nuttis, siis ei tulnud Andres enam temaga rääkima. Ka ei läinud Krõõt enam aita emalt saadud kirstu najale pisaraid valama nagu esimesel korral, kus ta oli valgelt kirjatud kirstult lootnud nagu emalikku õrnust ja tröösti. Peale selle kirstu olid tal veel vana Maasik ja kaasavarana saadud mära, aga ka nende juurde ei läinud ta oma kurbusega, või olgu siis, et juhtus nutt peale tulema just lehma lüpstes.
Üldse nuttis aga Krõõt nüüd, kus juhtus. Nuttis heinamaal rehavarre või vikatilöe najal, nuttis last kiigutades või imetades, nuttis sigu söötes ja kapsaid rohides, nuttis isegi söögilaua ääres, kus nägid seda sulane ja tüdruk.
Täna esimest korda oma teist last imetades näis Vargamäe perenaisele, et ikka oli ta nutnud ainult sellepärast, et ta oli pidanud tol korral nõnda seisma ema kirstu najal. Poleks olnud seda esimest korda, siis oleksid jäänud tulemata ka pärastised nutud. Tänagi, jah tänagi nutab ta vististi selle esimese korra pärast, just tema pärast võtavad pisarad nii hoogu.
Aga pikkamisi vaibusid nurganaise meeled last imestades, sest kui peremees umbes tunni pärast koju tuli, leidis ta, et söök alles lauale panemata, ja tahakambri astudes nägi ta naist ühes lapsega rahulikult magavat. Andres puutus naise kätt, ja kui see silmad avas ning mehe küsivat pilku nägi, ütles ta nagu andeks paludes.
“Jällegi tütar.”
Omal õnnetul kiskusid huuled viltu ja pea pöördus seina poole.
“Ära sellepärast nuta,” manitses Andres. “Mis sinna parata, peame leppima.”
Aga Krõõt ei vastanud, ta ei saanud pisaraist võitu.
“Kus saunatädi on?” küsis Andres.
“Teda ei olegi,” vastas nurganaine.
“Kes sul siis abiks oli?”
“Ei olnd kedagi, ise pesin lapse.”
“Teed omale liiga,” lausus mees.
“Tuli ju kõik nii äkki, ma ei saand kuhugi,” seletas naine. “Oli küll raske.”
“Või veel!” venitas Andres. “Koduloomgi tahab abi, siis inimene…”
“Minu ema oli ka niisuke,” lausus Krõõt.
Mari jooksis kui värten sauna juurde, leidis tädi kodust ja tõi selle üles. Siis otsis ta, mis lauale panna, ja kolmekesi asusid nad lauda.
Ei lausutud ainustki sõna. Peremees oli raskes mõttes, nii raskes mõttes oli peremees, et kippus söömisegi unustama. Istus vahel tükk aega, noa otsas leivapala, mida unustas silgusoolveesse kastmast ja suhu pistmast, et jahukördisegust piima peale rüübata.
Oligi, mille üle pead murda. Orul on kaks esimest pojad, alles kolmas tütar, miks ei võinud tema Krõõdal vähemalt teinegi poeg olla. Aga kes teab, ehk on ka kolmas tütar.
Muidugi, kui see on jumala tahtmine, siis sündku, tema vastu ei vaidle. Sündigu kõik ainult tütred, nagu see on Aasemel, kus on viis tütart ja ei ainustki poega. Aga õige ei ole see mitte. Sest miks peab just tema Krõõt tütreid ilmale kandma, kuna Pearu eidel on kõigepealt pojad? Milles on tema halvem kui Pearu? Eks ei väeta ta kõigest hingest oma põldu, eks ei laasta ta oma heinamaid ja kuivata karjasmaad? On ta varastanud või petnud, või on ta kellegi vastu haudunud kurje mõtteidki? Aga miks on siis temal tütred ja üleaedsel pojad.
Andresel kaoks pool tööhimu, kui ta teaks, et tema järeltulijaks Vargamäel pole poeg, vaid mõni võhivõõras mees koduväina. Selleks ei maksaks ometi kive rükkida, mättaid raiuda ega põõsaid juurida. Ainult iseenda pärast ei maksaks nõnda nahast välja pugeda.
Ta käis mõisas vanahärra juures viljapuid kuulamas kambri otsa asutatava rohtaia tarvis, ja härra lubas viljapuud jumalamuidu – peremehe rõõmuks, härrale mälestuseks, nõnda oli ta öelnud. Aga seegi käik sündis Andres poolt ikkagi eeldusega, et temal on poeg ja et koht ühes rohtaiaga jääb nimelt just pojale.
