kutt küll arst ei ole. Ta oli tantsulembeste kohtingusaidil. Täpselt sama foto.”
„Võib-olla ta on arst, kes ühtlasi armastab tantsida, ja paneb ennast lihtsalt igale poole kirja?” pakkusin julgustavalt.
„Jää vait, Jude,” ütles Tom. „Mis sa eksled seal küberolevuste keskel, nad on nagu hunnik udukogusid, tegelikult pole neid olemaski, lülitavad täiesti suvaliselt kõiki sisse ja välja.”
„Botox võib tappa,” laususin süngelt. „See on ju botulism. Veistelt saadud.”
„Ja mis siis? Parem surra Botoxi pärast kui üksinduse kätte, kuna oled nii kortsus.”
„Jumalapärast, jää vait, Talitha,” ütles Tom.
Äkitselt tundsin suurt puudust Shazzerist, soovisin, et ta oleks kohal ja ütleks: „Kurat, kas te jätate juba järele, persse küll, ega teist inimest, kurat, ei saa vait sundida.”
„Jah, jää vait, Talitha,” ütles Jude. „Igaüks võib-olla ei taha välja näha nagu näitusele pandud friik.”
„Kullake,” tõstis Talitha käe otsaesise juurde, „ma ei ole „näitusele pandud friik”. Lein leinaks, aga Bridget on kaotanud, või peaks ütlema, kuhugi ära pannud, oma seksuaalsustunnetuse. Ja meie kohus on aidata tal see üles otsida.”
Lopsakaid säravaid lokke lehvitanud, laskus Talitha toolikorjule, meie kolm aga vaatasime teda vaikides ja imesime läbi kõrre kokteili nagu viieaastased.
Talitha pahvatas veel midagi: „Nipp, kuidas enda tegelikust vanusest noorem välja näha, seisneb „märgutulpade” muutmises. Keha tuleb sundida, et ta tõrguks keskealisusele omasel kombel rasva ladestamast, kortse pole üldse tarvis, ja ilus soeng, pikad, läikivad ja terved juuksed …”
„… ostetud võileivahinna eest vaestelt India neitsitelt,” pistis Tom vahele.
„… vaatamata sellele, mil moel need on saadud ja külge kinnitatud, ongi põhilised asjad, mille abil saab aega tagasi kerida.”
„Talitha,” ütles Jude, „kas ma kuulsin sinu suust tõesti sellist sõna nagu keskealisus?”
„Mida iganes, ma ei või,” ütlesin.
„Kuule. Mind kurvastab see küll väga,” ütles Talitha. „Sinu eas naised …”
„Sinu eas,” pomises Jude.
„… süüdistagu vaid ennast, kui sildistavad end mittepandavaks ja jauravad, et pole juba neli aastat kohtamas käinud. Germaine Greeri „Kaduv naine” saagu jõhkralt mõrvatud ja maha maetud. Tarvis on, ja seda nii enda kui ka eakaaslaste huvides, luua müstilist enesekindlust hoovav allüür, kujundada end ümber …”
„… nagu Gwyneth Paltrow,” ütles Tom rõõmsalt.
„Gwyneth Paltrow ei ole „meie eas”, pealegi on ta abielus,” sõnas Jude.
„Ei, ma pidasin silmas, et ma ei saa kellegagi magada,” valgustasin sõpru. „Lapsed saaksid kannatada. Nii palju on kogu aeg teha, ja mees on väga töömahukas ettevõtmine.”
Talitha mõõtis kurva pilguga neid tavapäraseid avara pihaosaga musta värvi pükse ja pikka pluusi, millesse olid mähkunud varemed, mis olid kunagi olnud mu figuur. Ma tahan öelda, et Talithal on omajagu õigust rääkida, lõppeks on ta ju kolm korda abielus olnud, ja alati võib tal slepis näha mõnd silmini sisse võetud meest.
„Igal naisel on teatavad vajadused,” nurrus Talitha dramaatiliselt. „Vaesed lapsed, mis emast saab juttu olla, kui naist vaevavad madal enesehinnang ja seksuaalne frustratsioon? Sa kasvad sõna otseses mõttes kinni, kui sa õige varsti keppi ei saa. Ja hullem veel, kuivad kokku. Ja kibestud.”
