kahe pärast oli Vargamäe Eesperes uus koer: samuti must nagu eelminegi, aga suurem ja karvasem. Muskaga sidusid Joosep ja Liisi kohe salasidemeid. Aga varsti oli koeral nähtavasti kogu Vargamäe elu ja olu olevikus ja ka minevikus teada, nagu oleksid Vargamäe asjad tõepoolest õhus rippunud, kus neid igaüks võis nuusutada, kel ei puudunud selleks nina. Ka Muska hakkas Oru akende alla kükitama kippuma ja Joosepi vastu muutus ta veel leppimatumaks, kui oli seda Pollo: ta ei võtnud temalt lõpuks enam mitte midagi vastu. Nõnda jäi Joosepi ja Liisi saatus endiseks: koerad olid kõige vihasemad nende armastuse vastased.
Aga Indrek oli uue koeraga väga rahul, sest sõna kuulas teine hästi, loomi hoidis, nagu oleks tal inimese aru, ja linnupesadesse ei puutunud. Selle asemel armastas ta usse mätastest otsida, neid haukumisega õrritada, kuni nad viimaks tulises vihas peaaegu sabaotsal püsti seisid, ja siis äkki neisse kinni karata ja lõugadega rapa-rapa lüüa, nii et ussitükid kas või Indrekule vastu silmi lendasid, kui see eemale ei hoidunud. Niisugune vänge koer oli see Vargamäe Muska.
Aga Oru Joosep käis tema pärast norus peaga.
“Hakka kas või sedagi rebasekakuga uinutama,” ütles ta Liisile kaebavalt.
“Las ta elab,” ütles Liisi. “Muska on hea koer, teda ei pea tapma, kuigi ta on meie vastu. Kolmas oleks ehk niisama. Kõik koerad on ehk nõnda, seni kui on Vargamäe nõnda.”
“Ega hullu tea,” arvas ka Joosep. “Asi ehk põlegi koertes, vaid Vargamäes.”
Nõnda anti Muskale armu, kuigi otsus tehti tagaselja. Abi otsiti mujalt. Nimelt seisis Eespere uute karjalautade taga, osalt räästa all, osalt selleks tehtud katuse all ehitusest järelejäänud palkide virn. Siin oli isegi neid vanu toapalke, mille vanadust keegi ei teadnud ja mida saehammas polnud puutunud. Suitsust olid nad läbi pruunid ja ise kõvad nagu taotud teras. Võib-olla oli siin ehk neidki palgiotsi, mille jupid Liisi ja Maret millalgi ühes saepuru, kuusekoorte ja laastudega piiriaia äärde kandnud Joosepile ja Karlale. Selle palgivirna otsa, madala õlgkatuse alla määrati lõpuks suvine kokkusaamise paik. Joosep pidi tasahilju siia ronima ja ootama, kuni Liisi võimaluse leiab tulla.
Oli kordi, kus Joosep jumalamuidu ootas. Oli ka neid öid, kus nad kahekesi siin istusid kange kõuega. Välgu valgusel oleks neid siin võidud näha, kui oleks olnud vaatajaid, aga siia ei tulnud keegi, liiatigi veel öösel. Sellepärast võis Liisi julgesti Joosepi ligi pugeda, sest tema läheduses kartis ta müristamist ja välku palju rohkem kui muidu.
Palgihunniku alune oli konni, hiiri ja mingisuguseid muid väiksemaid loomi täis. Öösel ronisid nad siit välja ümbritsevasse suurde rohtu ja laiade kobrulehtede alla, kus nad sopsisid hüpata ning krabistasid joosta, tehes vahetevahel piiksuvaid hääli, nagu kõneleksid nad isekeskis arusaamatuil keelil. Ka see hirmutas neidu. Mõnikord ei saanud poiss teda muidu rahustada, kui pidi ta omale sülle võtma, et kaoks hirm kõigi vanajumala loomade vastu, kes krabistasid ja häälitsesid.
Sügisel hiljapoole, kui Joosepil lähenes juba liiskuminek, istusid nad ühel ööl jällegi siin palgivirnal. Juba mitmendat päeva pladises külma vihma ja vinge tuul kiskus toa ümber, välja all ja kaugeil soosaaril puielt koltunud lehti. Metsad ja nurmed olid tummaks jäänud. Nukrad nabrad seisid pihlaka punaste marjakobaratega kõrvu, mis nõtkusid rammalt. Õhu ähmjusest ammutas nagu valu ja soode poolt ronis udu üles Vargamäe hoonete poole. Selgeil öil vingusid kõrgel õhus rändlindude tiivad.
