Bridget Jones: poisi järele hull. Helen Fielding

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Bridget Jones: poisi järele hull - Helen Fielding страница 15

Bridget Jones: poisi järele hull - Helen Fielding

Скачать книгу

alt="pilt" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000913.jpg"/>

      Esmaspäev, 27. august 2012

      Stsenaariumi kirjutatud 2,25 vaatust, jälgijaid Twitteris 87.

      Mabel on nii naljakas. Istus ja vaatas kummaliselt üksisilmi enda ette.

      „Mis sa teed?” küsis Billy, pruunides silmades terane ja pisut lõbus pilk. Mark Darcy. Lapse kujul taasloodud Mark Darcy.

      „Jõllitan võidu,” vastas Mabel.

      „Kellega?”

      „Tooliga,” vastas Mabel, nagu oleks see maailma kõige iseenesestmõistetavam asi.

      Meie Billyga hakkasime itsitama, aga järsku ta vakatas ja jäi mulle otsa vaatama. „Emps, sa oskad jälle naerda?”

      Ennasttäis abielurahvaga põrgus

      Laupäev, 1. september 2012

      60,8 kg, positiivseid mõtteid 0, romantilisi väljavaateid 0.

      22.00 Hiigelsamm tagasi. Nüüdsama jõudsin Magda ja Jeremy juurest koju, nad pidasid oma sünnipäevi koos nagu igal aastal. Jäin peole hiljaks, sest kleidiluku kinnitõmbamine võttis kakskümmend minutit, hoolimata joogatunnis kulutatud ajast, kui püüdsin sõrmed abaluude taga risti panna ja seejuures mitte peeretada.

      Lävel kerkisid taas esile mälestused: aastad, mil seisin siin koos Markiga, tema käsi mu seljal; too aasta, kui olin just teada saanud, et olen rase – ootasin Billyt –, ja valmistusime kõikidele uudist rääkima; see aasta, kui meil oli pisikese turvahälliga kaasas teki sisse mähitud Mabel. Markiga koos oli nii tore seltskonnas käia. Iial ei pidanud riiete pärast muretsema, sest Mark vaatas pealt, kuidas ma asju selga proovin, aitas mul enne peoleminekut riided välja valida, kinnitas, et ma ei näe paks välja, ja sikutas tõmblukud kinni. Kui juhtusin mõne rumaluse tegema, oskas ta ikka öelda midagi lahket ja lõbusat ning ta tõrjus vääramatult tagasi kõik meduusipisted (ütlemised, mis keset vestluse sooja merd ootamatult lagedale ujuvad ja sind valusasti torkavad).

      Seest kostis muusikat ja naeru. Surusin maha soovi plehku pista. Siis aga läks uks lahti ja lävel seisis Jeremy.

      Oli näha, et Jeremy tunnetab sama, mida tunnen mina: haigutavat tühimikku mu kõrval. Kus on Mark, tema vana sõber?

      „Aa, siin sa oledki! Suurepärane,” ütles Jeremy, lüües valust hoolimata pea püsti, nii nagu oli teinud sellest hetkest peale, kui kõik juhtus. Erakooli kasvatus, mis sa kostad. „Tule aga sisse, tule aga sisse. Tore. Kuidas lastel läheb? Kasvavad?”

      „Ei,” vastasin trotslikult. „Jäid kurvastusest kängu ja nüüd saavad neist kääbused.”

      Ilmselgelt pole Jeremy elu seeski lugenud ühtki zen-raamatut ega tea, et tuleb lihtsalt kohal olla ja lasta teisel inimesel kohal olla, lasta olla, nagu keegi on. Aga sekundi murdosaks jättis ta kehklemise ja me olime just sellised, nagu olime: mõlemad sama asja pärast ääretult kurvad. Seejärel Jeremy köhatas ja hakkas otsast peale, nagu poleks midagi juhtunud.

      „Astu aga edasi! Toonikuga viinuskit? Las ma võtan su mantli. Paistad õige trimmis!”

      Ta juhatas mind tuttavasse elutuppa ja Magda lehvitas mulle rõõmsalt napsilaua juurest. Magda, kellega ma sain tuttavaks Bangori ülikoolis, on tegelikult mu kõige kauaaegsem sõber. Vaatasin ringi, nägusid, mida tundsin alates kahekümnendate eluaastate algusest, kunagisi vapraid ja ilusaid, nüüd juba vanemaks jäänud. Kõik paarid, kes ritta seatud doominokivikeste ahelreaktsioonina kolmekümne üheselt järjestikku abielluma ruttasid, endiselt koos: Cosmo ja Vingu, Hugo ja Poni, Johnny ja Mufti. Ja mul oli sama tunne mis alati – otsekui kuival kala, võimetu kaasa rääkima, sest olin teistsuguses eluetapis, ehkki nendega ühevanune. Nagu oleks toimunud ajavärin, ajalihe, ja minu elu kulgeks nende omast mitu aastat tagapool või hoopis teises suunas.

