Liine, sest muidu ei võinud ju, sellest pidi kellegile rääkima.
Laste imestus oli väga suur, kui nad kambri astudes leidsid, et isa ja ema alles laulavad ja loevad. Oli üsna arusaamata, kuis võivad nad veel lugeda ja laulda, kui kõik kohad on täis nii magusat sealiha ja verivorsti haisu, mis ulatub ahjust ja keriselt isegi otsaga õue.
Aga veel enne, kui ükski jõudis küsida või vastata, miks isa ja ema oma palvepidamisega nii hiljaks jäänud, sosistas Tiiu juba Liinele.
“Isa peksis teisepere koera.”
Tõepoolest oligi Andrese ja Mariga imelik lugu sündinud. Laste ärasõidul oli ahi pooleldi juba küdenud, ja kui tukkidest hõõguvad söed said, seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele kohane. Vaikse ja pehme ilma tõttu oli koja välisuks lahti jäänud. Toa auguga uks seisis kinni, suur uks aga oli irvakile jäetud, et suits pääseks välja minema, ja ukse vahel seisis ahjuhark, mis takistas teda kinni langemast.
Nõnda korraldas Mari kõik ilusasti, enne kui läks väikeste lastega kambri, sest Andres istus juba tagatoas laua ääres ja ootas, et võiks hakata laulusõna ette ütlema. Ka Mari istus tagakambri, aga aeg-ajalt tõusis ta sealt ja läks tuppa, et palvesõnade vahel särisevat liha ja vorste vaadata, neil teist külge keerata või muidu pisut neid liigutada. Aga äkki, kui Mari just toast alles kambri oli saanud, kostis sealt kahtlane kolks, nagu oleks ahjuhark suure ukse vahelt maha kukkunud. Mari ruttas tuppa ja nägi kohe, et ahjuhark tõepoolest suure ukse vahelt maha kukkunud ning uks ise kinni läinud. Mari tahtis juba ahjuhargi maast võtta ja ta uuesti ukse vahele panna, et see irvakil seisaks, sest toas tundus alles vingu, aga enne märkas ta pimedas nurgas tünnide vahel põlevaid silmi. Nüüd alles mõistis Mari, et ahjuhark polnud ise kukkunud, vaid keegi oli ta maha ajanud. Kassiroju ei võinud see olla, tema on ettevaatlik, ei aja kunagi nõnda ahjuharki maha. Muska oli lastega kiriku juurde läinud reevalvuriks. Kes see siis õige kallil jõululaupäeva õhtul nende tuppa on tulnud? Mari võttis ahju eest laudilt väikese lambi nagu hundisilma ja läks pimedasse nurka vaatama. Kostis tige urin. Mari kergitas lampi, et paremini näha: va teisepere Valtu.
“Vaata kurja,” lausus Mari endamisi. “Või tema! Vorstihaisu peale! Ometi kord panid ise enda lõksu, oled mul juba küllalt nuumsea-sööki lõmpsind ja seebitükke ära kand.”
Mari lükkas suure ukse kõvemini kinni, nii et ta klõmpsti linki läks ja ruttas kambri, kus ta Andresele ütles.
“Ehk peaks natuke lugemise ja laulmisega vahet.”
“Mis siis on?” küsis Andres.
“Teisepere Valtu meie toas. Tulnd teine vist läbi augu sisse ja ajand suure ukse vahelt ahjuhargi maha, nii et see läks siis kinni, ei pääsnd teine änam minu eest välja, silmad aga aina põlevad teisel peas,” seletas Mari.
Andres pani palveraamatu käest, viskas valge pihtkasuka selga ja läks väljast toorest haohunnikust parajaid malakaid kiskuma. Ta teadis väga hästi, kus seisid heinamaalt tehtud pihlaka- ja toomingasegused kubud, sealt kobas tema harjunud käsi pimedas otsida, leides aina toomingaid ja pihlakaid, pihlakaid ja toomingaid.
Kui oli muretsetud paras tagavara sitkeid tümikaid, võeti laualt suurem lamp, millel klaas peal, ja viidi see tuppa kõrgele naela otsa, et ta valgustaks pimedat ruumi. Esteks pidi Mari tuld näitama, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest koera õrin ja jooksmine heidutas sedavõrd, et Mari oleks võinud lambi maha pillata.
“Ah sa ise urised veel,” lausus Andres oma lõhnavaid toomingaid ja pihlakaid sama lõhnavate vorstide vahel kerisel vinnutades. Ja naise poole pöördudes ütles ta sellele natukese aja pärast: “Säh, võta ka omale asjaks kätte,” ja andis ka sellele hea pihlaka.
“Mis mina nüüd,” vastas Mari.
