loomad ei lähe sinna peale.”
Riia tõusis kassiga üles ja ütles.
“Kaeva pealegi sinna, jääb hästi meelde.”
Mindi suure kase alla: Indrek kõige ees, labidas seljas, Riia kassiga järele, tema kannul Ants. Aga Muska sörkis Riia kõrval, sest tema ei tahtnud kassi silmast lasta, nagu oleks tal temaga veel mõnesugused arved õiendada.
Indrek kaevas haua valmis ja vooderdas ta pehme samblaga nii ilusasti, et Riial peaaegu hea meel hakkas oma kalli Milli surmast. Ainult kui Indrek hakkas Millile mulda peale ajama, ei saanud Riia nuttu pidada.
“Kui jätaks mulla peale ajamata,” ütles ta, “paneks ainult sambla.”
“Ei, seda ei või,” seletas Indrek vastu, “hakkab haisema.”
“Kas mullaga ei hakka?” päris Riia.
“Mullaga ei hakka,” vastas Indrek ja ajas augu mulda täis.
Riia seisis juures ja nuttis, aga Antsul polnud põrmugi kahju. Ehk kui oligi, siis ainult sellest, et ta oma käed mullaseks teinud, sest Indrek torkis oma lepast labidaga mulla augus lahti, Ants pidi tema aga kamaluga välja pilduma – niisugune tore omatehtud labidas oli Indrekul Milli hauda kaevates.
“Tahad, ma panen risti peale ka,” ütles Indrek Riiale lohutuseks, kui see nuttu pidama ei saanud. “Ma teen risti kadakast, see ei mädane.”
“Pane pealegi rist ka,” oli Riia nõus ja äigas silmad kuivaks.
“Aga täna ei saa, ei jõua,” seletas Indrek. “Risti tegemine võtab aega, kui tahad ilusa. Ma teen põikpuule õnara ja kõik. Halba ei maksa teha.”
“Ega nüüd halba küll ei maksa,” arvas ka Riia.
Nõnda pidigi rist alles homseks saama.
Aga kui Indrek Antsuga üksi jäi, oli tal aega mõtlemiseks ja siis ta kahetses oma lubadust – Milli hauale risti teha, liiatigi veel kadakast. Mis oli see Milli tõepoolest? Linnupesade krattija, muud mitte kui midagi. Kassiroju, kes inimestele igal pool jalgu jäi. Miks siis just temale rist? Kui sureks, ütleme, nende Muska, temaga oleks teine lugu, sest tema linnupesi ei räbusta, vaid rapib aina suve läbi usse. Temal võiksid olla kümned ja sajad patud, ikkagi saaks ta nad andeks, sest kõik ju teavad, et iga ussi surm lunastab tema tapja üheksast patust.
Ei, Indrek Millile risti ei tee. Seda aimas ta nagu estekski, lubas ometi teha, sest ta tahtis siis Riiat rahustada. Homme on ehk see isegi juba risti unustanud, või kui ei ole, siis leiab Indrek selle aja peale mingisuguse ettekäände, miks ta veel risti pole teinud. Päevast päeva selle tegemist edasi lükates pääseb ta temast lõpuks ehk sootuks.
Aga kui Indrek endamisi alles nõnda arutas, tuli Muska Oru maa poolt, kandes midagi solknevat lõuus.
“Vaata, mis Muskal suus!” hüüdis Ants.
“Las tuleb lähemale,” vastas Indrek.
Koer tuli otseteed Indreku juurde ja pani tema ette maha – Riia Milli, kelle ta hauast oli välja kraapinud. Ise jäi ta üksisilmi Indrekule otsa vahtima, nagu ootaks ta, mis see nüüd ütleb. Aga Indrek ei saanud sõnagi suust. Tema seisis, nagu näeks viirastust.
“See ju va Riia Milli!” hüüdis Ants. “Kust ta selle on kätte saand?”
“Mis nüüd teha?” küsis Indrek, nagu seisaks ta mõni teab kui raske otsustuse ees.
