Briani reibas ja heatujuline hääl. „Nii! Hea uudis! Greenlight Productions tahab teie käsikirja ette võtta!”
„Mida?” Süda jõnksatas. „Kas see tähendab seda, et nad tahavad sellest filmi teha?”
Brian naeris valjusti ja südamest. „Nii need asjad filmiäris käivad! Teile antakse natuke raha, et käsikirja arendada, ja siis …”
„Eeee-maaaa! Mabelil on nuga käes!”
Katsin kuulari käega ja susistasin: „MABEL! Anna nuga siia! Otsekohe!”
„Halloo? Halloo?” kostis Briani hääl. „Laura, Bridget pole vist enam kuuldel …”
„Ei! Ma kuulen!” teatasin ja sööstsin Mabeli poole, kes ajas Billyt taga, ise nuga käes viibutades.
„Nad tahavad esmaspäeval kell kaksteist teiega sondeeriva koosoleku korraldada.”
„Esmaspäeval! Tore!” vastasin Mabelil nuga käest väänates. „Mida see sondeeriv koosolek endast kujutab? Kas see on umbes nagu töövestlus?”
„Eeee-maaaa!”
„Tsst!” Kõssitasin lapsed diivanile ja hakkasin pultidega pusima.
„Käsikirjaga seoses on paar küsimust läbi arutada, enne kui edasine ära otsustatakse.”
„Nii-nii.” Äkiline solvumistunne ja nördimus. Ah et juba tekkis minu käsikirjaga seoses paar küsimust? Ei tea, mis need siis ka olla võiksid?
„Nii et pidage siis meeles, et nemad …”
„Eeee-maaaa! Mul jookseb haavast verd!”
„Kas ma helistan mõne aja pärast uuesti?”
„Ei! Kõik on korras!” vastasin meelt heites, samal ajal kui Mabel kisendas: „Kutsu kii’abi!”
„Te ütlesite …?”
„Nad ilmselt ei taha kogenematut stsenaristi, kellega võib raskeks minna. Peate leidma võimaluse nende soovidele vastu tulla.”
„Nii-nii, neil ei tohi minuga jama tulla?”
„Täpipealt!” möönis Brian.
„Venna su’eb ä’a!” nuuksus Mabel.
„Ee … kas kõik on ikka …”
„Ei, hästi, super, esmaspäeval kell kaksteist!” ütlesin täpselt samal ajal, kui Mabel hüüdis: „Ma tapsin venna ä’a!”
„Olgu,” kõlas Briani hääl korraga närviliselt. „Laura saadab teile siis meili, kus on kõik täpsemalt kirjas.”
18.00 Kui tormiline segadus oli vaibunud, tibatilluke kriim Billy põlvel Supermani plaastri peale saanud, Mabeli käitumistabelisse mustad täpid kleebitud ja Bologna kastmega spagetid lastele sisse söödetud, tajusin, kuidas mõte tegeleb mitme asjaga korraga, umbes nagu uppujal, aga optimistlikumalt. Mis sinna koosolekule selga panna, ja kas ma võidan parima filmistsenaariumi eest Oscari? Oi, esmaspäev on Mabelil vist lühike päev, kuidas ma sel juhul lastele järele jõuan? Mis ma Oscarite tseremooniale selga panen ja kuidas Greenlight Productionsi tiimile öelda, et Billyl on tingud?
20.00 Tinge leitud 9, päris täisid 2, täimune 7 (v. h.)
Vannitasin lapsi ja kammisin neil täikammiga pead, selgus, et see on hirmus vahva. Billy juustest leidsin kaks päris täid ja kõrvatagustest seitse täimuna – ühe kõrva tagant kaks ja teise tagant lausa nii tubli saagi nagu viis tükki. Tore vaadata, kuidas need mustad täpikesed valgele täikammile ilmuvad. Mabel kurvastas, sest temal ei olnud ühtegi, aga läks rõõmsamaks, kui lasksin tal enda pead kammida, näitamaks, et minulgi ei ole. Billy vehkis täikammiga ja uhkustas: „Mul oli seitse tükki!”, aga kui Mabel nutma puhkes, pani vend talle lahkelt enda omadest kolm tükki juustesse, nii et Mabeli kammimisega tuli otsast pihta hakata.
