tion>Eessõna
Neljapäev, 18. aprill 2013
14.30 Just praegu helistas Talitha, hääl nagu ikka hästi salapärane ja dramaatiline. „Kullake, ma annan nüüd teada, et 24. mail on mul siis kuuekümnes sünna. Muidugi ei hakka ma KUULUTAMA, et just kuuekümnes. Ja hoia salajas, sest kõiki ma ei kutsu. Ütlen ainult selleks, et siis tead selle päeva vabaks teha.”
Läksin paanikasse. „Väga tore!” vastasin ülevoolava vaimustusega ja ebaveenvalt.
„Bridget. Absoluutselt välistatud, et sa tulemata jätaksid.”
„Noh, lihtsalt et …”
„Mis?”
„Just samal päeval on Roxsteri kolmekümnes sünna.”
Vaikus telefonis.
„Tähendab, vaevalt me selleks ajaks enam üldse koos oleme, aga kui oleme, siis …” jäi mu hääl järjest vaiksemaks.
„Ilmselt tuleb kutsetele kirjutada „ilma lasteta”.”
„Ta on selleks ajaks kolmkümmend!” vaidlesin nördinult.
„Kullake, ma tegin ju ainult nalja. Muidugi võta oma silmarõõm kaasa. Ma tellin täispuhutava lossi ka! Eetris tagasi. Jooksen-kalli-kalli-tsau!”
Üritasin telekat käima panna, et näha, kas Talitha helistas tõesti jälle reklaamipausi ajal otse stuudiost. Vajutasin huupi nuppe nagu moblaga pärdik. Miks läheb selleks, et telekat mängima panna, tänapäeval vaja kolme pulti ja üheksakümmet nuppu? Miks? Kahtlustan, et selle disaini taga on kolmeteistaastased tehnikanohkarid, kes, tuba sassis, püüavad üksteist üle trumbata, nii et igal normaalsel inimesel tekib tunne, et tema on terves maailmas ainuke, kes nende nuppude otstarvet ei jaga, ja nii põhjustavad tehnikanohkarid hulgale inimestele hingelisi kannatusi, lausa globaalsel määral.
Virutasin puldid turtsakalt diivanile, mispeale teler ärkas heast peast korraga ellu, näidates laitmatu välimusega Talithat, jalg seksikalt üle põlve, küsitlemas toda tumedajuukselist Liverpooli jalgpallurit, kellel on see probleem, et ta ei jaksa viha talitseda ja kipub hammustama. Kutt nägi nüüdki välja, nagu tahaks Talithat hammustada, ehkki teistsugusel ajendil kui mänguväljakul.
Nii. Paanikaks pole põhjust – Roxsteri/ Talitha sünnade küsimuse poolt- ja vastuargumente tuleb vaagida lihtsalt rahulikult ja küpsel moel.
• Talitha juurde minemata jätta oleks kohutav. Oleme sõbrad juba „Tõuse, Britannia” päevist saadik, kui tema oli võimatult glamuurne diktor ja mina võimatult ebapädev reporter.
• Roxster kaasa võtta oleks täitsa lõbus ja teeks hea enesetunde, sest kolmekümne/kuuekümne aasta sünna värk teeks lõpu tollele üleolevalt haletsevale suhtumisele „teatud vanuses” üksikutesse naistesse, justkui oleks naised määratudki elu lõpuni üksikuks jääma, kusjuures sama vanad vallalised mehed napsatakse ära veel enne, kui jõuavad lahutuse vormistada. Ja Roxster on kaunis nagu virsik, nii nummi, et eitab tõsielulist vananemisprotsessi juba üksnes oma olemusega.
• Roxster on parajalt isepäine ja paneks kahtlemata pahaks, kui teda koheldaks nagu naljanumbrit või mingit vananemisvastast imevahendit.
• Eriti oluline on, et võin Roxsteri endast eemale peletada, kui ümbritsen ta kuuekümnendale sünnipäevale kogunenud vanainimestega, mingil kombel rõhutab see täiesti ebavajalikult mu enda vanust, ehkki mina olen muidugi PALJU noorem kui Talitha. Ja ausalt, ma keeldun uskumast, kui vana ma tegelikult olen. Nagu ütleb Oscar Wilde, on kolmkümmend viis naisterahvale nii sobiv vanus, et paljud naised otsustavad sellele kindlaks jääda terveks ülejäänud eluks.
