punase passi.”
“Kui liisku võtad, siis võta minu käega,” andis Liisi nõu.
“Tähendab pahemaga?”
“Pahemaga,” kinnitas Liisi. “Küll näed, pääsed.”
“Aga kui ei pääse, mis siis?” küsis Joosep ja vaatas neiule otsa.
“Siis jääb, nagu räägitud,” vastas Liisi.
“Ja sina ootad, kuni ma tagasi tulen?”
“Ootan, kuni sa tagasi tuled.”
“Ja ei sõbrusta kellegiga vaheajal?”
“Ei seda ole!” ütles Liisi. “Kui ma midagi luban, siis ma seda ka pean, saagu mis tahes.”
“Tead, Liisi, ma kohe ei tea, mis ma selle eest sulle teeks või annaks, et sa niisuke oled,” ütles Joosep liigutatult.
“Tee sina niisamuti, ära sõbrusta ka mitte kellegiga,” vastas Liisi.
“Hea küll,” oli poiss nõus. “Aga kus me kokku saame? Ma ei jõua pühapäevani kannatada.”
“Õpi kannatama,” manitses tüdruk elutargalt. “Elus on palju kannatada. Näe, mis Vargamäel.”
“Meie lähme Vargamäelt ära, seia me ei jää,” ütles Joosep. “See siin on nagu mõni neetud maa.”
“Ega mujalgi kergem ole,” püüdis Liisi vastu vaielda. “Seal seesama kohtukäimine ja riid.”
“Ükskõik, saagu või sitem, aga siit lähme ära,” toonitas poiss. “Kui muidu ei saa, siis rendime omale kusagilt väikese talu ja elame, aga siit saastast välja. Tead, mis ma sulle ütlen, ja seda ütlen ma ainult sinule, Karlagi ei tea seda: mina ei armasta Vargamäed, ma ei armasta õieti oma isa ja emagi ning õed ja vennad on mulle peaaegu ükskõik. Kõik kohad kodus ja metsas on minu mälestustes seotud mõne halva asjaga, ja kui need kohad mulle meelde tulevad, siis ikka kõigepealt nende halva asjade pärast, nagu põleks siin midagi head ilmaski olnud. Sellepärast ei armasta ma Vargamäed ega seda, mis siin leida. Mina tahan siit ära minna, seda tahan ma, ja mis edasi saab, seda näeb.”
“Naljakas,” ütles Liisi. “Meie Maretiga oleme mõnikord just sedasama rääkind. Ükskord laulsime ja laulsime, nagu oleks Vargamäel ainult rõõm, ja siis hakkasime viimaks arutama, et kus on see koht, kellest jääks ainult head ja ilusad mälestused, kui siit kord ära lähme, ja ei leidnudki niisugust kohta. Ikka oled kusagil nutt, ikka oled kusagil isa käest tapelda saand, ikka oled muretsend, vaeveld ja kannatand. Mõtlesime, et kas mujal ilmas ka nõnda peaks olema. Jumal, jumal, mis päivi me küll nägime, kui meid tööle pandi. Minul oli lühem ja tugevam keha, mina sain ikkagi veel kudagi, aga vaene Maret, see on pikem ja kleenuksem, temal läks heinakaarel vikatiga lüües keha otse keerdu ja kahekorra, nii raske oli temal. Ja tead, meie arvasime, et see kõik sellepärast, et meil põlnd pärisema. Aga teil on ju oma ema, ometi on teil niisama.”
“Just niisama,” kinnitas Joosep. “Ei aita siin oma ega võõras ema. Sellepärast tahangi siit ära, saagu mujal mis tahes.”
“Aga sina oled ju esimene, sina saad koha,” ütles Liisi.
“Ma ei taha seda kohta, tahan teist või ükskõik mida,” vastas Joosep.
“Aga meie Andres nimetab ennast juba nüüd Vargamäe peremeheks,” seletas Liisi.
