kas Nahktagimehelt on sõnumeid, sõnumeid Nahktagimehelt 0, süüdlaslikke mõtteid 47.
02.00 Kõik see on kohutav. Saatsin Talithale sõnumi. Ilmneb, et ta mitte ainult et küsis Nahktagimehelt mobiilinumbrit, vaid ANDIS TALLE MINU NUMBRI ka. Sisikonnas terav ebakindlusepiste. Kui ta mu numbri sai, miks ta juba ei helista?
05.00 No mitte elu seeski, mitte ilma pealgi ei tohiks enam meestega tegemist teha. Vahepeal jõudis „miks ta juba ei helista?”-olukorra õudus täiega meelest minna.
21.15 Lapsed magavad ja kõik on esmaspäeva hommikuks valmis. Mina aga olen totaalselt otsi andmas. Miks Nahktagimees sõnumit ei saada? Miks? Selge, et Nahktagimehe arust olen ma vana ja lollakas. Mu oma viga. Peaksin olema lihtsalt emme – koolist koju tulevaid lapsi peaksid pärast koolipäeva ees ootama pliidil podisev pajaroog ja ahjust võetud värske rullbiskviit. Loeksin neile lasteraamatuid, paneksin nad ilusti tuttu, ja siis … Aga tõesti, mis edasi? Vaatan „Downtown Abbeyt”, fantaseerin seksist Matthew’ga ja alustan hommikut taas Weetabixiga?
21.16 Helistasin nüüdsama Talithale ja selgitasin olukorda. Ta tuleb kohe siia.
21.45 „Anna, palun, midagi juua.”
Segasin talle viinast ja mulliveest tavapärase koksi.
„Kõik sai alguse sellest, et viiesekundituttav ei saatnud sulle sõnumit. Sina avasid end uutele võimalustele ja nüüd paistab, nagu oleks sul need otse nina alt sisse vehitud. Miks sa ise talle sõnumit ei saada?”
„Mehi ei aeta taga, see teeb ainult õnnetuks,” tsiteerisin kolmekümnendate eluaastate vallalisepõlvest pärit mantrat. „Anjelica Huston poleks ilma pealgi hakanud Jack Nicholsonile helistama.”
„Saa aru, kullake, et sa ei saa üldse aru, mis sa räägid. Sellest ajast saadik, kui sa vallaline olid, on kõik muutunud. Tol ajal polnud mingit sõnumisaatmist. Ega e-posti. Rääkimiseks olid lauatelefonid. Pluss veel see, et tänapäeval on noored naised seksuaalselt agressiivsemad, mistõttu mehed on otse loomulikult laisemad. Sa pead teda vähemasti julgustama.”
„Ära saada mitte midagi!” viskusin mobiili haarama.
„Ei saada. Aga kõik on korras. Vastastikku numbreid vahetades ajasin temaga delikaatselt paar sõna juttu ja mainisin, et jäid leseks …”
„Mis ASJA?”
„See on märksa etem, kui olla lahutatud. Nii romantiline ja originaalne.”
„Nii et üldiselt võttes kasutad sa Marki surma ära, et mulle meest hankida?”
Trepilt kostis sammumüdinat. Ilmus Billy, seljas triibuline pidžaama.
„Emps, mul jäi mata tegemata.”
Talitha tõstis hajameelselt pilgu ja langetas selle siis uuesti mobiilile.
„Ütle Talithale ilusti tere ja vaata talle otsa,” kamandasin vaistlikult. Miks lapsevanemad küll niimoodi teevad? Ütle palun. Ütle tere. Ütle aitäh, et ma sind sünnitasin. Kui lapsi pole õigel ajal õpetatud selliseid asju ütlema, siis ei tasu lootagi, et nad …
„Tere, Talitha.”
„Tere, kullake,” vastas Talitha pilku tõstmata. „Imetlusväärne poiss.”
„Billy, sa ju tegid matemaatika ära. Mäletad – tekstülesanded? Kui sa reedel koolist tulid, tegime nad kohe koos ära.”
