saab jõulud koos lapsukestega veeta, meil mõlemal on praegu nii raske aeg.”
Aaaah! Kuidas toime tulla, kui korraga on majas ema, Una ja lapsed, ja Chloet abiks ei ole, sest tema ja Graham lähevad Goasse tai chi laagrisse? Küll ei tahaks, et kõik kukuks välja nagu eelmisel aastal, kui pidin ilma Markita jõuluvana tegema, hoides, et süda valust ei lõhkeks, ja köögisaare varjus nutta lahistades, ema ja Una aga jagelesid tükki läinud kastme pärast ning tegid mu lastekasvatuslike ja majapidamisalaste oskuste kohta tähelepanekuid, nagu poleks ma neid mitte jõuluks külla kutsunud, vaid pakkunud neile tööd süsteemianalüütikutena.
„Las ma mõtlen,” ütlesin.
„Noh, asi on selles, kullake, et kajutikohad tuleb enne homset ära tellida.”
„Lase siis käia ja telli ainult endale, ema. Ausalt, sest ma ei suuda välja mõelda, mida …”
„Nojah, aga pärast seda on kaks nädalat aega ära öelda,” ütles tema.
„Olgu siis pealegi,” kostsin. „Olgu.”
No tore, jõulud ja üle viiekümneaastastele mõeldud kruiis. Kõik paistab ülimalt süngetes värvides.
23.00 Optilised päikeseprillid olid kogemata ette jäänud. Võtsin ära, kohe hakkas parem.
Võib-olla olen olnud nagu kõrgust koguv laine, nüüd purunesin ja varsti tekib uus? Sest nagu öeldud raamatus „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt”: naised on nagu merelaine ja mehed nagu kummipael, käivad korraks eemal ja plaksatavad jälle tagasi.
Ainult et minu oma ei tulnud plaksti tagasi.
23.15 Tead, lõpeta ära. Sest ütleb ju dalai-laamagi Twitteris: <@DalaiLama Me ei saa ära hoida valu, me ei saa ära hoida kaotust. Rahulolu ja leppimise toovad kaasa asjaolud ja paindlikkus, millega me muutustest läbi liigume.>
Võib-olla lähen joogasse ja hakkan paindlikumaks.
Või lähen ehk sõpradega välja ja võtan nina täis.
Plaan
Pühapäev, 2. september 2012
Alkoholiühikuid 5 (aga mojito’de puhul on raske aru saada – võib-olla hoopis 500?).
„On aeg,” ütles Tom Quo Vadises neljanda mojito kallale asudes. „Viime ta Linnusesse.”
Viimasel ajal on Linnusest saanud Tomi makrouniversumi oluline osa. Seda peab üks inimene, kes käis Tomi juures psühhoteraapias, ja tegu on illegaalse Ameerika stiilis salakõrtsiga Hoxtonis.
„Nagu oleks uskumatult hästi lavastatud muusikavideos,” rääkis Tom vaimustusega, silm säramas. „Inimesi igast vanuserühmast, noored ja vanad, mustad ja valged, geid ja heterod. Seal on nähtud ka Gwynethit! Ja see on ajutine koht.”
„No palun,” märkis Talitha. „Mitu minutit läheb, enne kui ajutise koha põnevus lahtub?”
„Igatahes,” ütles Jude. „Kes viitsiks enam reaalselt inimestega kokku saada?”
„Jude, aga siin ongi reaalselt päris inimesed. Ja Ameerika ansamblid ja diivanid – võib teistega juttu ajada, tantsida ja miilustada.”
„Miks peaks tahtma seda enne teha, kui oled üheainsa klõpsuga välja uurinud, kas nad on lahutatud või „lihtsalt elavad lahus, aga lapsed on ühised”, kas neile meeldib rohkem benji’t hüpata või kinos käia, kas nad kirjutavad õigesti, kas nad teavad, et selliseid väljendeid nagu lol5 ja hea sõbranna kasutatakse iroonilises tähenduses, ja kas maailm oleks nende meelest parem paik, kui madala intelligentsitasemega inimestel ei lastaks paljuneda?”
