hobusepeakotitäie, kõik tublid unnaneelud või veel suuremad, puha ahvenad.”
“Võta mind ka sinna kaasa, kui lähed,” ütleb Ants.
“Esteks lähen üksi, vaatan, kus see koht on, pärast läheme kahekesi, võtame õnged ja head kotid kaasa, et oleks, kuhu panna. Kes neid seal jõuab vitsavääti ajada,” seletas Indrek. “Aga siis peame tingimata enne päevatõusu ära minema, muidu jääme hiljaks.”
“Muidu jääme hiljaks,” kordas ka Ants, kel tekkis nagu Indrekulgi imeline unistus silmi ja ootus näoilmesse selle tundmata ja kauge koha pärast, kus pidi olema kalu, nii et tõsta või peaaegu kartulikorviga. Ainuke häda: millal tuleb küll see päev, et sinna saab! Andresel oleks nüüd pühapäeviti aega küll, sest tema on ju tööpoiss, aga teda kalad ei huvita. Tema läheb ennem kiriku või muidu külla, kus võib teiste poistega rammu katsuda: see meeldib jälle temale.
Orul käis sel ajal karjas Riia: madal ja matsakas plika, silmad teisel kui haljad teraskillud, pilk pisut altkulmu ja valkjad salgud alati silme ees.
Temal oli kallis kass, nii kallis, et ta teda alati metsas kaasas kandis, mõnikord teise leivakottigi pistis, silgu- ja võikarpide ning piimapudeli juurde, kui leivakannikas juba otsa oli saanud. Miks Riia seda kassi kalliks pidas, sellest ei saanud ei Indrek ega Ants aru, oli ju Milli tokerja karvaga, kõhn, peene kaelaga, nurgelise peaga, kondise kehaga ja peaaegu karvadeta sabaga – ühesõnaga, täielik solgutatud kass. Ei aidanud midagi, et Riia temale kõik oma paremad suutäied söötis, kass jäi, nagu oli, niruks.
Indrek vihkas seda kassi nagu oma kurjemat vaenlast, miks? seda ta ei teadnud. Aga igakord, kui ta tahtis Riiaga juttu ajada ja kui kass siis nende vahele ronis ja Riia ta sülle võttis ja silitas, oleks Indrek ta hea meelega tütarlapse käest kahmanud ja otseteed Muska lõugu visanud, kes oli kasside rappimise peale väga maias, sest ussid ja kassid olid Muska eriala siin ajalikus elus. Üks sündmus aga ajas Indreku viha kassi vastu sinnamaale, et ta paratamata küsimuseni jõudis: kas Riia kass või tema, Indrek? Teist pääseteed enam ei olnud.
Indrek leidis nimelt piirikraavi äärest karjalinnu pesa. Seda lindu armastas ta üle kõige, sest tal oli nii ilus kollane kõhualune, pikk saba ja õrn hääl. Ikka uik ja uik, uik ja uik ning ise kõigutab oma pikka saba kusagil puuladval, nii et rütmilisse hällimisse satub kogu keha.
Seda pesa näitas Indrek ka Riiale, kuid ainult eemalt, et emalindu pesalt mitte hirmutada. Pesa seisis seni puutumata, kui munadest said pojad – nõrgukesed pika, peene kaela, suure suu ja peaga loomakesed, kes ajasid oma noka pärani lahti, kui ligi minna. Mõne päeva pärast leidis Indrek pesa tühjana – pojad olid läinud. Koer ei võinud neid süüa, sest tema kraabib harilikult ikka pesa käpaga pahempidi, aga siin oli pesa korras. Võis oletada, et ehk juhtus mõni uss pesasse, tema saab juba udusulis linnupoegade allakugistamisega toime, Indrek teab seda, sest ta nägi kord, mis ta tegi hiirega.
Indrek kutsus Muska pesa juurde ja laskis temal nuusutada, aga see omandas kohe niisuguse tegumoe, et ussist ei või siin juttugi olla. Muska hakkas jälgi ajama, nagu otsiks ta kedagi neljajalgist. Kraavikaldale minnes leidis Indrek siit palja jala jäljed: keegi oli üle kraavi hüpanud. Ka Muska hüppas nuuskides üle kraavi. Indrek arutas, et kas ehk need jalajäljed linnupesa hävitamisega ühenduses ei seisa. Veel polnud ta mingile otsusele jõudnud, kui Muska Oru maa peal haukuma hakkas, nagu hauguks ta kassi või orava peale, kes puus. Nüüd hüppas ka Indrek üle kraavi ja läks Muskale järele. See seisis männi all ja vahtis ülespoole: männi ladvas istus Riia Milli.
