Mark. Teadagi elasin ma kõike seda „kas ta helistab või ei helista?”-pabinat läbi ka meie käimise ajal, enne seda, kui abiellusime. Aga ikkagi oli see siis teisiti. Marki tundsin ma nii hästi, juba titest saadik, kui ma tema vanemate aiamurul porgandpaljalt ringi lippasin.
Magades pidas Mark minuga pikad jutud maha. Niimoodi saingi teada, mida ta sisimas tegelikult tunneb.
„Mark?” See tõmmu ilus nägu padjal, magav nägu. „Kas sa oled kallis?”
Ohe läbi une, kurb ilme, häbi, pearaputus.
„Kas su emme armastab sind?”
Nüüd juba väga kurb, püüab läbi une ei öelda. Mark Darcy, võimas inimõiguste advokaat, sisimas aga väike muserdatud poiss, kes saadeti juba seitsmeaastaselt internaatkooli.
„Kas mina armastan sind?” küsisin siis. Ja tema naeratas seepeale läbi une, õnnelik ja uhke, noogutas, tõmbas mind kaissu, seadis mind mõnusasti oma käsivarre alla.
Me tundsime ja teadsime teineteist läbi ja lõhki. Mark oli džentelmen ja ma usaldasin teda täielikult igas viimses kui asjas ja läksin sellest turvalisest paigast välja maailma. Oli, nagu uuriksin meie turvalisest allveelaevast suurt ja hirmutavat ookeanisügavikku. Ja nüüd … nüüd on kõik hirmutav, ja iial pole miski enam turvaline.
23.55 Mida ma teen? Mida ma teen? Miks ma kõike seda üldse alustasin? Miks ma ei jäänud selliseks, nagu olin? Kurvaks, üksildaseks, töötuks, sootuks, aga vähemalt emaks, ja truuks … truuks nende isale.
Hinge pime öö
Reede, 19. aprill 2013 (jätkub)
Viis aastat. Kas tõesti juba viis aastat? Alguses oli iga päev selline tunne, et õhtuni küll välja ei vea. Õnneks oli Mabel alles liiga väike, et midagi taibata, aga, oh, mälupildid Billyst, kui ta tormab majas ringi ja räägib: „Ma kaotasin issu!” Ukse juures Jeremy ja Magda, nende selja taga politseinik; nende näoilme. Jooksen vaistlikult laste juurde, tõmban nad hirmuga enda vastu. „Emme, mis juhtus? Mis juhtus?” Ametiisikud elutoas, keegi lülitab teleri sisse, uudistesaade, ekraanile ilmub Marki nägu ja tiiter:
Mälestused ähmastuvad segadikuks. Sõbrad, pereliikmed ümbritsevad mind üsana, Marki advokaatidest kolleegid kõike korda ajamas, testament, surmaga kaasnevad toimingud, uskumatu, nagu mingi film, mille tahaks kinni vajutada. Unenäod, Mark on neis ikka veel sees. Hommikud, ärkamine kell viis, murdosa sekundist on hea tunne, uni pühkis kõik minema, mõtlen, et kõik on endine, siis tuleb meelde – ja valu ajab mind vardasse, südamest oleks justkui vägev teivas läbi löödud, mis naelutab mind voodisse, ei saa liigutada, sest kui valu ärritada, valgub ta igale poole laiali; tean, et poole tunni pärast on lapsed üleval ja ma pean end käima tõmbama, mähkmed, pudelid, üritan teha nägu, et kõik on korras, hoian asju vähemalt kuidagimoodi joones, kuni keegi appi tuleb ja ma võin vannituppa ulguma minna, siis panen ripsmetušši juurde ja võtan end järjekordselt kokku.
Aga kui sul on lapsed, siis on nii, et sul pole aega kokku variseda; pead edasi tegutsema. RAE: rüga aga edasi. Billy ja hiljem ka Mabeliga aitas mul toime tulla terve armee leinanõustajaid ja psühhoterapeute: „tõe vastuvõetav variant”, „ausus”, „rääkida”, „ilma saladusteta”, „turvaline aluspõhi”, millele tuginedes asja käsitleda. Kuid soi-disant3 „turvalise aluspõhja” – ehk teisisõnu (püüdke mitte naerma hakata!) minu – vaatenurgast oli asi hoopis teisiti.