• Tõenäoliselt on Roxsteril samal õhtul plaanis enda sünna, söegrilliga rõdu tuubil täis noori, kes kuulavad naljapärast, puht „retro” mõttes, 1970. aastate diskomuusikat, ja küllap murrab ta hetkel pead, kuidas teha nii, et ei peaks mind sinna peole kutsuma, sest äkki saavad sõbrad teada, et ta semmib naisega, kes kõlbaks vanuse poolest talle emaks. Õigemini, kui arvestada piimas leiduvate hormoonide mõjul järjest rutakamalt saabuvat puberteeti, siis tehniliselt võttes – vanaemaks. Oi jumal. Miks küll säherdune mõte?
15.10 Aaaah! Kahekümne minuti pärast pean Mabelile järele minema, aga riisigaletid pole veel valmis pandud. Aaaah. Telefon.
„Kohe ühendan teid Brian Katzenbergiga.”
Mu uue agendiga! Pesuehtsa agendiga. Aga ma ei jõua Mabelile MINGIL JUHUL õigeks ajaks järele, kui ma nüüd muud asjad kõrvale jätan ja telefoniga rääkima kukun.
„Ehk võiksin Brianile pärastpoole tagasi helistada?” lõõritasin telefoni, püüdes vaba käega riisigalettidele võid peale määrida, koogikesi paarikaupa kokku vajutada ja suletavasse kilekotti paigutada.
„Teie käsikirja asjus.”
„Hetkel … olen … koosolekul!” Kuidas ma saaksin koosolekul olla ja samal ajal telefoniga rääkida, et olen koosolekul? Seda, et inimene on parajasti koosolekul, ütleb edasi tema assistent, mitte inimene ise, tema ei saa ju midagi öelda, sest viibib koosolekul.
Istusin autosse ja sõitsin lapsi koolist ära tooma, kibeledes tagasi helistama ja välja uurima, milles asi. Seniajani on Brian läkitanud käsikirja kahele produtsendifirmale, mõlemad lükkasid selle tagasi. Aga äkki nüüd näkkas?
Maadlesin tungiva sooviga Brianile helistada ja öelda, et „koosolek” lõppes ootamatult ruttu, kuid otsustasin, et Mabelile õigel ajal vastu jõuda on palju olulisem: just selline hooliv ema ma olengi, lapsed on alati esikohal.
16.30 Kooli juures valitses tavalisest veelgi suurem tohuvabohu, otsekui oleks tegu peitepildiraamatuga „Otsi meid!”: miljonid ülekäiguraja turvalisust valvavad liikluskorraldajad, käes hiiglaslik stoppmärk; kärus tited; valge furgoonautoga mehed ja üleharitud džiibiemmed tiiba ripsutamas; üks mees tiirutab jalgrattal, tuuba rihmadega selga seotud; rattaga sõidavad ka rohelise mõtteviisiga emmed, ratta ette kinnitatud traatkorv pilgeni lapsi täis. Sõiduteel totaalne ummik. Äkitselt kihutas jooksuga kohale üks naine, meeletu pilk silmis, ja kisendas: „Eemale, EEMALE! RUTEM! Miks keegi EI AITA?!”
Mõistes, et kusagil toimus mingi hirmus õnnetus, hakkasin autot tagurdama, ja samal ajal tagurdasid kõik teisedki, kes kõnniteele, kes mõnda aeda, peaasi, et kiirabiauto läbi mahuks. Kui sõidutee vabaks sai, kiikasin ettevaatlikult ringi, et näha kiirabi/veresauna. Ent polnud seal mingit kiirabiautot, tühjaks tehtud sõiduteel võttis möirates tuurid üles vaid must Porsche, rooli taga udupeen daam, kõrvalistmel koolivormi ja rahuloleva näoga lapsuke.
Selleks ajaks, kui ma eelkooli hoone trepi juurde jõudsin, oli Mabel seal peaaegu ainuke laps, kui mitte arvestada teist mahajäänut, Theloniust, kes koos emaga parajasti minekule asutas.
Mabel vaatas mind, hiigelsuurtes silmades kurb pilk.
„Tule, lähme, dõb’ake,” ütles ta lahkelt.
„Meie siin imestasime, kuhu te ometi jäite!” ütles Theloniuse ema. „Unustasite jälle ära või?”
„Ei,” vastasin. „Kooli juures oli totaalne ummik.”
„Emme on viidkendüks!” pahvatas Mabel järsku. „Emme on viidkendüks. Ise ütleb, et on kolmkendviis, aga tegelt on viidkendüks .”
„Tsst. Hahhahhaa!” reageerisin Theloniuse ema ainitisele pilgule. „Lähme nüüd jooksuga Billyt tooma!”
