ära põlatud kõikide naisolevuste poolt, kel eluaastaid alla kaheksakümne nelja.”
„Ega sellest väga midagi ei ole, kui jääme ehk hilja peale?”
„Mu armas tüdruk, ma olen öise eluviisiga.”
„Ega sa ju … Tähendab, ega sa ju ei tooks mõnda modelli või …”
„Ei-ei-ei. Ma olen ise nagu modell. Lapsehoidmise etalon. Musterhoidja. Tervislike eluviisidega ja vitamiine täis. Ja muide …”
„Jah?” küsisin kahtlustavalt.
„Missugused alukad sul ikkagi jalas on? Praegu? Memmepüksid? Emme armsad memmepüksid? Näitad homme õhtul issile ka?”
Armastan Danieli ikka veel, ehkki ilmselgelt mitte nii palju, et lasta end tema mesijutust vähimalgi määral kõigutada.
Lapsehoidmise etalon
Neljapäev, 6. september 2012
59,9 kg, alkoholiühikuid 4, seksuaalse sisuga koosviibimisi viimase 5 aasta jooksul 0, seksuaalse sisuga koosviibimisi viimase 5 tunni jooksul 2, piinlikkust tekitavaid seksuaalse sisuga koosviibimisi viimase 5 tunni jooksul 2.
Käes oligi päev, mil oli kokku lepitud Linnusesse lusti lööma minna. Billy oli metsikult põnevil, et Daniel lapsehoidjaks tuleb. „Kas Amanda tuleb ka?”
„Kes see Amanda veel on?”
„See suurte tissidega, kes viimane kord oli.”
„Ei!” teatasin ma. „Mabel, mida sa otsid?”
„Juuktehafja,” vastas ta süngelt.
Elevusele vaatamata õnnestus lapsed kuidagimoodi ära vannitada ja magama panna, siis hakkasin rabelema, et enne valmis saada, kui Daniel kohale jõuab.
Riietuseks olin valinud teksased (julge kaubamärk nimega Mitte sinu tütre teksased) ja kauboisärgi, mõeldes, et need sobivad Ameerika-teemaga kokku.
Daniel saabus hilja, seljas ülikond nagu ikka, juuksed nüüd lühemad, aga muidu endiselt nummi, näol ikka see vastupandamatu naeratus, süles terve laadung sobimatuid kingitusi – mängupüssid, poolpaljad Barbied, hiigelsuured kommikotid, kreemiga sõõrikud – ning üks kahtlase väljanägemisega ja pooleldi peidus DVD, mida otsustasin eirata, sest selleks ajaks olin juba kataklüsmiliselt hiljaks jäämas.
„Assa nuga! Jones,” ütles ta. „Olid dieedil? Mõtlesin, et sellisena ei saa sind enam eluski näha.”
Lihtsalt hirmus, kui erinevalt mõned sind kohtlevad, vastavalt sellele, kas oled paks või mitte. Või vastavalt sellele, kas oled lille löödud või lihtsalt igapäevases normaalses olekus. Mõni ime siis, et naised on nii ebakindlad. Mehed teadupärast samuti. Ent kui oled naine ja sinu käsutuses on kõikmõeldavad tänapäevased vahendid, võib sinust poole tunniga saada lausa teine inimene.
Isegi siis ei näe sa omast arust nii välja, nagu peaks. Vahel vaatan ilusate modellidega reklaamtahvleid ja kusagil allpool tavainimesi ning mõtlen, et nüüd on natuke sedamoodi, nagu viibiksime mingil teisel planeedil, mille kõik asukad on lühikesed, rohelised ja paksud. Välja arvatud mõned vähesed, kes on pikad, kõhnad ja kollased. Ja reklaamides on puha need pikad ja kollased, kusjuures fotodel veelgi pikemaks ja kollasemaks töödeldud. Ja nii on pisikesed rohelised kosmoseolendid terve elu kurvad, et ei saa olla pikad, kõhnad ja kollased.
