Elu sees ei lähe enam jõusaali. Elu sees ei võta enam alla, ilma pealgi, ja mul suva. Läksin maruvihaseks, kui pidin seal kõhuli lamama, tagumik upakil, ja pahkluude abil kangi tõstma. Ringi vaadates nägin, et kõik inimesed olid jõumasinates jubedalt moonutatud nagu Hieronymus Boschi maalidel.
Miks on kehaga nii raske hakkama saada? Miks? „Oh, oh, vaata mind, ma olen keha, NÄLJUTA ennast ja käi alandavates PIINAKESKUSTES ja ära söö midagi head ega joo ennast purjakile, või muidu ma lähen rasva, nii et vähe pole !” Vihkan dieedipidamist. Kõiges on süüdi ÜHISKOND. Jään vanaks ja olen paks ja söön, mida hing ihkab, EI SEKSI ENAM KUNAGI ja VEAN OMA RASVALASU KÄRUGA RINGI.
Pühapäev, 5. august 2012
Kaal (teadmata, ei julge vaadata).
11.00 Täna olen manustanud alljärgneva:
• kaks „Tervisliku alguse” muffinit (kumbki 482 kalorit)
• soe inglise hommikusöök: vorst, munapuder, peekon, tomatid ja praetud saiaviilud
• Pizza Expressi pitsa banaanimaius vahukoorega
• 2 pakki Rolo küpsiseid pool Marks & Spenceri šokolaadi-kohupiimakooki (kui aus olla, siis tegelikult terve Marks & Spenceri kohupiimakook)
• 2 klaasi Chardonnayd
• 2 pakki juustu ja sibulaga krõpse
• 1 pakk riivjuustu
• 1 kaheteisttolline marmelaadist „kummiuss”, ostetud Odeoni kinost
• 1 (suur) kott paismaisi
• 1 (suur) hot dog
• 2 (suure) hot dog’i ülejäägid
HÄHÄHÄH, KURAT, HÄHÄH. Noh, ühiskond, tee järele või maksa kinni!
Neljapäev, 9. august 2012
68,4 kg, nädalaga juurde võetud kilosid 4,5 (aga võib-olla on see šokolaadikook mul kõhus alles terve?).
14.00 Vaevu suutsin end sundida rasvumisravikliinikusse minema, nii häbi oli.
Meditsiiniõde heitis kaalu poole üheainukese pilgu, tüüris mind arsti juurde ja suunas rühmateraapia kabinetti, kus kõik rääkisid „söömisse tagasi langemistest”. Tegelikult oli vahva. Minu tagasilangus oli kindlalt parim ja avaldas ilmselt kõikidele sügavat muljet.
21.15 Õe epistli („harjumuse tekkeks kulub ainult kolm päeva, aga lahtisaamiseks kolm nädalat”) kiuste – või ka selle tõestuseks – tahan jälle kooki ja juustu süüa ning järgmisel nädalal tagasi minna ja kõikidele veelgi sügavamat muljet avaldada.
21.30 Helistasin just Tomile, riivjuust suust välja pudenemas, ja rääkisin kõik ära.
„Ei-ii! Ära üritagi ülipaksude tagasilangusi üle trumbata!” keelas Tom. „Aga Twitter? Oled sa oma jälgijaid jälginud ka? Jälgi Talithat.”
21.45 Tom säutsus mulle Talitha Twitteri-aadressi.
21.50 Kontol @Talithaluckybitch on 146 000 jälgijat. Vihkan Talithat. Vihkan Twitterit. Tunnen, et lööksin hambad uuesti juustu sisse. Või Talitha.
21.52 Saatsin nüüdsama Tomile säutsu: <@JoneseyBJ @TomKat37 Talithal on 146 000 jälgijat.>
<@TomKat37 @JoneseyBJ Ära muretse, kallike, enamik neist on need, kellega ta on maganud või abielus olnud.>
22.00 Talitha säutsus vastu.
@Talithaluckybitch @TomKat37 @JoneseyBJ Kullake, Twitteris kadeduseussikest näidata on HIRMUS vulgaarne.>
Reede, 10. august 2012
Jälgijaid Twitteris 75, siis 102, siis 57, küllap pole praeguseks enam ühtegi järel.
07.15 Üleöö on vaikselt ja saladuslikult ilmunud 75 jälgijat.
21.15 Nüüd on 102. Vastutustunne lämmatab: olen nagu usujuht, mul tarvitseb vaid käskida, ja kõik on valmis järve hüppama vms. Võtan ehk klaasikese veini.
21.30 Pean selgelt näitama, et olen juht, ja jälgijaid kõnetama.
<@JoneseyBJ Olge tervitatud, mu jälgijad. Mina olen teie juht. Tere tulemast minu sekti.>
<@JoneseyBJ Aga palun ärge tehke midagi imelikku, näiteks ärge hakake minu ütlemise peale järve hüppama, sest ma võin vähe purjakil olla.>
21.45 <@JoneseyBJ Aaaah! 41 lambukest sama äkitsi kadunud, kui ennist ilmusid.>
<@JoneseyBJ Tulge tagasi mu rüppe!>
Neljapäev, 16. august 2012
61,7 kg, stsenaariumi lehekülgi kirjutatud 45, jälgijaid Twitteris 97.
16.30 Twitteri jälgijad on tagasi hoovanud ja paljunenud, peaaegu nagu Pinocchio luuavars. Hea enne, mis muud. Kaal hakkab jälle langema, stsenaariumist sain teise vaatuse valmis, nojah, enam-vähem, ja äsja nägin seda boheemlaslikku naabrinaist.
Üritasin parajasti autot parkida, meie tänaval suht võimatu, sest tänav on kitsas ja kõver ja autosid pargitakse mõlemale poole. Oma neliteist korda vabale lapikesele ja sealt välja tagurdanud, võtsin appi pimemeetodi, mis käib nii, et surud auto teiste autode vahele, koksates seejuures nii ees kui ka taga seisvat sõidukit. Meie tänaval ajab Braille’ parkimismeetod asja ära, sest nii teevad kõik, ja mingi aja tagant pressib iga autot riivates ikka läbi mõni kaubaveok, keegi kirjutab numbri üles ja kindlustus plekib kõik mõlgid kenasti kinni.
„Eeee-maaaa!” hüüdis Billy. „Seal autos, mida sa koksasid, istub keegi sees!”
Rooli taga istus boheemlaslik naabrinaine ja karjus laste peale, kes olid tagaistmel. Ma sain ju kohe aru, et oleme hingesugulased. Naine tuli autost välja, kannul kaks tõmmut ja metsikuvõitu välimusega lapsukest. Lapsed paistsid just Billy ja Mabeli vanused: poiss vanem, tüdruk noorem! Siis heitis boheemlaslik naabrinaine pilgu oma auto põrkerauale, naeratas mulle ja kadus majja.
Esimene kontakt on loodud! Tee sõprusele on avatud! Peaasi, et ta ei käituks nagu see spämmirobot.
Neljapäev, 23. august 2012
60,8 kg, kaotatud kilosid 18 (uskumatu), rõivanumber vähenenud 3 suuruse võrra.
Ajaloolise tähtsusega ja rõõmuküllane päev. Mul pole enam miski paks. Rasvumisravikliinikus öeldi, et olen saavutanud tervisliku kaalu, edasi peaksin toimima vastavalt „säilitusprogrammile” ja kui kaalu veelgi langetada, siis üksnes esteetilistel põhjustel, mitte sellepärast, et mul seda otseselt tarvis oleks!
Ja tõenduseks käisin taas H&M-is, ja ma olengi suurus 10!
