Indrek õigel ajal oleks häält teinud, siis oleksid pojad veel praegugi pesas. Indrek kükitas tühja pesa juurde ja tema süda oli nii hirmus nukker ja raske, et enam pisaraidki ei leidunud. Oli see linnupoegade, Riia või iseenda pärast, seda ei teadnud ta. Aga vististi olid kõik kolm midagi kaotanud, mida polnud enam võimalik millegagi heaks teha. Linnupojad olid jäädavalt läinud, endine Riiagi oli kadunud ja Indrek oli iseendale nagu võhivõõras. Et tema tõe leidmiseks võis ohvriks tuua jõhvilinnupesa Riia kassirojule, seda ta enne ei teadnud.
Palavikulise ja ainetise pilguga läks ta karja juurde tagasi. Antsule ei lausunud ta asjast sõnagi. Üksi tahtis ta iseendaga toime saada. Ka Riiale ei rääkinud ta asjast midagi, tegi näo, nagu oleks ta jõhvilinnupesa sootuks unustanud. Aga selle oma süda kibeles nähtavasti sees. Mõni päev hiljem Jõessaares kokku puutudes ütles ta Indrekule.
“Kes selle jõhvilinnupesa on ära räbustanud?”
“Misukese?” küsis Indrek nagu arusaamatuses vastu.
“Aga selle, mis sa mulle kraavi ääres näitasid,” seletas Riia. “Ma käisin teist vaatamas, poegi põle enam sees.”
“Mis sest,” ütles Indrek ükskõikselt, “mul veel teisi pesi küll.”
“Kus nad on?” küsis Riia uudishimulikult.
“Küll ma mõnikord näitan sulle,” ütles Indrek.
“Miks sa enne põle näidand?” päris Riia.
“Põle meelde tulnd.”
“Ma tahaks nii väga näha,” ajas Riia peale.
“Aga kui ma näitan, kas annad siis oma Milli mulle mängida?” küsis Indrek.
“Sa viskad ta Muska kätte,” kartis Riia.
“Ei ma viska,” vastas Indrek.
“Viskad küll, ma tean,” kinnitas Riia.
“No ei viska, ma muidu õrritan Muskat.”
“Õrritada ka ei tohi,” ütles Riia. “Kui õrritada tahad, siis ma ei anna.”
“Mul ükskõik,” seletas Indrek nüüd. “Ega mul kassist häda ole, aga linnupesi sulle ei näita.”
“Säh, mängi siis pealegi kassiga,” ütles Riia selle peale, aga kui poiss temalt kassi tahtis võtta, hakkas tüdrukul mingisugune loomusunnilik hirm ja viimasel silmapilgul haaras ta kramplikult Milli peast kinni, kuna Indrek teda juba kehast hoidis.
“Lase peast lahti,” ütles Indrek.
“Ei lase,” vastas Riia, omal juba pisarad silmas.
“Ma tõmman vägisi,” ähvardas poiss.
“Ei tohi, Milli saab haiget,” keelas Riia.
“Miks sa siis lubasid?” küsis poiss ja sikutas kassi kehast, nii et see tasakesti kräunus.
“Ma änam ei luba,” nuttis tüdruk. “Lase lahti, anna kass kätte.”
“Ei anna,” ütles poiss kindlalt, nagu oleks tal äkki mingisugune meeletu tuju peale tulnud.
Riia sikutas kassi peast, Indrek kehast. Kassi kael venis pikaks ja peeneks ning ta kräunus hädaliselt, püüdes küünistada. Riia hakkas karjuma. Ants seisis juures ja naeris, sest tema meelest polnud lõbusamat asja ilmas, kui oli seda Riia kassi kräunutamine. Oru Kaaru ja Mäe Muska haukusid kärsitul häälel ja nemad olid valmis iga silmapilk kassi külge kargama, eriti just Muska. Viimaks tegi Indrek äkilise tõmbe, Milli pea lipsatas Riia käte vahelt. Samal silmapilgul kargas Muska kassi külge kinni ja raputas teda kõigest jõust oma lõugadega, kuna Indrek alles tema tagumisi jalgu hoidis. Riia kiljus, kass karjatas viimses hädas. Ants hüüdis Muskale ässitavalt: “Võta!” ja siis lasksid koer kui ka poiss korraga kassist lahti, nii et see maha kukkus, kus ta paar korda tagumiste jalgadega lõi, oma pika ja peene kaela välja sirutas ning nõnda rahulikult lamama jäi.