      „Oi, Bridget! Pagana tore sind jälle näha. Jummel, sa oled alla võtnud. Kuidas elad?”

      Siis käis silmis korraga välgatus, meenus leseseisus. „Ja LAPSED? Kuidas neil läheb?”

      Ja siis veel Vingu abikaasa Cosmo, edukas ja munakujulisusele vaatamata enesekindlusest pakatav fondihaldur, paras piksepüss.

      „No nii! Bridget! Ikka veel üksi? Sa näed väga ergas välja. Millal me su siis jälle mehele paneme?”

      „Cosmo!” keelas Magda nördinult. „Möla maha!”

      Leseseisuse – vastupidiselt olukorrale, kui oled üle kolmekümne ja ikka veel vallaline, mis lubab Ennasttäis Abielurahval öelda, mida sülg suhu toob, sest ilmselgelt oled oma seisukorras ise süüdi – üks häid külgi on see, et tavaliselt manitseb see inimesi mõningasele taktitundele. Muidugi kui tegu pole just Cosmoga.

      „Noh, aega on ju möödas juba omajagu, mis?” jauras ta edasi. „Ega sa ei saa ju igavesti leseloori kanda.”

      „Nojah, aga häda on selles, et …”

      Sekkus Vingu. „Keskeas naistel, kes äkki mehest ilma jäävad, tekib väga raske olukord.”

      „Palun ära ütle keskeas,” nurrusin võimalikult Talitha moodi.

      „… Tähendab, võtke või Binko Carruthers. Pole just piltilus mees. Aga vaevalt jõudis Rosemary ta maha jätta, kui kohe ilmus kubinal naisi! Kubinal! Viskusid talle kaela!”

      „Sõna otseses mõttes,” kinnitas Hugo innukalt. „Õhtusöögikutsed, teatripiletid. Elu nagu filmis.”

      „Jah, aga eks need naised ole ju kõik teatud vanuses, mis?” sõnas Johnny.

      Urr. Teatud vanuses kõlab veel hullemini kui keskiga, selline üleolev-armulik väljend, mida kasutatakse ainult naistest rääkides.

      „Mis mõttes?” küsis Vingu.

      „Noh, teadagi,” materdas Cosmo aina edasi. „Kui mees pöörab elus uue lehekülje, siis võtab ta ette ju mõne noorema, eks ole! Pringi ja viljuva, ja …”

      Tabasin Vingu pilgus valusähvatuse. Vingu, olemata Talitha ümberkujundamisõpetuse koolkonna jünger, on lasknud keskealisuse rasval takistamatult ladestuda nii tervele seljale kui ka rinnahoidja alla; ilukirurgiast, koorimisprotseduuridest või valgustpeegeldavatest aluskreemidest puutumata nahk vajub elatud elust kurnatult kortsu. Tumedad, kunagi pikad ja säravad juuksed on ta lasknud halliks minna ja lühikeseks lõigata, ent selline soeng toob lõdva lõuaaluse eriti esile (Talitha väidab, et kenasti kihiliselt lõigatud ja nägu raamistavate juustega saab lõualotikest edukalt varjata), ja rõivastest näikse ta eelistavat Zara variatsioone sellisest rüüsilise kõrge kraega puhvis mustast kleidist, milliseid Maggie Smith4 kandis seriaalis „Downtown Abbey”.

      Tajun, et seda kõike teeb – või õigemini ei tee, sest ta ei ole end ümber kujundanud – Vingu mitte niivõrd „feminismist” kui osaliselt vanamoodsast inglaslikust sisemise aususe püüdest; osaliselt seepärast, et ei lase end loksutada; osaliselt eneseusust ja enesekindlusest; osaliselt seetõttu, et ei määratle end välimuse ega seksuaalsuse kaudu; peamiselt aga ehk tundest, et teda armastatakse tingimusteta just sellisena, nagu ta on, olgu armastajaks siis kas või Cosmo, kes, vaatamata oma munajale kerele, kollastele hammastele, kiilale kolbale ja vohavatele puhmaskulmudele, tunneb

Скачать книгу


<p>4</p>

Dame Margaret Natalie „Maggie” Smith (s 1934) – kõrgelt tunnustatud inglise näitlejanna, seriaalis „Downtown Abbey” Granthami leskkrahvinna Violet Crawley rollis. − Tlk