„Noh, vähemasti see on teada, et nad ei ole viisteist aastat vanad fotod,” ütles Tom.
„Sinna me igatahes lähme,” ütles Talitha .
Lepiti kokku, et Hoxtonis asuvasse Linnusesse minnakse neljapäeval.
Kolmapäev, 5. september 2012
Stsenaariumi kirjutatud 2,5 vaatust, katseid lapsehoidjat leida 5, lapsehoidjaid leitud 0.
21.15 Katastroof. Unustasin Chloelt varem küsida, kas ta saab homme lapsi hoidma tulla, ja tema läheb Lõuna-Inglismaale tai chi poolfinaali vaatama, sest Graham võistleb ka.
„Bridget, ma aitaksin hea meelega, aga tai chi tähendab Grahamile hiiglama palju. Aga reedehommikuse kooliviimise võtan kindlasti enda peale, siis saad kauem magada.”
No mida küll teha?
Tomi ei saa paluda, sest tema tuleb ju ka Linnusesse, sama kehtib Jude’i ja Talitha kohta, lisaks ei tegele Talitha lastega, sest ütleb, et see eluetapp on läbi ja nüüd kasutab ta oma lapsi vaid siis, kui tal on heategevuslikule oksjonile minnes seltsi tarvis.
21.30 Helistasin nüüdsama emale.
„Oh, kullake, ma tuleksin hea meelega, aga homme on Vivas kokkamisõhtu! Meie teeme kokakoolaga sinki. Meil on siin üldse igas retseptis kokakoola!”
Olen köögilaua taha kokku varisenud ja püüan mitte mõelda sellele, et Viva spaas on neil igas retseptis kokakoola. NII EBAÕIGLANE. Püüan anda endast parima, et taasavastada end naisena, aga nüüd olen omadega kõriauguni pasas, ja kusagilt ei paista … Oh! Aga Daniel?
Daniel – rüütel säravas soomusrüüs
Kolmapäev, 5. september 2012 (jätkub)
„Jones, va paharetike,” urises Daniel, kui ma talle helistasin. „Mis sul praegu seljas on, mis värvi alukad sul jalas on ja kuidas mu ristilapsukestel läheb?”
Tuleb tunnistada, et Daniel Cleaver, minu endine Emotsionaalsest Ajukääbikust „poiss-sõber” ja Marki endine peavaenlane, on sellest ajast saadik, kui Mark tapeti, endast tõesti parima andnud, et meid aidata. Aastatepikkust kibedat võimuvõitlust pidanud mehed leppisid pärast Billy sündi viimaks ära ja Daniel on ka tegelikult mu laste ristiisa .
Kui Daniel püüab anda endast parima, ei kuku see alati välja nii nagu teistel inimestel: tuli välja, et viimasel korral, kui lapsed tema juures ööbisid, tahtis ta mingile tibukesele muljet avaldada, et tal on ristilapsed, ja … piisab sellest, kui öelda, et kooliviimisega jäi ta kolm tundi hiljaks, ja kui ma Mabelile järele läksin, oli tüdrukule pähe punutud uskumatult keerukas kalasabapats.
„Mabel, küll sul on tore soeng!” kiitsin ma ja kujutasin ette, kuidas Daniel tõi kohale John Frieda, et too teeks Mabelile hommikul kell pool kaheksa keerulise soengu ja korraliku jumestuse.
„Õpetaja tegi,” pudistas Mabel. „Daniel kammid mul kahvliga pead,” lisas ta, „ja kahvel oli diirupiga kood.”
„Jones? Oled veel kuuldel, Jones?”
„Jah,” võpatasin.
„Tahad lapsehoidmist, Jones?”
„Kas sa oleksid nii …?”
„Absoluutselt.
lol – lühend sõnadest „laugh(ing) out loud” – valjusti naerdes (ingl); levinud internetisläng. −
