kes sellises kliinikus töötavad, ei peaks säärasest murest priid olema?
Asi ise oli meditsiiniline ja keeruline: vereproovid, EKG ja konsultatsioonid. Kõige piinlikum hetk oli siis, kui mind taheti blanketil märgistada väljendiga „geriaatriline ema”, aga edasi läks kõik kui lepse reega. Paistab, et ennast kaaluda polegi peamine. Peamine on rõivanumbreid vähendada. Ja väga-väga paksud inimesed – kel on ülekaalu no nii kakskümmend kaks või nelikümmend viis kilo – võivad tublisti alla võtta: kaotada nädala ajaga näiteks viis ja pool kilo rasva! Ja see on fakt. Ent kui püüad lihtsalt kümme või viisteist protsenti kehakaalu kaotada, siis ei ole tegu lihtsalt paarist kilogrammist rasvast lahti saamisega, vaid asi on hoopis teine (ja tõsisem).
Saate aru, oluline pole mitte niivõrd kehakaal kui rasva ja lihaste suhe. Kui lähed ülirangele dieedile ega hakka kangi tõstma, lõpeb asi sellega, et kaotad lihased, sest lihased kaaluvad rohkem kui rasv. Seega kaalud küll vähem, aga oled pekisem. Või umbes nii. Olgu mis on, igatahes selgus, et pean hakkama jõusaalis käima.
Minu söögisedelis hakkavad olema üksnes šokolaadiga valgupudingid ja šokolaadiga valgutahvlid, seejärel õhtuti väike portsjon valke ja köögivilja, nii et midagi muud peale nende ma suhu võtta ei tohi. (Välja arvatud ehk peenis … millest küll selline mõte? Kena, kui juhust avaneks, ja pärast tänast värki paistab selline võimalus isegi terendavat.)
Totaalne muutumine!
Neljapäev, 24. mai 2012
80,6 kg (häh), kaotatud kilosid 0, jälgijaid Twitteris 0, šokolaadiga valgutahvleid söödud 28, šokolaadiga valgupudingeid söödud 37, šokolaadiga valgutahvli või – pudingiga asendatud söögikordi 0, valgutooteid ja tavatoitu läbisegi süües saadud keskmine kaloritehulk päevas 4798.
Käisin rasvumisravikliinikus esimese nädala edusamme mõõtmas ja kaalumas.
„Bridget,” ütles meditsiiniõde, „valgutooted on mõeldud selleks, et söögikordi nendega asendada, te ei tohi neid lisaks süüa.”
Põrnitsesin pahuralt tabelit ja pahvatasin: „Kas hakkate Twitteris mu jälgijaks?”
„Ei hakka,” vastas tema, „mul ei ole Twitteri kontot. Nii et eeloleval nädalal unustage Twitter ja sööge ainult valgutooteid. Mitte midagi muud. Selge?”
21.15 Lapsed magavad. Jumal küll, ma olen nii üksik, Twitteri jälgijatetu, paks ja näljane, ja neist kuradima rasvumisravitoodetest on mul kõriauguni. Ei kannata seda õhtust aega, kui lapsed juba magavad. Peaksin lõõgastuma ja lõbutsema, mina aga tunnen lihtsalt üksildust. Nii. Ei jää enesehaletsusse püherdama. Järgneva kolme kuuga ma:
• võtan 34 kilo alla
• saan endale Twitteris 75 jälgijat
• kirjutan 75 lehekülge stsenaariumi
• õpin telekapuldi käsitsemise selgeks
• leian endale lähikonnast samaealiste lastega sõbranna, et õhtu oleks tervenisti lõbus, mitte mingi kaos, millele järgneb riivitud juustu õgimine
Jah! Just seda mul vaja ongi. Loomuvastane, et lapsed peavad üksteisest irdunult eraldi majades elama, seltsiks üks-kaks täiskasvanut, kes pööravad nende rahulolule ülearu palju tähelepanu ega julge pedofiilide kartuses neid õue mängimagi lasta. Küllap oli meiegi lapsepõlves pedofiile liikvel, nüüdseks aga on pedofiilidepõhine massihüsteeria lapsevanemate elu täiesti teiseks muutnud. Vajan teisi lastevanemaid, et aetaks isekeskis vabalt juttu ja rüübataks veini, sellal kui lapsed samas mängivad, nii et kõik oleksid nagu üks suur itaalia perekond puu all õhtust söömas. Ütleb ju vanasõnagi, et lapse üleskasvatamiseks läheb tarvis külatäit rahvast.