“Eks ma öelnd, et viskad Muska kätte!” karjus Riia ja korjas kassi maast. “Näed nüüd – surnd!”
“Ma ei visand ju,” ajas Indrek vastu. “Muska ise kargas külge. Sinu oma süü, miks sa kassil peast nii kõvasti kinni hoidsid.”
“Sa tahtsid ta koera kätte visata, sellepärast.”
“Ei taht ju,” vaidles Indrek vastu. “Ma oleks kassiga Muskat ainult õrritand.”
“Ä’ä valeta ühtigi, tahtsid visata jah,” kinnitas Riia.
“Siis ma oleks ta ju ammu visand,” seletas Indrek. “Ma olen temaga ju ennegi Muskat õrritand, aga midagi põle visand.”
“Täna tahtsid visata, ma nägin su silmist,” kinnitas Riia endiselt, istus maha ja pani surnud Milli omale sülle. Ise karjus ta nõnda, et Indrekul nende oma kass meelde tuli, kui ta rippus ema pekstes sabapidi ukse vahel: Riial oli täna nagu nende hallivöödilise kassi hääl. Ja nagu Indrekul tol korral kahju oli kassist, samuti hakkas tal ka Riiast hale meel. Ta püüdis teda vaigistada ja lohutada.
“Tahad, ma teen sulle kassi eest ilusa marjakorvi valgest juurikatest, kaane peale ja kõik,” rääkis ta.
Aga Riia ei tahtnud kassi asemel mingit korvi. Siis ütles Indrek uuesti: “Ma teen sulle tule ääres ilusa kasetohust karbi, ukse ette ka. Sinna sisse panen samblaga maamesilase pesa, nii et võid viia, kuhu süda kutsub, kas või koju aeda, üles lakka või ükskõik kuhu.”
Aga Riia ei tahtnud ka mesilastega tohikut, nuttis ainult oma Millit taga.
“Ma teen sulle ilusa puust karbi, kaan käib soonega peale, sisse pane, mis iial tahad,” lubas Indrek edasi.
Riia ei tahtnud ka puukarpi, kuhu võib sisse panna, mis iial tahad. Tema tahtis ainult ühte: oma kassinirule hinge sisse, seda tahtis ta, sest muidu ei saanud ta temale linnupoegi sööta.
Indrek lubas talle veel teha suure, nagu pasuna, haavakoorest vile; lubas tuua jõe äärest padrikust kõige jämedama heinputke ja teha sellest virtsa; lubas otsida temale jumalakäsi ja kuradikäppi; lubas kiskuda jõest pikki, ilusaid kõrkjaid ja jämedaid pillirooge, võtta rohelisi pudeleid ja pikkade vartega valgeid roose, otsida hundinuie, mis on pehmed ja ilusad, nagu elus siid ja samet; lubas lõpuks kogu suve kuni sügiseni aina Riia eest muretseda ja tema tahtmist täita, ainult kui ta jätaks oma nutu. Aga Riia ei võinud mingi hinna eest oma nuttu jätta. Ühte oleks Indrek võinud veel lubada: nende vanal kassil olid kodus pojad ja Indrek oleks võinud Riiale lubada, et ta toob temale uue kassi, aga seda ei võinud ta ju teha, sest siis oleks Riia hakanud sellele linnupoegi söötma.
Nõnda siis, kui Indrek oli Riiale kõik lubanud, mis tal võimalikku hinge taga, tegi ta viimaks oma südame kõvaks ja ütles.
“Mis sa tühja niipalju karjud, ega ta ikka änam hinge tõuse, matame ta parem ilusti maha, ma aitan. Teeme talle kena haua, mina kaevan valmis, panen sammalt sisse ka, et oleks hea pehme ja soe. Tahad? Teeme nõnda. Ma lõikan pussiga hea suure lepa, teen labida, sellega kaevan.”
Riia ei vastanud midagi, aga nutt jäi soiku, sest auväärt matused olid tema valutavale südamele kõige magusamaks palsamiks. Nutu vaikimisest oli Indrekule küll. Ta läks leppa maha võtma, et labidat valmistada. Ants seisis juures ja vaatas pealt. Muska aga
