seda, et Bridgeti-vanustel meestel on kõvasti turgu. Bridgeti ust ei käi keegi kraapimas, eks? Oleks ta keskealine mees, kel on oma maja, kindel sissetulek ja kaks abitut lapsukest, siis tormataks kubinal kohale, kõik tahaksid tema eest hoolt kanda. Aga vaadake, mis seisus nüüd tema on.”
Cosmo vaataski, mõõtis mind pealaest jalatallani. „Tjah, nojaa, me peaksime talle kellegi leidma,” nentis ta. „Aga ma kohe ei tea, kes tahaks, saate aru, teatud eas …”
„Nii,” pahvatasin vahele. „Mulle aitab! Mida sa sellega tahad öelda, et keskealine? Elaksime me Jane Austeni päevil, oleksime juba surnud ja maha maetud. Meie elame saja-aastaseks. Pole me midagi veel elu keskel. Oi. Jah. Tegelikult täitsa keskel. Kui mõtlema hakata. Aga point on selles, et kui öelda keskealine, tekib kohe teatud kujutluspilt.” Läksin pabinasse, kiikasin Vingu poole, tundsin, et vajun abitult järjest sügavamale sohu. „Teatud … teatud … elu-juba-elatud-mulje, mittepandavus. Nii ei peaks olema. Tähendab, miks te arvate, et mul ei ole meessõpra, võib-olla mul on, aga ma lihtsalt ei patra temast vasakule ja paremale? Tähendab, võib-olla mul ikka on mehi.”
Kõik jõllitasid mind pinevalt, ila tilkumas.
„On siis või?” uuris Cosmo.
„Sul on mehi?” küsis Vingu sellise näoga, nagu mõtleks: „Sa magad tulnukaga?”
„Jah,” valetasin ladusalt, ehkki meessõbrad eksisteerisid vaid mu kujutlustes.
„Noh, kus nad sul siis on?” küsis Cosmo. „Miks neid ilmaski näha pole?”
„Pole tahtnud neid siia kaasa võtta, sest teie oleksite nende meelest liiga vanad, muutumisvõimetud ja ebaviisakad,” pidin äärepealt pahvatama. Aga sain pidama, sest, kummaline küll, nii nagu viimased paarkümmend aastat või kauemgi, ei tahtnud ma seegi kord nende tundeid riivata.
Niisiis võtsin appi seltskondliku manöövri, tohutult hea nipi, mida kasutan juba paar aastakümmet, ja ütlesin. „Pean vetsus ära käima.”
Istusin prill-lauale ja sisendasin endale: „Kõik on korras. Pole midagi. Kõik on korras.” Tõmbasin suu peale veel sutsukese täidlusefektiga huulegeeli ja läksin tagasi. Magda läks parajasti kööki, käes – kui sümboolne! – tühi vorstivaagen.
„Ära tee neist pagana Cosmost ja Vingust väljagi,” ütles ta. „Nad on koledasti endast väljas, sest Max läks ülikooli. Cosmo hakkab peatselt pensionile jääma, nii et järgmised kolmkümmend aastat pole neil muud teha, kui istuvad Conrani disainitud seitsmekümnendate stiilis laua ääres ja jõllitavad teineteisele otsa.”
„Tänud, Mag.”
„Ikka tore, kui teistel juhtub sitasti minema. Eriti siis, kui nad olid sinu vastu ebaviisakad.”
Magda on üks hea hing, ikka ja alati.
„Nii, Bridget,” ütles ta. „Selle pundi juttu ära sa kuula. Aga naisena on sul aeg elus edasi liikuda. Pead endale kellegi leidma. Sa ei saa sellise enesetundega kauem ringi käia. Ma tunnen sind juba kaua aega. Sa saad sellega hakkama küll.”
22.25 Saan hakkama? Ei näe sellise enesetundega ringi käimisest mingit väljapääsu. Hetkel küll mitte. Saate aru, heaolutundel pole sellega mingit pistmist, kuidas sa end väliselt tunned, kõik sõltub sellest, mis tunne sul seespidiselt on. Oooh, tore! Telefon! Võib-olla … kosilane?
22.30 „Oh, tere, kullake,” – ema. „Helistan, et kiiresti aru pidada, mida me jõuludega teeme, sest Una ei taha spaas peamassaaži, sest ta laskis soengu teha, ja see on juba veerand tunni pärast – ehkki mina küll ei mõista, miks ta laskis juukseid tupeerida, kui endal on peamassaaž ja hommikul akvazumba.”