“Et meil ka paremat paika ei ole,” ütles Joosep sel õhtul palgivirnal ja tõstis kuuekrae üles.
“Paremat paika põle ei Vargamäel ega ilmas olemas,” kiitis Liisi.
“Tuul vuhiseb nii mis hirmus,” kaebas poiss.
“On sul külm?” küsis tüdruk. “Mul on väga soe. Anna oma käsi seia, katsu.”
Ta võttis Joosepi käe ja tõmbas selle isa kasuka alla, mille ta omale selga ajanud.
“Mis sul kasukaga viga,” ütles Joosep.
“On soe?” küsis Liisi.
“Soe,” vastas Joosep. “Ja hea,” lisas ta juurde.
Nõnda jäidki nad istuma: poisil üks käsi ümber tüdruku piha, teine ta põues.
“Mäletad, mis me kevadel ükskord kirikuteel rääkisime: et Vargamäel põle ühtegi kohta, kus põleks juhtund midagi halba,” ütles Liisi.
“Mäletan,” vastas Joosep.
“Aga tead, kui ma nüüd ükskord Vargamäelt alla lähen, siis on mul üks koht mäletada, kus oli ainult hea,” ütles Liisi.
“Kus?” küsis poiss.
“Nagu sa ise ei teaks!”
“Siin palgihunniku otsas välkude ja tuule käes?”
“Kus siis mujal. Just siin. Siin on ainult hea olnud.”
“See on küll õige,” oli nüüd ka poiss nõus. “Siin on ainult hea olnd,” lisas ta juurde ja toppis oma käe ikka sügavamalt tüdruku põue.
“Kui sind paigale pannakse,” ütles Liisi, “ja sa kaugel oled, siis mõtle ikka selle palgivirna peale.”
“Mõtlen,” vastas poiss.
“Ja mina tulen üksinda seia istuma,” ütles Liisi.
“Siis mõtlen ma palgihunniku ja sinu peale,” lubas Joosep.
“Jah, mõtle ka minu peale, kui kaugel oled,” lausus tüdruk nukralt.
Ja tahes või tahtmata jooksis kogu tänavune suvi veel kord ta silmade eest läbi. Näis, nagu polekski ta kevadest saadik muud teinud, kui siinsamas palgivirnal istunud. Reaalne oli ainult see palgivirn, kõik muu oli nagu unenägu. Algas siin kevadel tedre kudrutamise, lõokese lõõritamise, kurgede turlututamise, käo kukkumise, taevakitse möhötamise, rabakana käk-kärritamise ja paljude teiste lindude häälitsemisega. Ööd läbi täitis Vargamäe õhku rõõmus kisa, mille sekka kostis karjaaiast lehmakellade tilksumine. Varsti tuli oma ühetoonilise prääksumisega rääk, ja kui ka tema väsima hakkas, siis algas oma laulu rohutirts. See pidas ajahambale kõige kauem vastu. Aga öökülmades ja hallades katkesid ka tema mänguriistalt keeled. Kured hakkasid uuesti karjuma, aga mitte enam öösel, vaid päeval. Oli kuulda vahel mingisuguste rändlindude kiiret ja kärsitut tiibade vihinat, aga neil polnud viisiks häält teha, nagu ei jätkuks selleks aega. Suure rutuga lendasid nad lõuna poole.
Viimasena tilksus karjaaias ikka veel lehmakell, nagu polekski sügist ega midagi.
XXXIII
Sest ajast saadik, kus Andres tööle pandi, hakkas Indrekul karjas hea põli: kadus nääklemine, kiuslemine ja riid. Kevadel vee ja mudaga, kui loomadel polnud soos muud söögiks võtta kui aga mustapead mätastel ja kui kaski ilmus esimene õrn lehestik, oli Indrek metsas ihuüksi, sest Ants hoidis põllul sigu ja lambaid. Alles hiljem tuli ta ühes vasikate ja lammastega veiste juurde sohu.
Nüüd algas poistel lausa pidu. Põõsad olid juba tihedaiks ja läbipaistmatuiks muutunud. Loomi ulatas nende vahel läbi nägema ainult mõnekümne sammu taha, ehk olgu siis, et kuhugi männi otsa ronida, kus pisut kaugemale paistis. Lambad kadusid mätaste taha. Siin-seal välgatas mõni must või valge. Kui poleks veistel kellu ja krappe ning lammastel kuljuseid kaelas, siis oleks võinud peaaegu arvata, et soos ei ole kedagi muud kui aga poisid, kes kiiguvad laialadvulistel
