kasvab ka aru,” ütles Andres ja andis poisile sahakured kätte.
Poisi rõõm oli muidugi suur: tõusis karjapoisist tööpoisiks, kel pühapäevad vabad. Aga kerge polnud tal alguses mitte, pidi tõepoolest üle jõu tegema, nagu Mari kartnud. Pidid katkestama end tööga kõik kolm – Liisi, Maret ja Andres – vananeva isa kõrval.
“Oleks sa ometi suilisegi võtt,” arvas Mari hiljem veel kord. “Tapate endid tööga kõik ära, noorest nõrgukesed ja vanast väetikesed.”
“Põle veel ühtegi looma tööga tapnud, kuis ma siis seda iseendaga ja oma lastegagi teen,” vastas Andres.
Mari oleks tahtnud Andresele meelde tuletada, mis see millalgi rääkis Krõõdast ja tema surmast, ja oleks tahtnud talle öelda, et ta teeb Krõõda lastega sedasama, mis ta tegi Krõõda endaga, aga ta ei julenud. Selle asemel ütles ta mehele: “Sa hoiad oma loomi mõnikord rohkem kui iseend ja oma lapsi.”
“Seda peabki tegema,” vastas Andres. “Seda peab igaüks tegema, muidu ei saa.”
Ja kui ta natukene aega oli mõelnud, lisas ta nagu Mari lohutuseks juurde: “Eks näe, kui muidu ei jõua, siis peame päilist.”
Aga Mari teadis, et päilise võtmine on nigerik asi, sest kibedal tööajal pole teda iga kord saadagi. Andres isegi näis seda mõistvat, sest ta ütles natukese aja pärast iseenda ja teiste trööstiks: “Ega see asi tänavu änam nii hull olegi, Liisi ja Maret on ju jällegi mõlemad aasta vanemaks saand.”
See oligi ainuke tõsine lohutus kõigile, ka Liisile ja Maretile. Nemad isegi tundsid endid juba päris täiskasvanuina, sest mõlemad olid juba leerist läbi. Ei peetud ümberkaudu enam ainustki tantsupidu, kuhu poleks kutsutud Vargamäe Liisit ja Maretit. Igal vainul, kus tuldi kiige alla kokku ja kus üürgas lõõtsmoorik videvikust puhteni või pühapäeva õhtupoolikul, helises ka Liisi ja Mareti laul või naer, kargles nende jalg, kas või üürikesekski, kui rohkem polnud võimalik. Ja võimalust selleks oli sagedasti väga vähe.
Juba Krõõda surm oli Vargamäe Andrese hingele teatud sünguse pitseri vajutanud ja pärastised sündmused aina süvendasid seda mõju. Lohutust polnud aga kusagilt leida. Mida ta alguses lootnud Marilt, see jäi tulemata, sest Jussi surm vaevas selle hinge. Ei jäänud Andresel muud üle, kui pöördus ikka sagedamini pühakirja lugemisele. Isegi Pearuga kohtukäimine lükkas teda nagu piibli poole. Kuna ta ilmas ei leidnud otsitavat õigust, siis pidi seda andma vähemalt tulevane elu. Seal pidi Andrese õigus särama kui päike.
Aga oli veel teine põhjus piibli juurde pöördumiseks: kahtlus. Andres kahtles mõnikord oma õiguses, oma õiguse mõistmises. Ja õigusest õiget arusaamist läks ta jumalalt nõudma, tema püha sõna pidi Andrese vaimu valgustama. Valgustaski. Andres mõistis ikka selgemalt, et temal on õigus, mitte Pearul. Aga kui ta ometi oma õigust ei suutnud Pearu vastu maksma panna, siis kippus talle mõnikord peaaegu meeleheide peale. Mis aitas tema piibli lugemine ja vaimuvalgus, kui Pearu elas oma pimeduses sama hästi, pareminigi? Kas tõesti on see õige, et ilmas valitsevad mitte valgustatud, vaid pimedad? Aga milleks siis see pühakiri ja vaimuvalgustus.
Oli aegu, kus Andrest tabas üks nurjaminek teise järele. Siis ei leidnud ta rahu öösel ega päeval. Nii mõnigi kord tundis Mari ta öösel asemel ärgates vajaka: lamp põles laual ja Andres istus laua ääres piiblit lugedes. Nõnda kõneles ta oma jumalaga, sest kellegi teisega polnud tal seda teha: ta tundis enese ilmas üksildasena, olid ju lapsed alles noored, naine aga hingeliselt võõras. Oma jumalaga kõneledes sai Andrese meel nii mõnigi kord härdaks – Mari kuulis ta tasakesti nutvat. Niisuguseil korril oleks Mari nii hea meelega tahtnud oma mehe juures olla, temale lähedal seista, tema härdusest osa võtta.