“Matame uuesti maha, mis muud,” arvas Ants.
“Aga kuhu? Kas viime ta oma hauda?”
“Teeme talle seiasamasse augu ja viskame sisse,” ütles Ants.
“Aga kui Riia teada saab,” kahtles Indrek.
“Kust ta seda saab, kes talle ütleb. Mina ei kõssagi ja sina ise ka ära ütle.”
Öeldud, tehtud: Milli maeti siiasamasse. Pärast läksid poisid Oru suure kase alla ja silusid selle haua seal nõnda, nagu oleks kõik korras.
“Nüüd võib kase alla kadakast ristigi teha, kui Riia nii väga tahab, sest Millit põle änam siin,” arvas Indrek endamisi.
Aga öösel piinasid teda rasked unenäod, mis muutusid peaaegu ilmseks jampsimiseks. Ta kuulis mingisugust kassiroju häält, mis oli peaaegu nagu inimese hääl. Ärgates oli tal keha märg ja hirmuvärinais. Uuesti uinudes kordus nägemus teisendatul kujul. Ta kuulis endist häält, aga nägi ka mingisuguseid tardunud silmi, nagu olid Milli silmad, kui Muska ta tema ette maha pani. Need silmad vaatasid pisut altkulmu, nagu tegi seda Riia pahandudes ja mossitades.
Järgmisel hommikul ei saanud Indrek muidu, kui jättis Antsu loomadega keset sood, jooksis ise lõõtsutades Jõessaarde, kaevas Milli maa seest välja ja viis ta jällegi suure kase alla esialgsesse hauda. Ettekäändeks, et ta seda teha võis, oli ristipuu kadaka toomine Jõessaarest. Muidugi võttis ta ka kadaka siit kaasa, aga peaasi oli ikkagi kassi matmine. Rahuliku südamega läks ta nüüd Antsu juurde tagasi ja hakkas seal risti meisterdama.
Aga tema südamerahu ei kestnud kuigi kaua. Sest kui nad loomadega paari tunni pärast Jõessaarde jõudsid, tuli Muska jällegi Oru maa poole ning kandis midagi suus.
“Jälle kass!” hüüdis Ants, kes koera enne tähele pani.
Need sõnad pidid Indrekult peaaegu aru röövima. Ogarliste silmadega vahtis ta koerale otsa, kui see kassi tema jalge ette pani.
“Aga auk on terve!” hüüdis Ants, kes eilsele kassiaugule oli jooksnud vaatama. “Ainult muld oleks nagu täna peale aetud.”
Indreku huuled värisesid. Valmistatava risti oli ta käest maha pillanud.
“Kust ta, sinder, selle kassi võttis? Auk on ju kinni,” kordas Ants venna juurde astudes.
Indrek vastas temale ainult küsimusega.
“Mis me nüüd teeme?”
“Matame jällegi maha, mis muud,” arvas Ants. “Aga see on ehk mõni teine kass, meie auku põle ju kraabitud.”
Viimaseid sõnu ei võtnud Indrek kuuldavakski, vaid ütles.
“Muska kraabib ta jällegi välja, kui me ta maha matame.”
“Las ta siis olla,” arvas Ants ja lisas kohe juurde: “Aga ta hakkab haisema.”
“Põletame ta ära,” tuli Indrek heale mõttele.
See meeldis ka Antsule, ainult ta kahtles, et kas kass põleb.
“Teeme hea lõõma, küll ta siis põleb,” ütles Indrek.
Nõnda hakkasid nad puid ja risu korjama kassi põletamiseks.
“Aga Riiale ei ütle me sellest ühtigi,” rääkis Indrek juba tule lõõmates. “Kui ta leiab, et haud ära kraabitud, siis ütleme, et meie ei tea. Nõnda põle risti tarvis ega kedagi, võin ta tulde visata.”
“Mis temale sellest rääkida,” arvas ka Ants.
Aga kui poisid alles nõnda rääkisid, hakkas suure kase poolt Riia kisa kostma: kassihaud