“Kaitseks, kui mitte muud,” vastas Andres.
Ja koera urinast ning hammaste paljastamisest vähematki hoolimata läks Andres malakaga suisa talle kallale. Ei aidanud tal ei haukumine ega hammaste õel laristamine, toomingas laksatas niisuguse ägeduse ja hooga talle selga, et varsti polnud muud kuulda kui aga kiunumine ja lausa karjumine. Polnud enam juttugi vastuhakkamisest, koer püüdis ainult riistade vahel varju leida, et vähegi kergendada hoopide raskust. Aga Andres tõukas riistad jalaga üksteisest eemale ja nõnda pääsis tümikas koerale igale poole ligi. Ainult niipalju oli loomal pugemisest tulu, et peksja nii mõnegi malaka vastu riista serva või kumerust tükkideks raksatas ja ahju eest pidi minema uut tooma. Kuid nüüd sadasid hoobid veel suurema viha ja ägedusega ja neil ei näinudki lõppu. Viimaks ei jõudnud koer enam kuidagi valu välja kannatada, sest see kippus otseteed nagu hinge kallale juba. Oma meeletuses kargas ta seina ääres seisvale tünnile, mis vett täis. Aga nüüd kahmas Andres ahjuhargi ja vajutas selle harud koerale kaela peale, nii et see üle pea tünni sumatas, vett ojana põrandale lartsatades ja ripsmeid Andresele enesele näkku ning valgele jõulusärgile.
“Teed toapõranda märjaks,” ütles Mari, nagu tahaks ta meelde tuletada, et aitab juba.
Aga Andres nagu ei kuulnudki neid sõnu. Ta laskis koera korraks vee peale hinge tõmbama ja vajutas ta siis uuesti tünni põhja. Nõnda mitu korda. Alles siis laskis ta koera tünnist välja hüpata, ise käratades.
“Kasi tünnist välja! Solgib teine, raip, hobusejoogi vee ära.”
Surmahirmus kargas külmas vees karastatud koer tünnist, ja kui Andres talle tümikaga selga virutas, hüppas ta sorisevail karvul leelõukale ja sealt kerise ette ahjuotsale. Vististi mõtles ta esimese hooga otseteed kerisele pugeda, kust tuli nii magus hais, aga lähemale saades hõõgas keris niisugust kuuma, et koer ahjuotsal oma tilkneva kasukaga seisma jäi ja peksjale alla vastu jõllitas.
“Nüüd läheb, kurivaim, kerisele!” karjus Mari, ja tema hirm polnud nähtavasti koera omast sugugi väiksem, kui ta juurde lisas: “Ä’ä reostab, mädand, vorstid, mis lastele lauale panna, kui kirikust tühja kõhuga koju tulevad.”
“Las läheb, kui küüned kannatavad,” vastas Andres, võttis seina äärest ahjuroobi ja tõmbas sellega koera ahjuotsalt alla leesse, nii et tuline tuhk aga suitses. Ahjuesine õhk oli silmapilguks nagu kevadisel kapsamaa kütise laotamisel.
Mari karjus, koer vingus, Andres kirus ja vehkles toomingase tümikaga. Kogu tuba oli kisa ja kära täis, nagu peetaks siin mingisuguseid talguid kapakaljaga, mitte aga vaikset ja rõõmsat jõuluõhtut verivorstidega.
Koer jooksis tagumisse toanurka, kuhu Andres talle järele sööstis. Ehk ta küll kasuka juba alguses kohe maha oli visanud ja särgiväele jäänud, ometi nõretas nahk voolavast higist. Selles higis auras aastatepikkune viha ja vaen ning kättemaksuhimu Oru Pearule ja kõigele, mis temaga ühenduses.
Kui koer taga toanurgas jällegi mõne hea matsu oli saanud ja ei teadnud, kuhu joosta või hüpata, avas väike Tiiu parajasti kambriukse, et vaadata, mis küll toas sünnib. Seda silmapilku kasutas koer ja pistis kui nool kambri, visates lapse õlgedele pikali. Küll olid Andres ja Mari lapsele nagu ühest suust karjunud: “Uks kinni!”, aga ometi oli koer kärmem kui laps.
“Oh raibet!” kirus Andres. “Oma märja karvadega kambri ka veel!”
Kambris algas jaht mööda sängi- ja lauaaluseid, kuni koer kargas tagukambris lauale, nagu tahaks ta läbi kahekordsete akende välja murda. Lauale oli aga püha palveraamat lahti jäänud ootama, millal pererahvas aega saab oma hingeõnnistuse peale mõelda. Lugemise asemel päterdas nüüd teisepere koer oma märgade, tahmaste ja tuhaste käppadega puhta jumalasõnaga täidetud lehtedel.
“Läheb
