ennast turgutada, ehkki tüdruk ei suutnud mõista, miks peaks keegi tahtma juua sooja haput vett. Lumi oli ema juuksed märjaks teinud; nüüd olid need hakanud kuivama ja tõmbusid krussi nagu Clarylgi niiske ilmaga.
„Mamps,” sõnas Clary ning ema tõstis pilgu. „Kui sa viskasid kinžalli… Luke’i juures… kas sihtisid Jace’i?”
„Sihtisin Jonathani.” Tüdruk teadis, et ema ei kutsu poega kunagi Sebastianiks.
„Asi on selles…” Clary kogus ennast. „Õigupoolest ei ole seal vahet. Sa ju nägid. Kui haavasid Sebastianit, hakkas Jace’ist verd jooksma. Näib, nagu peegeldaksid nad kuidagi teineteist. Haava Sebastianit ja Jace’ist hakkab verd jooksma. Tapa ta ning Jace sureb.”
„Clary.” Ema hõõrus väsinud silmi. „Äkki räägime sellest mõni teine kord?”
„Aga sa ju ütlesid, et arvatavasti tuleb ta mind otsima. Pean silmas Jace’i. Tahan olla kindel, et sa ei tee talle midagi halba.”
„Sa ei saa selles kindel olla. Sellepärast et ma ei luba sulle seda. Ei saa lubada.” Ema vaatas talle otse silma sisse. „Nägin teid kahte sinu magamistoast välja tulemas.”
Clary punastas. „Ma ei taha…”
„Mida? Sellest rääkida? Pahasti küll. Sellepärast et sina ise võtsid selle teema üles. Tead, sul veab, et ma ei kuulu enam Klaavi. Kui kaua sa Jace’i asukohast juba teadlik oled olnud?”
„Ma ei tea, kus Jace asub. Täna õhtul rääkisin temaga esimest korda, pärast seda kui ta kadunuks jäi. Eile nägin teda Instituudis koos Seb… Jonathaniga. Jutustasin sellest Alecile, Isabelle’ile ja Simonile. Kellelegi teisele ei saanud ma rääkida. Kui ta Klaavi kätte satub… Ma ei saa lasta sel sündida.”
Jocelyn tõstis oma rohelised silmad. „Ja miks siis?”
„Sellepärast et ta on Jace. Sellepärast et armastan teda.”
„Ta ei ole Jace. Selles asi ongi, Clary. Ta ei ole enam see, kes oli. Kas sa sellest siis aru ei saa?”
„Muidugi saan ma sellest aru. Ma ei ole rumal. Aga mul on temasse usku. Nägin teda korra juba seestununa ning nägin sedagi, kuidas ta end sellest ikkest vabastas. Usun, et endine Jace on temas ikka veel olemas. Usun, et teda on võimalik päästa.”
„Aga kui ei ole?”
„Tõesta seda.”
„Eitust pole võimalik tõestada, Clarissa. Mõistan, et armastad teda. Oled teda alati armastanud, liigagi palju. Kas arvad, et mina ei armastanud sinu isa? Arvad, et ma ei andnud talle võimalusi? Aga vaata, mis sellest välja tuli. Jonathan. Kui ma poleks sinu isaga kokku jäänud, poleks teda olemas…”
„Ega mindki,” sõnas Clary. „Juhul kui peaksid olema unustanud: mina sündisin pärast venda, mitte enne.” Tüdruk vaatas emale karmilt otsa. „Kas tahad öelda, et ka mina võinuksin sündimata jääda, peaasi kui poleks Jonathani?”
„Ei, seda ma…”
Kostis võtme keeramise raginat ja korteri uks läks lahti. Lävel seisis Alec. Tema pika nahkmantli avatud hõlmade vahelt paistis sinine kampsun ja mustades juustes olid valged lumehelbed. Poisi põsed olid külmast punased nagu õunad, aga muidu oli tema nägu valge.
„Kus Magnus on?” küsis Alec. Kui noormees köögi poole vaatas, nägi Clary tema lõual kõrva all umbes pöidlaotsasuurust verevalumit.
„Alec!” Magnus jooksis elutuppa ja saatis kallimale õhusuudluse. Sorts oli võtnud sussid jalast ja seisis nüüd paljajalu. Tema kassisilmad särasid, kui ta Alecit vaatas.
Clary tundis seda pilku. Täpselt samamoodi vaatas tema Jace’i. Paraku ei vastanud Alec Magnuse pilgule. Ta oli võtnud mantli seljast ja riputas seda seinal oleva konksu otsa. Noormees oli ilmselgelt rööpast väljas. Tema käed värisesid ja laiad õlad olid pinges.
„Kas said mu sõnumi kätte?” küsis Magnus.
„Jah. Olin niikuinii ainult paar tänavavahet eemal.” Alec vaatas Clary ja siis Jocelyni poole ning tema ilmes vaheldusid ärevus ja ebakindlus. Ehkki Alec oli olnud kutsutud Jocelyni peole ja nad olid ka muidu mitu korda kohtunud, ei tundnud nood kaks teineteist kuigi hästi. „Kas on tõsi, mida Magnus rääkis? Sa nägid jälle Jace’i?”
„Ja Sebastianit,” lisas Clary.
„Aga Jace,” lausus Alec. „Mismoodi ta… seda et… kuidas ta tundus?”
Clary teadis täpselt, mida Alec küsida tahtis. Ükskord ometi mõistsid nemad kahekesi teineteist paremini kui ükski teine kohalviibija. „Ta ei püüa Sebastianit lollitada,” vastas tüdruk vaikselt. „Jace on tõepoolest muutunud. Ta ei ole enam põrmugi iseenda moodi.”
„Kuidas?” nõudis Alec ning tema hääles olid kummalisel kombel segunenud viha ja valu. „Mismoodi ta on muutunud?”
Clary teksapõlves oli auk. Tüdruk näpitses seda, kriipides seejuures jalga. „Ta räägib nii… nagu usuks Sebastianisse. Usuks tolle plaanidesse, mis need ka ei oleks. Tuletasin talle meelde, et Sebastian tappis Maxi, aga see ei paistnud talle üldse korda minevat.” Clary hääl katkes. „Ta ütles, et Sebastian on täpselt sama palju tema vend kui Max.”
Alec kahvatas, punased laigud tema põskedel kerkisid esile nagu vereplekid. „Kas ta minust rääkis? Või Izzyst? Kas ta küsis meie järele?”
Clary raputas pead, suutmata Alecile otsa vaadata. Silmanurgast nägi ta, et Magnus vaatab samuti Alecit, nägu kurbusest peaaegu tardunud. Clary ei osanud arvata, kas sorts on ikka veel Jace’ile armukade või valutab lihtsalt südant Aleci pärast.
„Miks ta teie majja tuli?” Alec raputas pead. „Ma ei saa sellest aru.”
„Ta tahtis, et läheksin temaga kaasa. Ühineksin tema ja Sebastianiga. Tundub, nagu tahaks ta muuta nende väikese kurjuseduo väikeseks kurjusetrioks.” Clary kehitas õlgu. „Võib-olla tunneb ta end üksildasena. Sebastian ei ole kindlasti just eriti hea seltsiline.”
„Kust me teame? Ta võib olla „Scrabble’is”5 täitsa kibe käsi,” sõnas Magnus.
„Ta on psühhopaat ja mõrvar,” pahvatas Alec. „Ja Jace teab seda.”
„Aga Jace ei ole praegu tema ise…” alustas sorts, kuid jättis lause pooleli, sest telefon helises.
Lauamäng.
