pidi uued kambris üles lööma. Aasta polnud saagi poolest küll kuigi kuldne, aga mine tea paremat oodata. Andres mõtles tuttavailt laenata. Aaseme ja Hundipalu olid raha lubanud, Ämmasoo Villem pakkus katuseõlgi. Palgiveosse lubasid kõik ümberkaudsed peremehed oma hobused saata, aga välimaa poole ei ulatanud see lubadus kaugemale kui Aiuni ja kõrve poole kaugemale kui Ravani. Kassiaru Jaska, kes istus juba nii-öelda kõva maa otsal, ei sidunud end soonurgaga rohkem, kui et jõi ühes Oru Pearuga kõrtsi saksakambris. Soovälja meestest oli ainult Kingu Priidu Vargamäe Andresega lähemalt tutvunenud. Nõnda jäid Vihukse ja Lõppe palgiveost kõrvale, kuigi nad ehk heameelega sellest oleksid osa võtnud. Kukessaare, mis seisis tagapool Ravat, ei sõbrutsenud Vargamäega, sest see oli temast juba liiga kaugel ja liiga pehmete soode taga.
Oma üleaedsele ei lausunud Andres palgiveost sõnagi. Aga Pearu tuli ise. Tuli ühes sulasega ja pani metsas koormad peale, nagu oleks temagi kutsutud. Ainult niipalju tegi ta, et küsis metsas Andreselt.
“Kas minu regedele jätkub ka või tuleb nappus kätte?”
“Küllap saab ka sinu kodaratele,” vastas Andres.
Aga hiljemgi, kui kaugemalt mehi enam näha polnud, ilmusid Tagapere hobused ikka veel. Nagu öeldud: niipea kui Eespere mehed asuvad metsateele, ilmub Oru sulane hobuse või kahega nende kannule.
“Kuhu sina sõidad?” küsib Juss temalt mõnikord valjul häälel.
“Peremees saatis vaatama, kuhu sina sõidad,” vastab teisepere mees.
“Me sõidame veskile,” luiskab Juss.
“Mina ka.”
“Aga kus kotid?”
“Sealsamas kus sinulgi.”
Sulaste juttu kuulates eelsõitvalt reelt tahaks Mäe peremees üleaedse sulasele peaaegu öelda, et mingu tagasi, sest tema abi pole tarvis, aga sõnad jäävad tal kurku kinni ja nõnda sõidavad nad ööpimeduses metsa poole, kuhu mõni tund teed. Ainult reed karjuvad pakasel lumel ja hobuste ninasõõrmed purskavad nagu valget suitsu.
Andrese meelest on Pearu imelik mees, niisugust pole ta enne näinud. Kiusleb ja jonnib, aga siis teeb jälle, nagu poleks midagi iseäralikku nende vahel sündinud. Ka Krõõt leiab, et teisepere peremees on imelik mees, aga selle tõttu ei meeldi Andresele enam põrmugi, et Oru Pearu on niisugune imelik mees.
Siiski, pole viga, küllap ta temaga oma arved õiendab, elu on ju Vargamäel alles ees. Andres hakkab alles uusi kambreid ehitama, aga ta tahab ka teised hooned uued teha. Ta tahab kõik muugi Vargamäel uuendada. Uute hoonete ehitamisel ei saa ta kuidagi põldu unustada, vaid muretseb väsimata ka selle eest. Tal on tundmus, et Vargamäele tulles tegi ta temaga lepingu elu ja surma peale. Lepinguga on ta enda peale võtnud suured kohustused ja neid tahab ta täita, maksku mis maksab. Andres teab, et põld on kindel kui kalju, tema ei tagane oma lepingust küünemusta väärtki. Tema ei peta kunagi, sellepärast ei tohi ka Andres petta, vaid peab olema ja jääma õiglaseks, nagu ajaks ta asju jumala endaga. Andresel on mõnikord tume aimdus, nagu oleks Vargamäel jumalaga mingisugune salajane ühendus, nagu oleksid need kaks kuidagi üks ja seesama. Vargamäe põldudele rammu muretsedes ei tee ta midagi muud, kui kannab andeid jumalale, kes elab siinsamas ja õnnistab Andrese tööd ning tegemist.
Nõnda tunneb Vargamäe Eespere noor peremees, kui ta tahaks lauta loomade alla vedada kõik kuivad mättad ja kuiva kraavimulla. Sama tundmus ajab teda ka kõrvaliste tööde peale vaatamata ikkagi kive korjama ja kaaluma, et neid koristada põllult aia äärde või laduda keset põldu varemesse – ausambaks Vargamäe jumalale.
