Babybeli juustukest (aga ühest oli pool juba ära söödud)
• ½ kotti riivitud mozzarella’t
• 2 dieetkokat
• 1½ laste hommikusöögist järele jäänud vorstikest
• ½ külmikust võetud McDonald’si juustupurksi
• 3 Tunnock’si teekooki
• 1 tahvli Cadbury piimašoksi (suure)
Teisipäev, 1. mai 2012
21.45 Sattusin Twitteri valgesse nimekirja, sest vaatasin jälgijate arvu ühe tunni jooksul 150 korda.
Kolmapäev, 2. mai 2012
78,3 kg, jälgijaid Twitteris 0.
21.15 Jätan Twitteri sinnapaika ega tšekka enam jälgijaid. Võib-olla lähen hoopis Facebooki üle.
21.20 Helistasin nüüdsama Jude’ile ja küsisin, kuidas Facebooki kontot teha. „Vaata ette,” hoiatas ta. „Ühendust pidada on Facebookis hea, aga lõpuks oled omadega sealmaal, et vahid lõputult ekside pilte, kus nad oma uusi sõbratare kallistavad, ja siis avastad, et sind on nende sõbralistist kustutatud.”
Häh. Vaevalt et minuga nii läheks. Ma ikka proovin seda Facebooki.
21.30 Võib-olla ma ikka ootan väheke, enne kui Facebooki proovin.
Jude helistas mulle tagasi ja naeris mis hirmus. „Tõega, ära endale veel Facebooki kontot tee. Sain just teada, mis juhtus, kui Tom kohtingukandidaatide lühiiseloomustusi tšekkas. Nähtavasti tegi ta valesse lahtrisse linnukese. Nüüd näevad tema asju kõik, kaasa arvatud ta ema ja isa ja endised psühholoogiaõppejõud.”
Lõtv vahelihas
Kolmapäev, 9. mai 2012
78,8 kg, jälgijaid Twitteris 0.
09.30 Hädaolukord! Selg on läinud. Tähendab, mitte otseselt kadunud, õlad ja tagumik on endiselt omavahel ühenduses. Aga kui ma korraks Twitteris jälgijaid tšekkasin, läpaka kinni virutasin ja pähhitades muretult peaga nõksasin, läks korraga kogu vasak seljapool krampi. Varem ma ei pannud nagu tähelegi, et mul selg olemas on, aga nüüd täielik piin, mida ometi teha?
11.00 Tulen praegu osteopaadi juurest. See naine ütles, et süüdi pole Twitter, vaid aastatepikkune laste tõstmine, ja et püüaksin kõverdada jalgu, mitte selga – seega siis kükitada nagu ehtne aafriklanna, mis tundub nagu natuke ebamugav või kohmakas, ehkki seejuures ei taha ma solvata ehtsaid aafriklannasid, kes on loomulikult väga graatsilised.
Osteopaat küsis, kas mul on veel sümptomeid, ja ma kostsin: „Ülehappesus.” Ta suskis mu kõhtu ja hüüatas: „Issake! Kõige lõdvem vahelihas, mis mulle on ette juhtunud.”
Ilmneb, et vanuse tõttu tõrkus kere keskosa endisse seisukorda tagasi minemast ja nüüd laperdab mul sisikond üsna suvaliselt ringi. Mõni ime siis, et kõht ripub üle mustade dressipükste värvli nagu mauk.
„Mida ma teen siis?”
„Peate hakkama selle kõhu kallal tööd tegema,” vastas osteopaat. „Ja rasvast üksjagu lahti saama. Püha Katariina haigla juures on üks väga hea uus rasvumisravikliinik.”
„RASVUMISRAVIKLIINIK?” vingatasin nördinult, hüppasin kušetilt püsti ja hakkasin riietuma. „Natuke beebirasva ehk jah, aga rasvunud ma ei ole!”
„Ei-ei,” kinnitas osteopaat rutakalt. „Te pole rasvunud. Seal saavutab lihtsalt häid tulemusi, kui tahate kaalust korralikult alla võtta. Väikeste laste kõrvalt on seda väga raske teha.”
