algkoolihoone juurde saabudes nägin Täiuslikku Nicolette’i, klassi musterema (täiuslik maja, täiuslik abikaasa, täiuslikud lapsed – ainsaks pisikeseks ebatäiuseks ehk eesnimi, mille vanemad valisid välja ilmselt enne seda, kui leiutati populaarseks saanud suitsetamisvastane preparaat), ümberringi kari teisi algkooliemmesid. Täiuslik Nicorette oli täiuslikult riides ja täiuslikult föönitatud soenguga, kaasas hiigelsuur täiuslik daamikott. Nihkusin hingeldades juurde, et uusimast mureküsimusest osa saada, aga just siis vihistas Nicolette järsu liigutusega juukseid, nii et hiigelmõõtu õlakoti nurk oleks mul äärepealt silma välja löönud.
„Küsin sellelt härra Wallakerilt, miks on Atticus jalgpallis ikka veel varumängijate hulgas – teate, Atticus tuleb pidevalt koju, nutt kurgus, tõesõna –, ja tema vastab: „Sellepärast, et ta on koba. Oli veel küsimusi?””
Piilusin uusima mureküsimuse / kehalise kasvatuse õpetaja poole: heas vormis, pikka kasvu, minust pisut noorem, lühikeseks lõigatud juustega, väljanägemiselt üsna nagu Daniel Craig. Ta seisis, tusane ilme näol, rühma vallatute poiste juures, puhus siis äkki vilet ja kõmistas: „Tähelepanu! Riietusruumi marss, muidu tuleb Märkus.”
„Näete?” jätkas Nicolette, kui poisid asusid jalgu lohistades haneritta ja sörkisid koolimaja poole, skandeerides: „Üks ja kaks ja, üks ja kaks ja,” nagu mässuliste ridadesse värvatud ehmunud bušmanid, härra Wallaker vilega kentsakalt takti törtsutamas.
„Ikkagi – kena kutt,” märkis Farzia. Farzia on kooliemmedest mu lemmik, temal on prioriteedid paigas.
„Kena kutt, aga abielus,” nähvas Nicolette. „Tal on isegi lapsed, ehkki peale vaadates ei ütleks.”
„Minu arust on ta kooli direktori sõber,” tihkas üks ema öelda.
„Täpselt. Kas tal vastavat haridust üldse ongi?” lisas Nicolette.
„Emps.” Vaatasin ringi ja nägin Billyt, seljas kerge koolijakk, tumedad juuksed sassis, särk pükstest väljas. „Mind ei valitud malevõistkonda.” Needsamad silmad, needsamad tumedad silmad, pilk nii valulik.
„Välja valitud saamine ega võitmine ei tähenda midagi,” ütlesin ja tegin Billyle vargsi kiiresti kalli. „Loed vaid sina ise.”
„Tähendavad ikka.” Aaaah! Ütlejaks oli härra Wallaker. „Harjutada on tarvis. Välja valimine tuleb ära teenida.” Ta pöördus minekule, aga kuulsin selgelt, kuidas ta endamisi pomises: „Emade õigustamisvalmidus käib siin lausa üle mõistuse.”
„Harjutada?” kordasin reipalt. „Oi, selle peale poleks küll osanud tulla! Olete teie alles tark, härra Wallaker. Ma tahtsin öelda: õpetaja Wallaker.”
Ta vaatas mind oma siniste silmade jäise pilguga.
„Mis see üldse kehalisse kasvatusse puutub?” jätkasin lahke tooniga.
„Mina olen maleõpetaja.”
„Oi, kui tore! Puhute aga vilet?”
Hetkeks paistis härra Wallaker pisut rööpast välja löödud, siis aga kamandas ta: „Eros! Lillepeenrast välja! Silmapilk!”
„Emps,” sikutas Billy mind käest, „need, kes välja valiti, saavad koolist kaks vaba päeva, et maleturniiriks harjutada.”
„Ma harjutan sinuga ise.”
„Aga emps, sa oled males täitsa koba.”
„Ega ikka ei ole küll! Malet mängin ma hästi. Tegin sulle pähe!”
„Ei teinud.”
„Tegin jah!”
„Ei teinud!”