Peamine, mida ma nendelt seanssidelt mäletan, oli küsimus: „Kas tuled eluga välja?” Valikut polnud. Kõik need mõtted, mis pähe tungisid – meie viimased koos veedetud hetked, mis tunde tekitas Marki ülikond vastu mu nahka, mina öösärgis, õndsas teadmatuses vahetatud viimane hüvastijätusuudlus, püüan meelde tuletada, millise pilguga ta mind vaatas, uksekella helin, näod ukse taga, mõtted „ilmvõimatu …”, „kui ometi …” – need tuli ära blokkida. Hoolikalt dirigeeritud leinamisprotsessist, mida suunasid nukker-hooliva naeratusega mahehäälsed eksperdid, polnudki nii palju abi kui vajadusest ühtaegu mähet vahetada ja mikrolaineahjus kalapulka soojendada. Mõistsin, et üheksakümne protsendi ulatuses seisneb lahing selles, et laeva vee peal hoida, olgu ta pealegi väheke vildakas. Mark oli kõik ära korraldanud: finantsüksikasjad, kindlustuspoliisid. Tulime Holland Parki suurest mälestusi täis majast ära ja kolisime sellesse väikesesse ridaelamusse Chalk Farmis. Kooli õppemaksud, maja, arved, sissetulek – kõikide praktiliste küsimuste eest oli suurepäraselt hoolt kantud: mul polnud enam vaja tööl käia, üksnes Mabel ja Billy – minu miniatuurne Mark –, niipaljukest oli mulle veel abikaasast jäänud, et teda elavana säilitada. Ja mind ennast elus hoida. Ema, lesk, ikka jalg jala ette. Seesmiselt aga tühi kest, laastatud, mitte enam mina ise.
Nii möödus neli aastat, siis aga ei jaksanud sõbrad sellega kauem leppida.
ESIMENE OSA
Jälle neitsi
Seda päevikut alustasin täpselt aasta tagasi, neli aastat pärast Marki surma, ja need väljavõtted näitavad, kuidas ma omadega sellisesse puntrasse sattusin.
2012. aasta päevik
Neljapäev, 19. aprill 2012
78,8 kg, alkoholiühikuid 4 (tore), kaloreid 2822 (aga parem süüa klubis päristoitu kui kodus vanu juustutükke ja kalapulki), tõenäosus veel kunagi seksida või seksi ihata0.
„Tal on KEPPI vaja,” raius Talitha, rüüpas viinakokteili ja vaatas kandidaate otsides Shoreditch House’is häirivalt uuriva pilguga ringi.
Käsil oli üks neid meie peaaegu regulaarseid kokkusaamisi, millest pidin Talitha, Tomi ja Jude’i pealekäimisel osa võtma, ühine jõupingutus, et Mind Välja Saada, üsna sedamoodi, nagu viidaks vanaema mere äärde.
„On jah,” nentis Tom. „Kas ma rääkisin teile, et sain LateRooms.com’i kaudu Chiang Mais Chedis ainult kahesaja naela eest sviidi. Expedias oli 179-ga üks enam-vähem ühetoaline sviit ka, aga see oli ilma rõduta.”
Aastate lisandudes saavad kallid hotellipuhkused Tomile järjest suuremaks kinnismõtteks ja nii püüab ta meidki panna oma elustiili Gwyneth Paltrow’ blogi järgi kujundama.
„Jää vait, Tom,” pomises Jude ja tõstis pilgu oma iPhone’ilt, kus ta parajasti vallaliste arstide kohtingulehel surfas. „Asi on tõsine. Peame midagi ette võtma. Temast on saanud täielik neitsi.”
„Te ei saa aru,” ütlesin. „Täiega võimatu. Ühtki teist meest ma ei taha. Üldse, isegi kui tahaks, aga ma ei taha, siis olen mittepandav, täielikult aseksuaalne, ega hakka enam iial kellelegi meeldima, mitte iial-iial-iial.”
Jõllitasin oma musta pluusi all punnitavat kõhtu. See oli tõsi. Minust oligi saanud täielik neitsi. Nüüdisaegse maailmaga on see häda, et sind pommitatakse pidevalt seksi ja seksuaalsuse kuvanditega – tagumikul kujutatud käsi suurel reklaamtahvlil, rannal miilustavad paarikesed Sandalsi kuurordi reklaamis, pargis teineteise ümber põimunud paarilised tegelikus elus, kondoomid apteegi kassa juures – terve imeline seksi võlumaailm, kuhu sina enam ei kuulu ega hakkagi iial kuuluma.
„Ma ei hakka vastu rabelema, nii lihtsalt on, kui oled lesk ja hakkad pisitasa vanamutikeseks muutuma,” laususin melodramaatiliselt, lootes, et kohe hakkavad kõik kinnitama, et ma olen Penelope Cruz või Scarlett Johansson.
„Ah, kullake,