Ja see jumal õnnistas Andrese kätetööd, seda võis selgesti näha. Olgugi et tänavu oli kambrite ehitamisega niipalju tegu, ometi sündis laudas ennenägematu ime: sõnnik kasvas seal niisuguse kiirusega, et kevadel polnud loomadel enam ruumi, seljad nühkisid vastu aampalke. Ja ometi oli kari ainult paari pea võrra kasvanud.
Kui Krõõt talvel millalgi arvas, et Vargamäel läheb kord-korralt ikka hullemaks, siis oli kolmandal kevadel küll kõige hullem. Ei olnud kellelgi enam ainustki vaba silmapilku. Juss, kes juba esimesel aastal oli hädaldanud, et peremees ta tööga tapab, mõistis vast tänavu õieti, mis on tapmine künnivaol. Peaaegu kogu põllutöö tegi ta üksinda, vahetades väsinud hobuseid, ilma et ise kunagi oleks teadnud, mis on söögitund. Aga tänavu Juss ei hädaldanud, sest kolmat aastat oli ta Vargamäele jäänud Mari pärast. Jussi jalad läksid küll hommikust õhtuni saha ja äkke järele ladudes kangeks nagu vanal hundil, aga meel oli ometi rõõmus.
Andresel endal polnud paremad päevad kui sulasel, ka tema ei teadnud kogu kevade, mis on puhkus pärast sööki. Seni kui kambriraiujad söögitundi pidasid, vehkis peremees ise väljal külvata, et pärast seda uuesti ühes meestega kirves kätte võtta ja seinale asuda, sest tema ise tahtis olla meister ja kõik. Kibedal külvi ajal võttis ta isegi pühapäevadest lisa, sest muidu ei tulnud omaga välja. Ükskord, kui ta jälle peaaegu kogu pühapäevase õhtupooliku oli külimatiga mööda põldu käinud, nägi ta järgmisel hommikul kambriseinalt, et põllul on seemendamas kolm hobust. Abi kulus muidugi marjaks ära, aga ometi oli Andres pahane, et avitajaks oli üleaedne, mitte aga keegi muu. Pearu abiga võis aga samuti sündida, nagu oli sündinud ree laenamisega: ta hakkas sellega Andrest kõrtsileti ääres näägutama. Selle peale vaatamata heitis Andres alla ja laskis teisepere mehed oma põllul edasi seemendada.
Pearu ise ei näidanud oma nägu. Ainult nagu juhuslikult mööda minnes peatas ta silmapilguks toaraiujate juures, andis jõudu, pani käed seljale kokku, pidas pisut “rehnutti” ja läks jällegi oma teed.
“Näe hullu, teisepere mehed ka platsi tulnud,” imestas perenaine keskhommikul, nagu märkaks ta abilisi alles nüüd esimest korda. “Kes need välja ajanud?”
“Peremees saatis,” vastasid sulased.
“Eks meil kulu küll see abi ära,” ütles perenaine ja tõttas minema, nagu kardaks ta, et võib ehk midagi liiga öelda.
Aga Andrese arvates oli öeldugi liig. Sest oli teine sõnalausumata mehed saatnud, siis pidi nad ka samuti vastu võtma, milleks see jututegemine, nagu mingisugune tänupalve. Ometi ei avaldanud peremees oma arvamist sõnades, perenaine aimas seda ainult.
Kogu tänavune kevade ja suvi kulus kambrite ehitamise tähe all, sest see töö polnud ju tänaseks ega homseks, vaid terveks eluajaks, nagu peremees arvas. Sellekohaselt ehitatigi eluhooned: palju suuremad kui endised ja suurte valgete akendega, nii et kõik arvasid, et Vargamäe Eesperes saavad külmad kambrid – liig suurte akende pärast. Aga peremees jäi oma tahtmises kindlaks, ainult vundamendi tegi madala, ladus palgid peaaegu maa peale, et tuul ei pääseks alt läbi vuhisema, nagu ta ütles. Oli lahendada veel põrandate küsimus: kas teha nad savist või laudadest? Mitmed arvasid, et hea kui tahakambrigi laudpõranda saab. Aga Andres otsustas teha üleni laudpõrandad.
“Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt.
“Küllap näis,” vastas Andres. “Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.”
“Valgeks kui lumi,” ütles Mari.
“Siis las käia,” oli peremees nõus.
“Ega sel Maril muud olegi, kui aga tants ja mäng,” ütles nüüd perenaine.
“Või ma siis nüüd iseenda pärast,” vabandas Mari. “Juss ju kibeleb.”
“Ah Juss!” imestas perenaine. “Vaata imet, või tema!”
“Kuule, Juss, me nüüd jäämegi seia