21.15 Lapsed magavad. Koosolek ajab meeled metsikult ärevaks. Olen jälle tähtsal tööl ja hakkan koosolekutel käima! Panen tumesinise siidkleidi selga ja teen föönisoengu, vaatamata selle pagana härra Wallakeri üleolevale märkusele emmede soengute kohta. Ja närivale kahtlusele, et järjest süveneva harjumuse tõttu föönisoenguid teha muutuvad naised just nagu nendeks kaheksateistkümnenda (või seitsmeteistkümnenda?) sajandi meesteks, kes tundsid end avalikkuse ees mugavalt vaid siis, kui neil oli peas puuderdatud parukas.
21.21 Oh, äkki on ebaeetiline lasta juuksuri juures föönisoengut teha, kui mul võib olla peas täimune, mis on alles oma seitsmepäevase tsükli alguses?
21.25 Jah. See oleks ebaeetiline. Võib-olla ei peaks Mabel ja Billy praegu ka teiste lastega mängimas käima?
21.30 Ka tunnen, et peaksin Roxsterile tingude kohta tõtt rääkima, sest täid ei tee suhtele head. Aga ehk oleks praegusel juhul salgamine siiski parem?
21.35 Paistab, et tingud toovad endaga kaasa ületamatuid moodsa aja moraalseid dilemmasid.
21.40 Aaaah! Nüüdsama tuhnisin läbi kogu oma garderoobi (loe: velotrenažööri otsa kuhjatud rõivahunniku) ja lisaks riidekapid, kusagilt ei leia seda tumesinist siidkleiti. Koosolekule polegi nüüd midagi selga panna. Mitte kui midagi. Kuidas saab olla, et kapis on riideid kui palju, aga tumesinine siidkleit on ainuke asi, mis sobib olulise sündmuse puhul selga panna?
Võetud vastu otsus, et õhtuid tuleb hakata veetma teisiti: selle asemel, et riivjuustu pugida ja mõelda, kuidas vähem veini kulistada, peaks hoopis kõik riided rahulikult läbi vaatama, need, mida pole aasta jooksul kordagi kantud, vaestele andma, ja ülejäänutest moodustama omavahel kokku sobiva „tuumgarderoobi”, nii et hüsteerilise sahmerdamise asemel oleks riietumine edaspidi puhas rõõm. Ja sellele järgneks kakskümmend minutit väntamist velotrenažööril. Sest velotrenažöör pole ju ometi riidekapp, vaid ikkagi treeningratas.
21.45 Aga võib-olla sobiks kogu aeg seda meresinist siidkleiti kanda, nii nagu dalai-laama oma rüüd kannab. Kui ma ta üldse üles leian. Arvata võib, et dalai-laamal on mitu ühesugust komplekti või valveseisukorras keemiline puhastus, ja tema juba ei jäta oma rüüd kapipõrandale käkra, kui kogu kapp on täis Topshopist, Oasisest, ASOSist, Zarast jne ostetud riideid, mida ta kordagi selga ei pane.
21.46 Ega trenažöörile hunnikusse.
21.50 Käisin just üleval ja tšekkasin lapsi. Mabel magas, juuksed nagu ikka näo ees, nii et paistis, nagu oleks padjal hoopis kukal, ja Saliva1 oli tal kõvasti pihku pigistatud. Saliva on Mabeli nukuke. Minu ja Billy arvates segas ta teismelise nõia Sabrina ja jänkudeküla Sylvania nimed lihtsalt kokku, aga Mabeli enda arvates on Saliva imeilus nimi.
Musitasin Billy kuumavat põske, mille kõrval olid Mario, Horsio ning Puffle number üks ja Puffle number kaks, ja seepeale kergitas Mabel pead, sõnas: „Oi, kui ilud ilm,” ja laskis pea padjale tagasi.
Vaatasin lapsi, puudutasin nende pehmeid põski, kuulatasin nende norisevat hingamist – ja ilma mingi hoiatuseta tungis pähe saatuslik mõte „kui ometi …”. „Kui ometi …” Pimedus, mälestused ja kurvastus kohusid otsekui tsunami ning haarasid mind endaga kaasa.
22.00