„Jones? On su pea ikka asustatud? Ma küsisin, kas kiire kepp oleks täiesti välistatud?”
„Jah!” võpatasin olevikku tagasi. „Jah, seda küll. Aga kindlasti ära võta seda kui tänamatuse märki, sest ma olen sulle lapsehoidmise eest väga tänulik.” Vuristasin ette hunniku juhtnööre ja tänusõnu ning sööstsin uksest välja, tulvil feministlikku raevu Danieli paksuspõhise lähenemiskatse pärast, ent ühtlasi ka naiselikku edevust.
Ent kui ma Talitha juurde jõudsin, purskas Tom naerma. „Tõsiselt või? Dolly Parton?”
„Meie vanuses ei mõju teksastes tagumik usaldusväärselt,” kuulutas terve kandikutäie mojito’dega sisse tuisanud Talitha. „Nähtavasti on sul miskit plaanis.”
„Ma ei taha välja näha nagu käntsakas lambaliha,” vastasin. „Või prostituut.”
„Nojah, seda küll, aga sul on seksuaalse vihje sisendamiseks midagi tarvis. Kas sääri või tisse. Mitte mõlemaid korraga.”
„Vahest siis üks säär ja üks tiss?” pakkus Tom välja.
Viimaks lõppes asi sellega, et sain selga Talitha väga kallihinnalise mustast siidist lühikese tuunika ja jalga Yves Saint Laurenti üle mõistuse kõrge kontsaga saapad, mis ulatusid poolde reide.
„Aga ma ei saa nendega kõndida.”
„Kullake,” ütles Talitha, „sul pole vajagi kõndida.”
Taksos hakkasin juurdlema, kuidas Mark oleks kõrge kontsaga saabastesse suhtunud.
„Lõpeta ära,” keelas Tom, nähes, mis nägu mul pähe tuli. „Mark tahaks ka, et sul oleks elu.”
Järgmiseks hakkasin laste pärast hirmsasti pabistama. Talitha, kes tunneb Danieli juba „Tõuse, Britannia” päevilt, võttis mobiili välja ja saatis sõnumi:
<Daniel. Palun kinnita Bridgetile, et lastega on kõik korras ja et nad magavad ja et sa saadad silmapilk sõnumi, kui olukord muutub.>
Vastust ei tulnud. Jõllitasime kõik närviliselt telefoni.
„Daniel ei sõnumeeri,” tuli mulle äkitselt meelde. Lisasin itsitades: „Ta on liiga vana.”
Talitha seadis telefoni valjuhääldi peale ja helistas.
„Daniel, va väärakas?”
„Talitha! Mu armas tüdruk! Paljas mõte sinule tekitab mus äkki tohutut erutust. Millega sa momendil tegeled ja mis värvi alukad sul jalas on?”
Prr. Ja see peab siis olema LAPSEHOIDJA.
„Ma olen koos Bridgetiga,” vastas Talitha rangelt. „Kuidas sujub?”
„Jepp, kõik kõige paremas korras. Lapsed tuduvad. Mina patrullin ringi, pean ustel-akendel silma peal nagu tunnimees. Ma olen laitmatult hoolas.”
„Hästi.”
Talitha klõpsas mobiili kinni. „Näed? Kõik kenasti korras. Ära enam muretse.”
Linnus
Linnus asus telliskivist laohoones, millel oli ilma sildita metalluks ja sellel fonolukk. Tom toksis koodi ja me hakkasime oma hullumeelsetel kontsadel kõikudes mööda betoonist treppi üles komberdama, trepikojas haises, nagu oleks sinna pissitud.
Aga kui me kord juba sees olime ja Tom meie nimed ütles, tundsin hulljulget põnevussööstu. Seinad olid telliskivist, põhupallid seinte ääres tekitasid kerget kahetsust, et oleksin ikka võinud Dolly Partoniks jääda, olid ka päevinäinud diivanid. Mingi ansambel mängis ja nurgas oli baar, mida mehitasid noorukid, kes lisasid õhustikule omalt poolt veelgi ehtsust,
