Hihii.
Saatja: Nicolette Martinez
Teema: RE: Billy kõrv
Mõned lapsevanemad peavad nähtavasti naljakaks, et poiss oskab oma asjade eest vastutada ja et tema vanemad neid esemeid korralikult märgistavad. Tegelikult on eneseteenindusharjumuste kasvatamine lapse arengu seisukohalt oluline. Võib-olla nähtaks asja teise nurga alt, kui nende enda lapse kingad oleksid kaduma läinud.
12.50 Oi ei, oi ei. Solvasin klassi musterema ja küllap ajasin üldse kõikidele hirmu nahka. Saadan kõikidele korraga vabanduse.
Saatja: Bridget Billyemme
Teema: Atticuse kingad, Billy kõrv jms
Palun vabandust, Nicorette. Üritasin kirjutada ja igav oli ja tegin nalja. Pahasti kukkus välja.
12.50 Aaaah!
Saatja: Nicolette Martinez
Teema: Bridget Jones
Bridget – võimalik, et mu nime valesti kirjutamine oli alateadlik vääratus. Teadaolevalt näete aeg-ajalt vaeva suitsetamise piiramisega. Kui aga viga oli tahtlik, siis sel juhul oli see solvav ja ebaviisakas. Võib-olla peaksime arutama seda asja sotsiaalpedagoogiga.
NicoLette
Kurat! Nimetasin teda Nicorette’iks! Tead mis. Ära mässi end hullemini sisse. Jäta see asi nüüd sinnapaika ja keskendu tööle!
13.47 Naeruväärne! Ma olen TOTAALSELT blokeeritud.
13.48 Klassi kõik emad vihkavad mind täiega ja Roxster pole ikka veel vastanud.
13.52 Vajusin köögilaua äärde kössi.
13.53 Tead mis. Ei vaju pimeduse rüppe. Iga hetk jõuab kohale koristaja Grazina, ma ei või sellisena tema silma alla sattuda. Jätan putukanuhtluse asjus kirjakese ja lähen Starbucksi.
14.16 Starbucksis, ees singi ja juustuga panino. Nii.
15.16 Korraga on kohvikus karjakaupa titekärude ja uhke väljanägemisega emmesid, igaüks kaagutab valjusti oma abikaasast.
15.17 Siin on nii kärarikas. Silmaotsaski ei kannata inimesi, kes kohvikus mobiiliga räägivad – ooh, helisebki, äkki on Roxster!
15.30 Oli Jude, ilmselt koosolekul, sosistas väga vargsi: „Bridget. Alatu Richard on Isabellast totaalselt sisse võetud.”
„Kes see Isabella veel on?” küsisin tungiva sosinaga vastu.
„See tüdruk, kelle me PlentyofFishis välja mõtlesime. Alatu Richard määras talle homseks kohtingu.”
„Aga Isabellat ei ole ju olemas.”
„Täpselt. Isabella olen mina. Alatu Richard kutsus mu, see tähendab Isabella, Shadow Lounge’i, ja Isabella kavatseb ta pika ninaga jätta ega ilmu kohale.”
„Nutikas,” sosistasin, ja samas lausus Jude ülemuslikult: „Niisiis, kaks miljonit jeeni saja kahekümne viiega, ja ootame kvartalikasumi ära.” Seejärel sosinal: „Ja samal ajal tuleb kõigest paar tänavat eemale Soho Hotelli minuga – päris minuga – kohtuma see kutt, kelle peale ma sattusin vallaliste arstide kohtingusaidil DatingSingleDoctors.”
„Tore!” nentisin hämmeldunult.
„Eks ole, mis? Tsau-pean-lõpetama.”
Loodetavasti pole see DatingSingleDoctorsi kutt omakorda Alatu Richardi vaimusünnitis.
15.40 Koju jõudes leidsin eest ülivänge vanamutihaisu. Grazina oli mu korraldused täpselt täitnud, kogu toidu minema visanud, kõik ära koristanud ja puhtaks küürinud ning igale poole koitõrjekuulikesi paigutanud – põrandalaudade, seinte, uste ja mööblitükkide juurde, sisse ja taha. Naftaliinikuulikeste üles otsimine ja hävitamine võtab ilmselt terve nädalavahetuse, võimalik, et terve elu. Seda ei elaks üle ükski koi, aga kahjuks mitte ka armuke. Viimane asjaolu pole ilmselt kuigi oluline, sest IKKA VEEL EI MINGIT VASTUST.