„Ja ikkagi,” ütlesin mina.
„Mida?”
„See poleks Marki suhtes aus.”
Korraks tekkis vaikus. Selline tunne oli, nagu oleks otse keset lõbusat seltskonda visatud hiigelsuur limane kala.
Aga pärastpoole tuli purjakil Tom minuga vetsu kaasa ja otsis seinalt tuge, kui ma käed ümber uhke disainiga kraani põimisin, lootes vett jooksma saada.
„Bridget,” ütles Tom, kui hakkasin kraanikausi all ringi kobama, et äkki on seal mingi pedaal.
Pistsin pea kraanikausi alt välja. „Mäh?”
Tom oli taas ametialasel lainel.
„Mark. Mark sooviks, et sa endale kellegi leiaksid. Ta ei tahaks, et sa enam üldse ei …”
„Pole üldse nii, et ma enam üldse ei,” ajasin end mõningaste raskustega sirgu.
„Sul on vaja tööd teha,” ütles Tom. „Pead endale mingi elu sebima. Ja siis on sul vaja inimest, kes oleks su juures ja sind armastaks.”
„Mul on elu täiesti olemas,” vastasin torsakalt. „Ja meest pole mul tarvis, mul on lapsed.”
„Noh, kui mitte muuks, siis kas või selleks, et keegi näitaks, kuidas kraani lahti keerata.” Ta kummardus kraanikausi kohale ja keeras mingit kandilist vidinat, mispeale kraanist hakkas vett tulema. „Vaata vahel Goopi,” soovitas ta ja muutus ühtäkki jälle muretuks ja lõbusaks Tomiks. „Vaata, mida Gwynethil on seksi ja prantsuse stiilis lastevanemate kohta öelda!”
23.15 Äsja jätsin Chloega hüvasti, soovisin head ööd, püüdes varjata kerget purjakilolekut.
„Vabandust, jäin natuke hilja peale,” pobisesin totralt.
„Viis minutikest?” kibrutas ta lahkelt nina. „Tore, et said natuke lõbutseda!”
23.45 Nüüd siis voodis. Paljutähenduslik, aga tavapärase koertega pidžaama asemel, mis on enam-vähem nagu lastel, on mul seljas see ainuke pisutki seksikas öösärk, millesse ma veel ära mahun. Äkiline lootusrikas tundesööst. Võib-olla on Talithal õigus! Kui ma kokku kuivan ja täiega kibestun, mis kasu oleks sellest lastel? Nad muutuksid eriti enesekeskseks ja nõudlikeks kuningalapsukesteks, minust aga saaks negatiivselt meelestatud vanamutt, nina šerri poole viltu, käiksin muudkui kõikidele närvidele ja viriseksin: „MIKS TE MIND ÜLT-T-TSE EI AIT-TA?”
23.50 Võib-olla olen kulgenud pikas ja pimedas tunnelis, mille lõpus on siiski valgus. Võib-olla võiks keegi mind armastada? Pole põhjust, miks mul ei võiks mees majas olla. Magamistoa uksele võiks riivi panna, et lapsed meile „peale ei satuks”, ja sel kombel võiksin luua täiskasvanuliku ja sensuaalse maailma, kus … Aaaah! Mabel hakkas nutma.
23.52 Tormasin lastetuppa ja nägin nari alumisel korrusel sasipead, algul ta istus, siis kummardus kähku näoli voodisse, nagu ta ikka teeb, kui on öö ja ta ei peaks üleval olema. Siis tõusis Mabel uuesti istuli, vaatas oma pidžaamapükse, millest tuli kõhulahtisuse haisu, avas suu ja oksendas.
23.53 Tõstsin Mabeli vanni ja koorisin pidžaama maha, püüdes mitte öökima hakata.
23.54 Pesin Mabeli puhtaks, kuivatasin teda rätikuga ja panin põrandale istuma, siis läksin puhast pidžaamat tooma, musti linu voodist välja võtma ja puhast voodipesu otsima.
Kesköö.