„Hästi, ma lasksin sul meelega võita, sest sa oled alles laps,” pahvatasin. „Ja üldse, see pole aus, sest sina saad koolis malet õppida.”
„Võib-olla soovite maletundi tulla, proua Darcy?” Oi JUMAL. Mis, kas see härra Wallaker kuulab meie juttu ikka veel pealt? „Vanusepiirang on muidu seitse aastat, aga kui vaimse arengu järgi võtta, siis peaksite kenasti sobima. Kas Billy jõudis seda teist uudist ka rääkida?”
„Oh!” lõi Billy näost särama. „Mul on tingud peas!”
„Tingud peas!” Jäin teda õudusega jõllitama ja käsi kerkis alateadlikult juuste juurde.
„Tingud jah. Neil kõigil on tingud.” Härra Wallaker lõi naeruse pilgu maha. „Mõistan, et Põhja-Londoni emmesid ja nende soenguid tabab nüüd tohutu vapustus, aga tegelikult tuleb lapsi lihtsalt täikammiga kammida. Ja ennast muidugi ka.”
Jumaluke. Viimasel ajal kippus Billy tõesti pead kratsima, aga olin sellest just nagu meelega mööda vaadanud, tundes, et lihtsalt ei jaksa. Mõtted hakkasid peas ringi tormama, ühtlasi aga tekkis tunne, nagu sibaks juusteski keegi ringi. Kui Billyl on tingud, siis võib arvata, et ka Mabelil on tingud, ja mul endal ka, mis tähendab omakorda seda, et … Roxsteril on tingud.
„Kõik korras?”
„Jah, ei, super!” kostsin. „Kõik korras, vinks-vonks, nii et head aega, härra Wallaker.”
Kõndisin minema, ühe käe otsas Billy ja teises Mabel, ja kuulsin mobiili kõlli. Panin kähku prillid ette, et sõnumit lugeda. Roxsterilt.
<Jäid täna hommikul väga hiljaks, kallis? Hüppan õhtul bussi peale ja toon hakklihaga vormirooga?>
Aaaah! Ei saa Roxsterit külla lasta, kui pean kõik täikammiga üle käima ja padjapüürid pessu panema. Kindlasti pole normaalne armukese küllatuleku takistamiseks ettekäändeid leiutada, sest kõigil on tingud peas? Miks mina endale kogu aeg sellised jamad kaela tõmban?
17.00 Rüsinal tormasime oma ridaelamumajja, kaasas tavaline kolu – seljakotid, kortsu läinud pildid, lömmi litsutud banaanid, lisaks suur kotitäis apteegist ostetud täitõrjevahendeid –, kiirustasime esimese korruse sohvabaarist/kodukontorist (järjest ebavajalikum ruum, kui mitte arvestada magamisasemena toimivat diivanit ja tühje John Lewise kaubamaja karpe-kaste) mööda ja ruttasime kingade kolinal trepist alla keldrikorruse sooja köök-elutuppa, kus veedame kogu kodus oldud aja. Panin Billy koduseid ülesandeid tegema ja Mabeli „Hellvania jänkudega” (Sylvania jänkudega) mängima, ise hakkasin Bologna kastmega spagette tegema. Nüüd aga pole mul õrnematki aimu, mida Roxsterile tänase õhtu kohta vastata ja kas ma ikka peaksin talle tingudest rääkima.
17.15 Ehk ikka ei peaks.
17.30 Jumaluke. Vaevu jõudsin sõnumisse kirjutada: <Nii tore oleks, kui sa siia tuleksid, aga pean täna õhtul tööd tegema, nii et parem ära tule>, kui Mabel kargas püsti ja hakkas Billyle laulma seda laulu, mida poiss silmaotsaski ei salli: „It’s not about the money, money, money !” Siis helises telefon.
Sööstsin kõnet vastu võtma, samal hetkel hüppas Billy püsti ja pistis kisama: „Mabel, ära laula Jessie J-d!” ja sekretär nurrus: „Teiega soovib rääkida Brian Katzenberg.”
„Ee … kas oleks võimalik, et helistan Brianile paari …”
„Ba-bling, ba-bling!” laulis Mabel ja ajas Billyt ümber laua taga.
„Ühendasin teid Brian Katzenbergiga.”
„Eiii!