Nüüd oli Indrekul kõik korraga selge: Milli oligi linnupesa söönud. Kraavikaldas leiduvad jäljed olid vististi Riia omad ja tema pidi seega ise kassi linnupesa kallale tooma, sest kuidas muidu oleks osanud kass tema leida. Kuna Indrek nõnda männi all endamisi arutas, hakkas Riia hääl kostma: ta kutsus oma kallist kassi, nagu ta seda ikka tegi, kui see metsas kaotsi läks. Muska haukumist kuuldes arvas ta kohe, et Milli hädasse on jäänud, ja tuli vaatama. Nõnda sai Indrek temaga männi all kokku.
“Keela Muska ära, muidu ei tule Milli alla,” ütles Riia Indrekule.
“Aga Milli on minu karjalinnupesast pojad nahka pand,” vastas Indrek.
“See ei ole õige,” vaidles Riia vastu. “Milli ei söögi linnupoegi.”
“Aga näe, sööb jälle,” kinnitas Indrek. “Muska tuli talle pesa juurest mööda haisu järele.”
“Muska ei tunne õieti haisu.”
“Või Muska ei tunne õieti kassi haisu,” imestas Indrek. “Ä’ä selle eest muretse, küllap tema juba tunneb.”
“Aga näe, ei tunne,” kinnitas Riia. “Milli linnupoegi ei söö. Ma olen talle pakkund, aga ei söö, ei võta suu sissegi, ei nuusutagi hästi.”
“Mis?” hüüdis Indrek. “Sina annad talle linnupoegi?”
“Ega mina anna, ta ise võtab,” vastas Riia.
“Sa ju ütlesid, et annad.”
“Ma muidu katsusin, et kas sööb, ega ma siis sellepärast and.”
“Kas sa käisid täna minu karjalinnu pesa vaatamas?” küsis Indrek.
“Ei ole käind, mitte ei ole,” kinnitas Riia.
“Aga kelle jälg seal kraavikaldas on?” küsis Indrek. “Tänane, päris värske jälg.”
“Mina põle seal käind, mina põle üle kraavi hüpand,” vaidles tüdruk vastu.
“Aga kes siis käis?”
“Kust mina seda tean. Eile käisin ma küll kraavikaldal.”
“Ei, see jälg on tänane. See on sinu jälg, sina käisid Milliga minu karjalinnupesa kallal, tema pistis pojad pintslisse,” rääkis Indrek.
“Ei ole tema pist ühtigi, Muska haugub muidu, Muska ei tea,” vaidles Riia vastu.
Indrek ei võinud sinna midagi parata, et ta uskus: Riia valetab ja Muska räägib tõtt. Aga Riia ajas tulist rauda vastu ja sellepärast kutsus Indrek koera viimaks ära, nii et Riia oma kassi männi otsast kätte sai.
Indrek hakkas plaani hauduma, kuidas tõe jälile saada, nii et Riia ei võiks enam vastu vaielda. Tal tuli meelde, mis tegi Andres omal ajal Polloga, kui ta teda esimese linnupesa räbustamises kahtlustas. Katseks näitas ta temale tervet linnupesa ja läks siis ise eemale, koera kaasa kutsudes. Aga koer, kelle neelud käisid linnupea järel, ei saanud kuidagi muidu, kui pidi varsti poiste juurest eemale hiilima, et linnupesa juurde tagasi minna. Andres läks koerale silmnäos järele, ja kui see mõtles pesa kallale minna, siis kutsus ta teda kõige süütumal häälel, nagu ei aimaks ta tema kurjast kavatsusest mitte kui midagi. Koer uskus Andrese häält ja näoilmet ja tuli paha aimamata selle juurde. Andres aga haaras koeral nüüd turjast kinni, viis ta linnupesa juurde ja materdas teda seal mehemoodi. Peale seda oli koer palju ettevaatlikum ja kavalam. Kui ta linnupesa kallale läks, siis ainult sel ajal, kui kari ja poisid pesast võimalikult kaugel. Sealt kadus ta äkki poiste juurest ja ilmus natukese aja pärast uuesti tagasi. Aga ühe asjaga andis Pollo enda ikka ära: ta limpsas liiga palju keelt ja lakkus oma suud, nagu tahaks ta teda kuritöö jälist puhastada. Pealegi hoidus ta nüüd Andresest eemale, nagu poleks ta südametunnistus puhas. Indrekut aga usaldas ta endiselt ja selle käe läbi pandi talle nüüd tugev nöör kaela ning viidi söödud linnupesa juurde. Häda Pollole, kui teda süüdistati mõne tedre- või rabakanapesa söömises, niisugusel korral oli Andres julm ja halastamatu.
