Ja kui mõni paik muidu meelde ei taha jääda, siis keeratakse mõne väiksema kase latva või suurema kase oksa tuust. Leiduvad mõnes kohas tuustireadki, mis kuhugi viivad, kuhugi juhatavad: mõne linnu-, maamesilase- või herilasepesa juurde.
Tuntakse iga lindu, iga looma tema häälest, teatakse, mis tähendab see või teine häälitsemisviis. Mõistetakse iga linnu lennust, kes mätaste vahelt loomade või poiste eneste eest tõuseb, kas ta tõusis pesalt, poegade juurest, kes enda rohtu ja samblasse peitnud, või lihtsalt niisama muidu. Iga linnu häälest aimatakse tema saladus, tema kavatsus.
Ei ole suuremat lõbu kui proovida, kas linnu mõtteid õieti loetud või – kas lind tõtt kõnelenud, kui ta siuksub teatud viisil puuoksal: tahab ta pesale hauduma minna, on tal alles väikesed pojad pesas või on need juba sealt välja lennanud? Poisid istuvad kuhugi põõsa varju ja tükid ajad ei lausuta ainustki sõna, ei liigutata ainustki liiget. Nõnda võtab häälitseja linnuke varsti julgust ja ilmutab oma saladuse, lennates pessa või poja juurde. Kõige avameelsem on väike hall pöialpoiss. Kui tal juba pojad pesas, karjub ta hommikust õhtuni mööda puuoksi keksides üü-ütt, üü-ütt ja otsib ussikesi, et neid poegadele viia. Nende pesi on poistel kogu soo täis ja mõnikord võistlevad nad, kumb leiab neid rohkem.
On veel võrratu lõbu mööda kraavi suvel, kui vesi vähemaks jääb, väikesi hauge taga ajada ja neile silmust kaela vedada, et siis veest välja visata. Jumal hoidku, kui haug on juba poolenaelane või veel kopsakam! Siis kipub otseteed hing rindu kinni jääma, kui Indrek talle tasatasa ligi hiilib ja silmuse väikese ridva otsas tema poole sirutab. Käed värisevad, süda peksab ja jalgu hakkab imelik nõrkus kinni. Aga enamasti on ikka nõnda, et haug vilksab enne minema, kui poiss talle silmuse lõpuste taha saab vedada. Vaevalt jõuab silmus ninaotsa alla, kui on järele jäänud ainult mudane vesi, mis tõendab, et siin ikkagi kala kord olnud.
“Kaval, kurivaim!” kirub Indrek Antsule saladuslikult, kes aupaklikus kauguses vahtides oma kaela sirutab.
“Hirmus kaval, sinder,” kiidab Ants ja küsib siis: “Kas kala looma ka kardab?”
“Ei karda,” arvab Indrek.
“Miks ta looma ei karda?” pärib Ants.
“Mis ta temast kardab, ega siis loom inime ole,” seletab Indrek.
“Aga miks ta siis inimest kardab?” painab Ants edasi.
“Küll oled sa rumal,” ütleb Indrek nüüd. “Inimesel on ju ritv ja silmus, loomal põle käsigi, ainult saba taga.”
“Saba siis kala ei karda, kardab ainult silmust ja ritva?”
“Ära sega,” käsib Indrek. “Ole vagane, näe, juba seisab teine jällegi, poolest saadik tõrvaka all, nina paistab, suur…”
Uuesti algab silmuse kaelaajamine ja see kestab seni, kui õnnestub haugi välja visata, mis on sagedasti nagu tubli kotinõel.
“Kus ta mehe käest pääseb!” suurustab püüdja nüüd.
Kui nõnda mitmel-setmel korral haugi ees põksuva südamega ja nõrkevate ihuliikmetega seistud, siis valdab viimaks imeline roidus keha. Ei tahaks muud kui mättale istuda ja suikuda. Kõige parem oleks mätaste vahele sinikavarte keskele maha heita ja päiksepaistel roidunud liikmed välja sirutada, aga seda ei või, sest nõnda uinud enne magama, kui ise märkadki. Teada saad sellest alles siis, kui uuesti virgud ja loomade kellu hakkad kuulama. Aga neid pole enam kuskilgi, nemad helisevad juba kraavikaldal, kasevõsudes või jõe ääres heinamaal, mis on ühesuguselt suur eksitus oma ametikohuste vastu.