„Just,” hakkasin pidurdamatult vatrama. „Üks asi on teada, mida tuleks süüa, aga kui igal õhtul kell viis on sul lademes laste toidust järele jäänud kalapulki ja friikaid, siis söödki algul neid ja pärast sinna otsa veel päris õhtusöögi …”
„Täpselt. Kliinik seab teile sisse kindlad toidukorrad, millest pole kõrvalekaldumist,” lausus osteopaat. „Midagi muud ärge lihtsalt suhu pange.”
Khm-khm, ei tea, mida Tom, Jude ja Talitha selle peale kostaksid.
Lahkusin pahuras tujus, korraga tuli tahtmine ots ümber keerata ja paluda: „Ehk hakkate Twitteris mu jälgijaks?”
21.15 Jõudsin koju ja uurisin end õudusega peeglist. Väljanägemine on mul varsti juba nagu pelikanil. Sääred ja käsivarred on samaks jäänud, aga ülakeha näeb välja nagu hiigellind, keskkohas suur rasvarull, riided on peal, aga võiks arvata, et mul on seal midagi sihukest, mille võiks koos jõhvikamoosi ja praekastmega jõululauale panna, ilma riieteta aga näeb mu kõht välja nagu õlgedega täidetud katlas öö otsa kuumutatud Šoti näärikook, ja sellegi võiks küllatulnud sugulastele lauale anda. Talithal on õigus. Nipp on selles, et midagi tuleb ette võtta selle automaatse rasvaladestusega, mida kutsub esile (hoiatus, kohe tuleb halva kõlaga vanamoodne väljend!) keskiga.
Neljapäev, 10. mai 2012
78,3 kg, jälgijaid Twitteris 0.
10.00 Helistasin rasvumisravikliinikusse. Julgustaval kombel tekkis neil seal kahtlus, kas olen ikka piisavalt lihunud, et mind sinna ravile võtta! Esimest korda elus avastasin end tegelikust raskemaks valetamast.
10.10Trimmin keha tundmatuseni kõhnaks ja musklisse, pingul kõhulihased sisikonda koos hoidmas.
10.15 Mitte millelegi mõtlemata kühveldasin laste hommikusöögi ülejäägid suhu.
Neljapäev, 17. mai 2012
78,8 kg, jälgijaid Twitteris 0.
9.45 Hakkan nüüd rasvumisravikliinikusse minema. Tunnen, et enam madalamale langeda ei saa. Minust saab üks neid inimesi, keda võib näha meditsiiniuudistes, seljas haiglakittel ja peas nägu, et neil on enda pärast hirmus häbi, neil mõõdetakse vererõhku ja esiplaanil kõneleb voolujooneliseks treenitud sale reporter mureliku häälega „rasvumisepideemiast”.
10.00 Rasvumisravikliinik oli FANTASTILINE. Pärast esialgset kohmetust, kui mul tuli registratuuris mitu korda öelda rasvumisravikliinik, iga kord üha valjemini, jõudsin viimaks kliinikusse ja nägin meest, kes oli nii paks, et lükkaski enda ees käru, millele see rasvalade toetus. Paistis, et talle püüdis külge lüüa ainult tsipake väiksemate mõõtudega naine, kes küsis võrgutava häälega: „Kas olete juba lapsest peale paks?”
Mind vaadati sedasorti imetlusega, mida ma pole kogenud enam sellest ajast saadik, kui olin kakskümmend kaks ja lippasin ringi psühhedeelsetes toonides särgikeses, hõlmad sõlme seotud, nii et paljastus lame kõht. Mõistsin, end mind peeti kliiniku järjekordseks kordaminekuks ja arvati, et küllap hakkab mul „programm” juba läbi saama. Tajusin ebaharilikku enesekindlusesööstu. Mõistsin, et niimoodi tunda on väär ja kaaspatsientide suhtes lugupidamatu.
Ja seetõttu, et sain kliinikus näha, kuidas rasva nagu mingit kehaosa ratasraamiga ringi kärutatakse, hakkasin rasvas nägema tegelikku ollust. Mõistma, et varem