16.15 Aaah! Lärm, kolin ja hääled – kohe on kõik kodus. On reede õhtu, Chloe hakkab kohe minema, ja ma pole mingeid Mõtteid kirja pannud.
16.15 Kuidas Roxster sai vastamata jätta? Eriti kui arvestada seda, et mu viimane sõnum oli küsimus. Või kas ikka oli? Vaatan selle viimase sõnumi igaks juhuks üle.
<Vabandust tõesti üheksa Egiptuse nuhtluse eest ja naermise eest. Lasen enne meie järgmist kokkusaamist terve maja ja kõik asukad üle suitsutada. Oled kombes?>
Masendusest kössis. Mitte ainult et küsimus – mu sõnum ei lõppenud lihtsalt küsimusega, vaid vaieldamatult enesekindla eeldusega, et saan Roxsteriga veel kokku.
18.00 Läksin alla kööki, et varjata emotsionaalset kokkuvarisemist Billy ja Mabeli eest (kes olid õnneks, kuna käes on nädalalõpp, süvenenud ekraanide jälgimisse, ühel käsil „Taimed zombide vastu” ja teisel „Beverly Hillsi chihuahua” II osa) ning soojendada ühtlasi Bologna kastmega spagette (tegelikult küll ainult kastmega juustu, sest spagetid ja üldse kõik makaronitooted viskas Grazina minema). Kui õhtusöök läbi, murdis nõudepesumasina täitmine ühtäkki mu vaimu, nii et läkitasin Roxsterile sõnumi: <Nädalalõpp juuuuuuuuu!>
Seejärel langesin hirmsasse hingepiina, nii hullu, et pidin laskma Billyl taimi zombide abil edasi tappa ja Mabelil seitsmendat korda „Beverly Hillsi chihuahua” teist osa vaadata, et lapsed midagi ei märkaks. Mõistsin, et olen lapsevanemana laisk ja vastutustundetu, kuid leidsin, et see pole ikka nii paha kui emotsionaalne kahjustus, mille kutsuks esile arusaamine, et ema varises sisemiselt kokku sellise inimese pärast, kes on vanuselt lähemal pigem … Aaaah! Kas Roxster on tõesti vanuselt Mabelile lähemal kui minule? Ei, aga Billyle äkki tõesti. Oi jumal. Mida ma õigupoolest mõtlen? Mõni ime, et ta mulle enam sõnumeid ei saada.
21.15 Ikka veel ei mingit sõnumit. Viimaks ometi avaneb vähemalt võimalus langeda kurvastuse kaevu, ebakindlasse olekusse, kui emotsionaalne turvapadi on jalge alt ära tõmmatud, jne. Endast noorema mehega käies on asi selles, et tekib tunne, nagu oleks sul õnnestunud võluväel aega tagasi kerida. Mõnikord, kui oleme vannitoa toolil ja ma meid juhtumisi peeglist näen, siis ma lihtsalt ei usu, et see seal olen mina, kes oma vanuse juures seal Roxsteriga selliseid asju teeb. Aga nüüd, kui kõik on läbi, plahvatan lõhki nagu mull. Äkki kasutan ma kogu seda värki ainult selleks, et blokkida eksistentsiaalset meeleheidet, mille kutsub esile vananemine, ja hirmu, et võib-olla saan südamerabanduse, ja mis siisBillyst jaMabelist saab?
Kui nad alles tited olid, siis oli asi veel hullem. Mind valdas pidev hirm, et võin une pealt ära surra või trepist alla kukkuda, ja kedagi ei tule, lapsed on täitsa üksi ja peavad mind lõpuks ära sööma. Aga teisalt ütles Jude: „Ikka parem kui üksinda surra ja lasta end lambakoeral ära närida.”
21.30 Pean meeles pidama, kuidas öeldakse raamatus „Zen ja armumise kunst”: kui mees tuleb, võtame ta avasüli vastu, kui ta läheb, laseme tal minna. Ja sedagi, et kui zen-õpilased istuvad Padjal, saavad nad sõbraks Üksildusega, mis on midagi muud kui Üksindus. Üksildus on Põgus Kaduvik, see, kuidas inimesed, keda