“Tema vanuselt tegin mina sedasama,” arvas Joosep. “Aga las ta kasvab, küllap näeme siis.”
“Aga mis ütleb isa selle kohta?” küsis Liisi.
“Kust tema seda teab ja kes temale seda ütleb. Ega ma rumal ole, et ma sellest temale lähen rääkima. Tema meelest olen ma muidugi kohapärija.”
“Jumal hoidku, mis teeks küll meie isa, kui tema Andres samuti räägiks nagu sinagi! Ta lööks Andrese vist küll ennem maha, kui et ta tema Vargamäelt minema laseb,” rääkis Liisi.
“Andres on ehk temast sel a’al juba tugevam,” arvas Joosep.
“Jah, kes teab,” oli Liisi nõus, “praegu juba teisel käed nagu tangid.”
Tekkis lühike vaikus. Siis lähenes Joosep Liisile, võttis tema käest kinni ja küsis.
“Aga kus ma sinuga suvel kokku saan, sa ei vastand esteks?”
“Kirikuteel, kus mujal,” naeratas Liisi.
“Ega siis öösel kiriku minda,” vastas poiss.
“Öösel ei saadagi kokku.”
“Ma tahan,” palus poiss.
“Tead,” ütles neiu äkki, “isa meid aita magama ei luba, aga tule kambri.”
“Kambri ei saa ju, koera kuramus,” vastas Joosep.
“Katsu ta ära meelitada,” õpetas tüdruk.
“Olen küll katsund, aga tema peale minu hammas ei hakka. Kui palju ma tema nahka head ja paremat olen söötnud, aga ei kedagi: ikka lõugab endist viisi ja tükib teine meie akna alla kükitama.”
“Koer maksab nüüd vanemate patud laste kätte,” arvas Liisi. “Meie isad riidlevad ja käivad kohut, sellepärast on Pollo nõnda.”
“Meie ema ütleb sedasama: on inimesed head, siis ka koerad head, on inimesed kurjad, siis ka koerad ei lepi. Sellepärast siis Pollo sööb ja uriseb.”
“Vaene poiss!” haletses tüdruk.
“Hirmus vaene,” ütles Joosep. “Pere tütrest saab jägu, aga pere koerast mitte.”
“Ära sa nii väga suurusta, muidu näitan, kudas Luukas õlut teeb,” ähvardas Liisi. “Ma olen ju isa tütar, kõik ütlevad seda.”
“Ma ei suurusta ju,” ütles poiss lihtsameelselt, “aga sa tead ju isegi, et oled minu vastu parem kui Pollo, aga ometi olen teda rohkem meelitand kui sind.”
“Häbi sul ei ole ka nõnda rääkida,” tõreles tüdruk.
“Häbiga saab ikka läbi, aga mis ma selle Polloga pean peale hakkama, seda ei tea ma. Kord mõtlesin, et kui õige… aga ei, parem ma ei ütle,” rääkis Joosep.
“Mida sa ei ütle?” küsis Liisi. “Mõtlesid ta ära tappa, maha lasta, eks?”
“Ei, seda mitte, vaid rebasekakku sisse anda,” ütles poiss. “Mõtlesin, et kui tuleb uus koer, siis tema ei tea Vargamäe riiust ja kohtukäimisest ning laseb ehk enda ära meelitada. Aga ä’ä sa sellest kellegile hinga.”
“Ei, isegi Maretile ei ütle ma, parem on parem, ainult meie kahekesi teame. Ja sina katsu Pollo vagaseks teha. Ega ta olegi suurt asja koer, hirmus maias teine linnupesade ja – poegade peale, Indrek ei lasegi teist sellepärast karja, rüüstab terve soo puhtaks. Küll on nad teda selle eest materdand, aga midagi ei aita, nii magusad on tedre munad ja pojad. Kui isa toob uue koera, siis katsume ta kahekesi ära meelitada, et ta sinuga lepiks.”
Nõnda asutati kaheliikmeline vandeselts Pollo vastu