Andrese mustad mõtted ei kestnud kaua, sest neil oli vähe olulist pinda. Tema ise kui ka Krõõt, mõlemad olid ju alles noored ning tõelikult algajad, neil võis sündida veel hulk lapsi, poegi ja tütreid. Nõnda ta talitaski, nagu oleks tal hulk poegi tagavaraks tulemas. Sügisel rabeles ta põllul kividega, ajas nad maa seest välja ja seadis puutükkidele, et võimalik oleks neid kätte saada esimese lumega: regi oli kivide vedamiseks soodsam kui vanker. Viljapuudki tõi ta mõisast ära ja istutas nad nõnda, nagu aednik õpetanud. Aga et neid rohkem sai, kui Andres tuua mõtles, siis venis ka rohtaed kavatsetust suuremaks, ulatades kambrite otsast hulk maad nende tahagi. Akende kõrvale ja aianurkadesse pistis ta sireleid, et oleks kevadel õisi. Metsast tõi pihlakaid ja toomingaid ning ka neile leidis ta paraja paiga õuevärava kõrval ja mujal toa ümbruses.
Ühte paneb Andres tähele: kunagi ei ole tehtust küll, kunagi ei saa himu täis. Üks kavatsus sünnitab teise, üks töö kisub endale teise järele.
Hakkad põldu, heinamaad ja karjasmaad parandama, siis on loomulik, et suurendad ka karja, sest muidu on eelmisel tööl vähe mõtet. Aga suurem kari nõuab avaramaid karjalautu, vanad ei kõlba enam.
Paremini haritud ja väetatud põllud annavad rohkem vilja, aga seda ei jõua enam kuivatada vanas väikeses rehetoas, sussitad aina jõuluni. Teed sa aga rehetoa suuremaks, siis ei kõlba ka reiaalune enam, sest ahe ei mahu sinna pahmana põrandale. Lõpuks aga korjub teri sedavõrd palju, et need ei mahu vanasse aita, sest juba tänavugi on kõik salved laeni, kõik kirstud kaaneni ja kõik kotid pakatamiseni täis. Hakka kas või ainult selleks müüma, et ruumi saada.
Nõnda peaks maha kiskuma kõik vana ja ehitama asemele uue ja suurema, alates eluhoonetega ja lõpetades kõlguti ja aganikuga. Peaks tegema uue Vargamäe, oma Vargamäe. Aga kust võtta see jõud, millega katta kulud.
Andres mõistis, et kui tõsiselt mõtlema hakata, siis ajab Vargamäe nagu hirmu peale, sest tema on nii suur ja vägev ning tema nõudmised oleksid nagu tõepoolest mõne jumala nõudmised. Neid ei jõua ükski surelik täita. Sellepärast katsus ta võimalikult vähe mõelda ja aina teha, et poleks suuri mõtlemisi.
Aga ometi pidi ta sagedasti imestama, et kust see küll tuleb, et temal kipub töö otse üle pea kasvama, kuna naaber elab ja kõlksib nagu mureta linnuke. Ajuti veedab ta kas või kõige kibedamal töö ajal pooled nädalad kõrtsis, aga ometi elab ta oma Tagaperega priskesti edasi, nagu teeksid ja toimetaksid seal vaimud. Tema kätetööl oleks nagu teine õnnistus, nagu on tal teine õnnistus lastegagi. Sellest süttib Andrese rinnas kadedus, peaaegu viha.
Aga Krõõt ei tunne teisepere rahva vastu kadedust ega viha, tema on ainult nukker. Temale näib, nagu oleks üleaial mõnigi valgem silmapilk, mõnigi väikene pidupäev, aga neil oleksid nagu pühadki ainult selleks, et hoogu võtta uutele töödele ja vaevadele, uutele muredele. Aga kui Krõõt selle kohta millalgi oma suu paotab, vastab Andres.
“Ega sa ometi taha, et ka mina pean kõrtsi vedelema minema.”
“Ei noh, kes nüüd seda,” vastab Krõõt.
“Mis siis?” küsib Andres.
Perenaine ei tea, mis siis, ja nõnda jääb ta vastuse võlgu ning tema silmad muutuvad veel nukramaks.
Ainuke, kes Eesperes kunagi muremõtteid ei veereta, on tüdruk Mari. Ikka on ta rõõmus ja lõbus ning kädistab nagu harakas aiateibas. Peremehelegi toob ta mõnikord naljasõnad ja perenaise ajab ta naeratama. Tütardegi pärast oskab ta perenaist trööstida.
“Olete