Öine jumalaga kõnelemine tegi Andrese noorte rõõmudele, lõbudele ja naljadele ikka võõramaks. Selle tõttu tekkis Vargamäel mingisugune ümberpöördud maailm: seni kui askeldati siin palgalistega, käisid siin pidutsemas, tantsimas ja ringmänglemas võõrad, aga kui hakkasid kiljuda ja karelda tahtma juba omad lapsed, siis ei tohtinud need seda minna tegema võõrassegi kohta. Ja kui Mari, Liisi ja Mareti võõrasema, oleks isa eeskujul talitanud, siis oleksid tütarlapsed pidanud kas või aru kaotama ja hukka minema puhtast tantsuhimust. Aga tema tegi teisiti, sest tema oli Liisi ja Mareti nõus.
Sest ajast saadik, kui ta tütardega ühel õhtul haopinu taga oli lepingu teinud, ajas ta nendega asju oma käe peal ja sagedasti Andrese tahtmise vastu. Kerge ei olnud see mitte, eriti tütarde täiskasvanuks saades. Ei olnud Mari meelest hirmsamat asja, kui et Andres, võõrad või Krõõt hauas võiksid temale millalgi ette heita Liisi ja Mareti raiskuminekut hooletu järelvalve tõttu. Aga siiski ei võinud ta muidu, kui pidi nad üks ja teine kord külla pillerkaarile laskma isa salaja, sellele tütarde mineku ettekäändeks täie teadmisega valetades.
“Te näete, misukest pattu ma teie pärast teen,” rääkis Mari vahel tütardele ja pühkis põllenurgaga oma silmi, “hoidke siis endid, et teiega midagi ei juhtu. Oleks ma veel teie oma ema, aga ma olen ju võõras.”
“Ära karda, ema,” lohutasid teda Liisi ja Maret, “me oleme ju kahekesi, kes siis meile midagi saab teha. Ja Oru Joosep ning Karla on ka meie nõus, nii et…”
“Jumal, jumal küll, et isa seda teada ei saaks!” palus Mari korduvalt.
“Ei ta saa,” kinnitasid tütarlapsed, “niipea ta ei saa, meie hoiame. Ja kui ta kord saab, siis ehk oleme juba läind.”
“Mis siis küll minust saab!” ohkas Mari.
“Mis siis sina sinna võid parata või mis võime meiegi,” ütlesid tütred.
“Ma olen nii hirmus palju teie pärast isale valetand,” hädaldas Mari.
“Valeta veel, emakene,” palus Maret ema kätt silitades. “Muidu ei saa ju, mis teha.”
“Jah, ega muidu küll ei saa,” arvas ka Liisi.
Mari nuttis ainult.
Kevadel tahtsid Liisi ja Maret aita magama minna, aga seda isa ei lubanud.
“Ega te palgalised ole, olete peretütred ja peate kambris magama,” põhjendas isa oma keeldu.
Ometi teadsid Maret ja Liisi, et peretütredki suvel igal pool aidas magasid. Aga Vargamäel pidi see teisiti olema.
“Eks nad pane ust seestpoolt kõvasti haaki,” lausus Mari.
“Ei, tüdrukud jäävad kambri,” ütles Andres lühidalt.
“Tee, nagu tahad, nad on ju sinu lapsed,” vastas Mari, “aga aitas oleks neil palavaga lahedam, sellepärast arvasin ma. Ka kärbseid ei ole seal.”
“Võime meie ise kambris magada, miks siis nemad, noored, ei või,” seletas Andres vastu. “Kärbestele tehku tuba pimedaks, kui muidu ei aita.”
Nõnda jäigi. Liisi ja Maret pidid kambris magama, kuigi aidas oli jahedam ja lahedam. Aga Mari süda oli nüüd rahulikum, nagu oleks suur hulk vastutust temalt langenud Andresele. Tüdrukud oleksid muidugi kõigest hingest tahtnud aita minna ja Mari poleks saanud nende tahtmisele vastu seista, aga nüüd oli tema arvates siiski parem.
Eriti põles aita minemisega Liisi, sest juba vara kevadel oli Oru Joosep temalt küsinud, kus ta suvel magab, toas või aidas. Mõistagi, et Joosep pooldas aita ja sellepärast pooldas seda ka Liisi.
“See on minu viimane suvi,” ütles Joosep, “tuleval suvel olen juba mõni teab kus Poolamaa põhjas.”