Hauge võib kevadel püüda ka jõe ääres, kui on peaaegu kogu heinamaa päikese soojendatud vett täis, nii et solista kas poolest säärest või ka üle põlve sees. Siin süstavad havid nooltena ühest kohast teise ja ikka ninapidi samblasse, kust neid võib kinni võtta, kui on oskaja käsi ja silm. Aga ometi pole see midagi selle vastu, kui võid võtta õnge, millel kork küljes ja kõik, ning visata lausa jõkke kupulehtede vahele, kus uiavad punasilmalised särjed ja tumevöödilised ahvenad.
Kui Indrek korki vahtides näeb, et kala nokib, siis on tal tundmus, nagu nokiks keegi tema oma südant rinnas – valusasti ja valusasti, aga nõnda, et on ütlemata hea ja tahaks seda kannatada päevad ja ööd. Mõnikord, kui Ants jääb kraavide vahele loomi tõrjuma, et need jõe äärde ei pääseks, ja kui Indrek tundi kaks kupulehtede vahel õngekorki vahib, valutab tal süda veel kaua aega pärast seda, valutab ööselgi, nii et magusa valu pärast ei saa õieti magada. Aina tunned, nagu nokiks mõni särg või ahven õnge kallal ja õngekork omakorda sinu südame nurga kallal.
Antsul on hirmus igav üksinda loomi tõrjuda, nii igav, et isegi Muska tema juurest plehku pistab jõe äärde. Seal on nii huvitav paterdada ja solistada ning isegi läbi jõe ujuda, et vaadata, kuidas elatakse teisel kaldal kõrges rohus. Peaaegu nutusel häälel hüüab Ants jõe poole.
“Indrek, tule ära! Ega nad täna änam hakka!”
Aga Indrek vastab ikka.
“Oota veel natuke, varsti tõmman ta, sindri, välja!”
Ja ta seab õnge otsas ussi ning sülitab sellele peale, nagu Matu õpetanud, solistab ridvaotsaga vett ja viskab siis jällegi ühe looma katseks sisse. Aga kui Ants karjub ikka sagedamalt ja kui ta lõpuks muud ei teegi, vaid aina karjub, tundes end kõige viletsama olevusena ilmas, siis viimaks ei jää Indrekul muud nõu, kui peab jõe äärest ära tulema.
“Just pidi teine võtma, aga sina ei läbe ju oodata,” ütleb ta Antsule.
“Ma ütlen emale, kui sa veel lähed,” ähvardab Ants.
“Mis sa siis sellepärast kohe emale,” räägib Indrek lepitavalt. “Tahad, mine sina homme, kui ilus ilm juhtub.”
“Sinu õngega või?” küsib Ants ja jätab endise kaebliku tooni.
“Sul omal ei ole ju,” vastab Indrek.
“Ja sina jääd seia loomade ette?” pärib Ants edasi.
“Mina ise jään loomade ette,” vastab Indrek.
“Siis ma küll emale ei ütle,” kinnitab nüüd Ants.
Aga järgmisel hommikul on Indrekul kümme ettekäänet, miks täna ikkagi tema peab õngitsema minema, mitte aga Ants, kes lõpuks jällegi sellega lepib, et ta loomi jääb tõrjuma. Ainult ühest tingimusest peab ta veel kinni: täna ei tohi Indrek enam nii kauaks jääda, mida see ka lubab, ilma et ta oma lubamist suudaks pidada. Alles mitme päeva pärast jõutakse sinnamaale, et Ants enam miski hinna eest loomade juurde ei jää. Teda ei rahulda enam muu kui aga õngitsemine. Nüüd muidugi pole Indrekul enam parata, vaid ta peab alla heitma. Aga Antsule nähtavasti ei pakugi õngitsemine nii suurt lõbu kui Indrekule, sest tunni poolteise pärast tuleb ta peaaegu pettunud näoga jõelt ja ütleb siunates: “Ei hakka teised, sindred, näkivad muidu niisama. Viidika-saadanad teevad ju õngeotsa enne paljaks, kui ta põhja saab.”
“Sa ei oska püüda. See on see asi,” vastab Indrek elutargalt ja tuletab seda ahvenat või särge meelde, kelle ta paar nädalat tagasi välja tõmbas. “Õngitsemine on suur kunts, temal on oma sõnad ja kõik, Matu teadis.”
“Kas sina tahaks kalameheks saada?” küsib Ants.
“Kalameheks? Miks mitte?” vastab Indrek. “Kui mind kord tööle pannakse, siis lähen ma iga pühapäev kalale, aga kiriku mitte ilmaski. Ainult seisan jõe ääres ja tõstan
