kiheles poisi peale.
Kord juhtus nõnda, et Juss ja Mari niitsid kahekesi kodumail. Teistkolmat päeva uitsetas vihma ja loogu oli juba sedavõrd palju maas, et peremees paremaks arvas kambrite kallal nokitseda kui vihmaga heinamaal jännata.
Juss vehkis oma vikatiga ees, Mari järel. Oli õhtu eeli. Niitjad olid juba seal maal väljas, mis peremees neile ligilähedalt ära tähendanud. Ometi kippus tüdruk poisile kandu, nagu oleks keegi kolmas temale takka tuld tegemas.
“Sa tõttad, nagu oleks täna viimnepäev,” ütles Juss.
“Täna on viimsepäeva lauba,” vastas Mari.
“Et sa ka ükskord ei väsi,” siunas poiss.
“Tahan sinu väsitada, tahan su Vargamäelt välja süüa.”
“Ei lähe mina siit enne, kui lähed sina,” ütles poiss tõsiselt.
“Mis sul minust on?” küsis tüdruk.
“Aga mis siis sinul minust on, et sa mind tahad siit välja süüa?”
“Ä’ä põikle ühti kõrvale,” manitses Mari. “Miks ei lähe sa siit enne, kui lähen mina? Sa vandusid ju mullu, et peremees su tööga tapab.”
“Tapabki, mis sa siis arvad. Tapab iseenda ja tapab ka minu.”
“Miks sa siis ära ei lähe?”
“Näe, ei lähe ega lähegi, las tapab, kui tahab. Ei tapa see, siis tapab mõni teine.”
“Aga mis siis see minusse puutub, et sa enne mind ei lähe?”
“Sina tapad samuti kui peremeeski,” ütles nüüd Juss nagu südamepõhjast.
“Jussike, Jussike, Vargasoo ussike!” naeris nüüd Mari. “Või meie peremehega kahekesi materdame sind vaesekest! Ja Jussike, ussike, ei saa eest ära, kael lühike, jalg kõverake.”
“Sina ära naera mu kaela ega jalgu,” ütles Juss nüüd värisevail huulil, “ega ma ise neid põle teind.”
“Mis ma siis naeran, kui mitte jalgu, sind ennast või?” küsis Mari.
“Naera, keda tahad, mitte mind ega mu jalgu,” ütles poiss endise tõsidusega.
Vastuseks hakkas tüdruk naerdes laulma.
“Jussike, Jussike.
Vargasoo ussike.
Nipinapi kaelake.
Limpalampa jalake!”
Aga nüüd viskas Juss vikati äkki heinakaarele maha, võttis luisu taskust, pani selle sinnasamasse, ja ilma et kordagi oleks tüdruku poole silmi tõstnud, ütles ta, omal huuled tõmmutasid imelikult, imelikult.
“Anna vikat ja luisk peremehe kätte, mina enam ei niida.”
“Kuhu sa siis lähed?” küsis Mari kohkunult, ja tema silmi ilmus vaade, mis oli tal jõe ääres, kui Juss pidi uppuma. Oleks Juss neid silmi näinud, siis ta oleks tundnud, et Maril on peaaegu hirmunud lapse silmad. Aga Juss ei näinud, sest temal oli selg Mari poole, kui ta läks.
“Juss, kuule, kuhu sa lähed?” hüüdis Mari talle järele. Aga poiss ei vastanud, nagu ei kuulekski ta tüdruku sõnu. Ta läks ainult oma rangjalgega ja kenus kaelaga.
“Juss!” hüüdis Mari kolmat korda päris hirmunud häälel, sest poiss hakkas juba põõsaste vahele kaduma. Ja kui ta ikkagi ei vastanud, siis ei saanud Mari muidu, kui pidi talle järele jooksma, ka oma vikatit heinakaarele maha jättes. Mari tahtis tingimata näha, kuhu Juss läheb ja mis ta mõtleb teha.
Aga Juss ei läinud kuigi kaugele, ainult põndakule, kus kasvas mõni laiaoksaline kuusk ja nende ümber tihnik. Seal jäi ta ühe kuuse all kännu äärde seisma, võttis pükste pealt nööritüki, mis tal kahekordselt ümber keha, pusis selle kallal midagi ja sidus ta siis otsapidi kuuseoksa. Oli ta sellega valmis, tegi ta nööri otsa silmuse, astus kännule ja tahtis silmuse kaela pista.
“Juss!” kiljatas Mari, jooksis poisi juurde ja karjus: “Mis sa, hull loom, ometi teed?”
“Poon enda üles,” vastas poiss otsustavalt.
“Juss, armas Juss,” ütles tüdruk nüüd ja võttis silmusest kinni. Tema hääles oli äkki niipalju lapselikku hirmu ja õrnust, et Juss talle tahtmata otsa vaatas.
“Mis sul sest on,” ütles poiss.
“On, Juss,” vastas tüdruk.
“Aga aita ei lase,” urises Juss.
“Eks võta mind siis ä’ä, kui aita tahad,” vastas Mari ja pööras poisile pooleldi selja.
“Küll võtaks, Mari, aga sina ju ainult lõõbid minuga,” lausus poiss puhtsüdamliselt.
“Tule niitma, Juss, ma enam ei lõõbi,” kinnitas tüdruk.
“Ei tule, sa hakkad jälle,” ajas poiss vastu.
“Tule nüüd, Juss, ma ütlen sulle siis saladuse,” mangus Mari.
“Ütle kohe,” vastas poiss.
“Võta nöör enne kuuseoksast,” ütles tüdruk.
“Ei võta ise ega lase sind võtta,” kinnitas poiss. “Himu on elust otsas.
Suren niikuinii seia Vargamäele, mida varem, seda parem. Peremees tapab tööga, sina…”
“Kellega mina?” küsis Mari kärsitult.
“Naeruga,” kaebas poiss. “Mina olen sinu naerus, mina olen kõigi naerus.”
Äkki kadus Jussist kõik kangus ja ta hakkas nutma. Hoidis pahema käega poomissilmusest kinni, pöördus küljeti tüdruku poole ja nuttis vaikselt ning alistunult.
Seda ei suutnud Mari välja kannatada: ka tema meel läks haledaks.
“Juss, ära nuta,” palus ta, aga rohkem ei saanud ta öelda, sest siis oli tal ka omal nutt käes. Ja nagu oleks tal sellest häbi, pöördus ka tema kõrvale, ning nõnda seisid nad kahekesi nuttes seal kuuse all tihnikus peaaegu seljad vastastikku.
Alles tüki aja pärast ütles Juss.
“Mul on ammugi himu elust otsas, sellepärast ma kevadest saati seda nöörigi pükste peal kannan.”
“Võta mind ä’ä, Juss,” nuttis tüdruk, “aga ära sa seda hullutükki tee, et sa enda üles pood.”
“Sa ei tule ju mulle, sõimad mind poisikeseks.”
“Nüüd tulen, änam ei sõima,” lubas Mari.
“Sa lõõbid jällegi,” kahtles poiss.
“Änam mitte, usu, Juss,” kinnitas Mari. “Ja tead mis? Meie ei lähegi änam Vargamäelt ära, jäämegi seia.”
“Kus me siis seia jääme?” küsis poiss.