Nii nagu ka selleks, et luua kuulsat inimest, kes oleks valmis punasele vaibale astuma.
Tegelikult elab teisel pool tänavat üks kena naine, kellel on vist lapsi – ehkki kena pole ehk päris õige sõna. Kisub kõvasti boheemlase kanti, peas metsik pahmakas musti juukseid, mida kaunistavad asjad, mis seostuvad pigem aiakeskuse või lemmikloomapoe kui soenguga. Üldmulje oleks ehk kummaline, kui ta poleks nii võõrapäraselt ja boheemlaslikult ilus. Olen näinud teda minemas ja tulemas, seltsiks muudki rahvast: lapsed, teismelised – lapsehoidjad? austajad? armukesed? –, tahumatult nägus mees, kes võiks olla abikaasa või mõni kunstnik, kes tal aeg-ajalt külas käib, ja aeg-ajalt ka üks pisike laps. Võib-olla ongi sel naisel sama vanad lapsed kui mul?
Meeleolu juba tõusis. Homme on parem päev.
Neljapäev, 31. mai 2012
78,6 kg.
Ipi-ii! Eelmise nädalaga võrreldes 1,8 kg kergem! Tagasi samas kaalus, millega dieedipidamist alustasin. Ehkki meditsiiniõde ütleb, et kaalukaotus polevat rasv, vaid „muud asjad”. Seda räägib ka, et pean näiteks rattaga sõitma hakkama, selmet lihtsalt päev otsa tagumikku laiaks istuda.
Neljapäev, 7. juuni 2012
77 kg.
10.00 Võtsin omaks meie ekstsentrilise (loe: mõistliku) linnapea Boris Johnsoni rattalaenutuse idee – ostsin spetsiaalse võtme, laenutasin ratta (Boris Bike’i) ja puha! Korraga tunnen, et olen osa lahedast ratturite Londonist, maailmatäiest noortest inimestest, kes saadavad autod pikalt ning on saledad ja rohelised! Sõidan ka rasvumisravikliinikusse rattaga.
10.30 Jõudsin just praegu koju, rattasõidust traumeeritud. Täitsa jube. Kogu aeg oli tunne, et unustasin turvavöö peale panemata, ja iga kord, kui mõni auto vastu tuli, ronisin ratta seljast maha. Lähen sõidan ehk kanali ääres paadiveorajal.
11.30 Jõudsin just praegu rattaga paadiveorajal sõitmast koju. Sinnamaani kulges kõik kenasti, kuni keegi viskas mind sillalt munaga. Või oli süüdi lind, kes õhus munele hakkas. Pesen muna maha, ühiskondlikke rattaid enam ei laenuta ja rasvumisravikliinikusse sõidan bussiga. Tagumikku laiaks istudes jään vähemalt ellu ja puhtaks, selmet surma ja munaseks saada.
Neljapäev, 14. juuni 2012
75,2 kg!
Võtan muudkui riideid seljast ja astun kaalule, siis võtan ära ka käekella, käevõru jne ning jõllitan lummatult kaalunäidikut. Tuleb isu rohkem dieeditada.
Kolmapäev, 20. juuni 2012
13.00 Just tulin jõusaalist – hea, ehkki ilmselgelt kohutav. Ja miks kehtib seadus, et kui peale sinu on riietusruumis üksainuke inimene, siis on tema kapp otse sinu kapi kohal?
Nüüd login jälle Twitterisse sisse ja otsin inimesi.
13.30
<@DalaiLama Nagu madu ajab kesta, nii peame meiegi mineviku üha uuesti ja uuesti maha raputama.
Nägite? Dalai-laama ja mina oleme kübermõtlemiselt sarnased. Ajan endalt rasva maha nagu kesta.
Kolmapäev, 27. juuni 2012
09.30 Alustasin oma „Hedda Gabbleri” stsenaariumi. Tõesti väga tähendusrikas, sest räägib tüdrukust, kes elab Norras – minu tõlgenduse kohaselt siis Queens Parkis –, leiab, et ta oli „tõesti isu täis tantsinud”