Pilgutasin segadusse aetult silmi, püüdes ema jutust mingit sotti saada. Sestsaati kui ema ja Una St Oswald’s House’i elama kolisid, on ta telefonikõned kõik sellised. St Oswald’s House on peen pensionäride kogukond Ketteringi lähedal, ainult et ema kuuldes ei tohi seda pensionäride kogukonnaks kutsuda.
See mahavaikitud pensionäride kogukond on ehitatud ümber suurejoonelise viktoriaanliku häärberi, peaaegu mõisa. Nagu veebilehel kirjas, on seal järv, suur territoorium, mis „võib kiidelda mitmesuguste haruldaste metsloomadega” (loe: oravatega), BRASSERIE 20 (baar-bistroo), CRAVINGS (ametlikumat sorti restoran) ja CHATS (kohvibaar), lisaks veel funktsionaalsed ruumid (koosviibimiste korraldamiseks – tegu pole tualettruumidega), „külaliste sviidid” külla tulnud pereliikmetele, rühm „ülihästi varustatud” maju ja bangaloid, ja, mis õige oluline, „stiilne Itaalia renessansi mõjutustega aed, mille kujundas aastal 1934 Russell Page”.
Nimistu tipus seisab tervisekeskus VIVA – bassein, spaa, jõusaal, ilusalong, juuksur ja fitness-treeningud –, põhiline kurja juur.
„Bridget? Kas sa ikka kuulad mind? Ega sa enesehaletsuses ei püherda, mis?”
„Jah! Ei!” manasin häälde selle inimese reipa, positiivse tooni, kes mitte milleski ei püherda.
„Bridget. Ikka püherdad. Ma saan ju häälest aru.”
Urr. Tean, et pärast papsi surma olid emal rasked ajad. Kopsuvähk viis isa kuue kuuga hauda, diagnoosist matusteni läks kõigest pool aastat. Ainuke hea asi oli see, et veidi enne surma jõudis isa Billy ära näha ja teda süles hoida. Eriti raske oli emal siis, kui Unal Geoffrey veel alles oli. Una ja Geoffrey olid tervelt viiskümmend viis aastat ema ja isa parimad sõbrad ja, nagu nad ei väsinud mulle rääkimast, tundsid mind juba sellest ajast saadik, kui ma nende maja ees muruplatsil paljalt ringi lippasin. Ent pärast Geoffrey südamerabandust ei hoidnud ema ja Unat enam miski tagasi. Kui nad lahkunud abikaasa pärast kurvastavadki, ema papsi ja Una Geoffrey pärast, ei näita nad seda välja. Ses sõjaaegses generatsioonis on mingi sitkus, mis annab neile võime reipalt edasi marssida. Võib-olla avaldasid sellist mõju munapulber ja õlis praetud vaalaliha.
„Kullake, kui oled leseks jäänud, siis sa ei taha ometi nurgas nukrutseda. Siis tahad lusti lüüa! Tule õige siia ja hüppame kõik kolmekesi saunast läbi!”
Ettepanek tuli heast südamest, aga kuidas ema seda endale ette kujutas? Torman majast välja, jätan lapsed kus seda ja teist, sõidan tundi poolteist, kisun endal riided seljast, lasen juukseid tupeerida ja „hüppan saunast läbi”?
„Nii! Jõulud! Una ja mina siin mõtlesime, et kas tulete teie siia, või …”
(Kas oled tähele pannud, et kui keegi annab sulle kaks valikuvõimalust, siis soovib ta tingimata, et valiksid teise, mitte esimese?)
„ … nojah, asi selles, et tänavu toimub St Oswald’s House’i kruiis! Ja me mõtlesime, et ehk tahaksid ka tulla? Koos lastega loomulikult! Kanaari saartele, aga tead, ega sinna ei tule ainult väetid vanainimesed. Käiakse ikka väga trendikates kohtades.”
„Nii-nii, kruiisile, vahva,” kostsin, ja korraga tuli pähe, et kui rasvumisravikliinik tekitas tunde, et olen kõhn, ehk tekitaks see kruiis siis tunde, et olen noor.
Vaimusilmas aga kerisid kujutluspildid aina edasi, juba nägin end Mabelit kruiisilaeva tekil taga ajamas, ja selleks tuli tupeeritud soengute ja elektriliselt juhitavate ratastoolide vahel kõvasti põigelda.
„Sina oleksid seal täiesti omal kohal, kullake, sest see on tegelikult üle viiekümnestele,” lisas ema, ise täielikus teadmatuses, et rikkus selle plaani sekundi murdosa jooksul pöördumatult ära.
„Noh, tegelikult tundub, et meil on siin ehk plaanid juba