„Olks, kas nii sobib?” tõstis Talitha korraks pilgu mobiili ekraanilt.
„Aga üks leht oli veel,” ütles Billy. „Näe, siin. Kunsti ja tööõpetuse oma.”
Ometi mitte tööõpetus! Juba kuus nädalat koostab Billy vilditükikestest hiirekest, ja nüüd siis tulevad müstiliselt kontseptuaalsete küsimustega „töölehed”. Heitsin pilgu viimasele üllitisele: „Hiire valmistamine. Mis on sinu eesmärk?”
Billy ja mina vaatasime meelt heites teineteisele otsa. Kui globaalset vastust võidaks sellele küsimusele küll oodata, tähendab, filosoofilises mõttes? Andsin Billyle pliiatsi pihku. Poiss istus köögilaua äärde, kirjutas ja andis mulle vaadata.
Teha hiir.
„Tubli,” kostsin mina. „Väga hea. Nii, kas ma viin sind nüüd tuttu tagasi?”
Billy noogutas ja võttis mul käest kinni. „Head ööd, Talitha.”
„Ütle Talithale ilusti head ööd.”
„Emps. Sekund tagasi ütlesin.”
Mabel tudus alumisel narikohal, nägu padja sees ja kukal üleval, Saliva kõvasti pihku pigistatud.
„Võtad mind kaissu?” palus Billy ülemisele narile ronides. Mõtlesin, et Talitha muutub all järjest kannatamatumaks, ja ronisin siis Billy, Puffle number ühe, Mario ja Horsio juurde voodisse.
„Emps?”
„Jah,” vastasin südamevärinaga, peljates, et kohe küsib ta midagi issu või surma kohta.
„Kui palju inimesi Hiinas elab?” Oh jumal, Billy on nii Marki nägu, kui ta selliste küsimustega pead vaevab. Mis mul ometi arus oli, et hakkasin jama kokku keerutama mingi nahktagi ja ajamata habemega tüübiga, kes tõenäoliselt …
„Emps?”
„Nelisada miljonit,” valetasin ladusalt.
„Oi. Miks maakera aastas ühe sentimeetri võrra kokku tõmbub?”
„Ee …” Mõtlesin järele. Kas maakera tõmbub aastas ühe sentimeetri võrra kokku? Kas siis terve planeet nagu korraga, või ainult maismaalapid? On sel mingit pistmist ülemaailmse soojenemisega? Või ehk sellega, mis tohutu jõud on merelainetel, ja … Siis tundsin vaikset lõdvestunud ohet, Billy uinus.
Hingeldades tormasin trepist alla. Talitha vaatas üles, rahulolev nägu peas: „Olks, loodan, et see sai päris hea. Andis ikka välja mõtelda.”
Ta ulatas mulle mobla.
<Lõpuks toibusin, vahepeal oli v piinlik, et hurmava printsi juurest Linnusest plehku panin. Kõik oli üle mõistuse sensuaalne, kartsin, et süttin silmapilk põlema või muutun kõrvitsaks. Mis teed praegu?>
„Sa pole veel ära saatnud?”
„Veel mitte. Aga igatahes sai hea. Peab nende ego eest ka hoolitsema. Mis tunne sel vaesel mehikesel sinu meelest võis olla, kui sa pikemalt selgitamata minema jooksid?”
„Kas see pole liiga …”
„See on küsimus, annab võimaluse vestlust jätkata. Ära jää liiga kauaks mõtlema, lihtsalt …”
Ta vajutas mu sõrme saatmisnupule.
„Ei-ii! Sa ju lubasid, et ei …”
„Mis mina. Sina ju saatsid. Äkki ma saaks nüüd veel tsipa-tsipakese vodkat?”
Segaste tunnetega suundusin külmkapi poole, aga kui ma ukse avasin, kostis sõnumikõll. Talitha haaras mobiili enda kätte. Laitmatult
