mõtles Leena, et Jaagup mängib temale, aga ühel ilusal päeval sai ta teada, kuidas Jaagupi lood tõelikult on: Jaagup ise jutustas, sest tema õnn oli suurem, kui et ta oleks mahtunud ainult tema enda südamesse. Nõnda sai ka perenaine Mari Jaagupi suurest õnnest teada. Andreselegi oleks ta jutustanud, kui niisugused asjad teda karvaväärtki oleksid huvitanud.
Aga Andres rääkis aina tööst ja tööst ning sellest, et seda kunagi küllalt ei jõua teha, sured ära ja ikkagi jääb teda veel teha küll ja küll. Jaagup sellevastu mõtles, et töö on muidugi töö, mis seal nüüd rääkida, ega temast pääse keegi, saksad ehk ainult, aga tema pärast ei elata. Tema sünnib eluga ja sureb eluga, temale pole üldse midagi parata.
Töö pärast ei elaks Jaagup ainustki päeva. Muidugi, töö pärast ei hakka ta ennast ka tapma, ehk olgu siis, et töö ise tapab. Jaagup elab teiste asjade pärast, hoopis teiste pärast. Ja on need teised asjad kord olemas, siis teeb Jaagup ükskõik mis ja kui rasket tööd, teeb otse lõbuga. Nõnda arvab, õigem tunneb Jaagup, kuigi ta sellest ei Andresele ega kellegile teisele sõnagi ei lausu. Kõik peaksid seda mõistma iseenesestki.
Kui Vargamäe Jaagup nõnda pilli mängis ja ise oma Roosi peale mõtles, hakkas ka Leena tema peale mõtlema, kui ta kuulis Jaagupi pilli häält. Mõnikord juhtus isegi nõnda, et Jaagupi pilli häält kuuldes unustas perenainegi oma kurvad mõtted ja mõtles nii mõnegi rõõmsa mõtte Jaagupi Roosist. Aga perenaine ei mõelnud nii tõsiselt Jaagupi Roosist kui tüdruk Leena, kel kippusid sealjuures silmad niiskeks. Vargamäe perenaine ei armastanud Põlluotsa Roosit nii sügavast südamest kui tüdruk Leena. Jaagup isegi ei armastanud teda nii väga, sest tema silmad lõid armastusest ainult hiilgama, Leenal aga vett jooksma.
“Kas tema sind ka nõnda armastab?” küsis Leena kord Jaagupilt, kui see nagu hunt üle raba kahe metsatuka poole vahtis, kust paistsid hallid hooned. “Mõtleb ta nõnda sinu peale?”
“Roosi või?” küsis Jaagup vastu. “Ei, tema ei mängi pilli ega kedagi. Tema ei mõtle.”
“Sina siis üksi?” päris Leena.
“Mina üksi,” vastas Jaagup. “Aga läbi akna laseb ta mu alati sisse, kui ma lähen.”
“Aga kui sa ei lähe, mis siis?”
“Siis laseb ta mõne teise,” arvas Jaagup ja lisas juurde: “Ta on ju nii ilus, poisid on kui hullud tema järele. Neid lahinguid, mis lüüakse Põlluotsa ümber! Ja ikka tema pärast. Mina tulin sealt ju perepoegade eest ära, tahtsid mu maha lüüa, pillilõõtsad lõikasid teised läbi, muudkui vuhka, vuhka. Isegi Roosile lubasid kaelakiike teha, kui ta minu veel sisse laseb. Aga ei see karda! See ei karda kedagi. Ta vaatab poistele naerdes otsa ja ütleb: eks tehke, kui raatsite. Teil omal rohkem kahju kui minul. Muidugi, keegi ei raatsi. Poisid kui luua all… Ootan, kui tulevad pikemad ja pimedamad ööd, siis lähen õnne katsuma. Ükski ei aima, et mina siit maalt võiksin minna, aga mina lähen. Lähen otseteed üle laukaraba, laugaste vahelt läbi, paar pühapäeva olen käind juba teed vaatamas ja märka panemas. Mis see kuus, seitse versta mul lipata on! Paljajalu, nõnda saab igalt poolt läbi, mõnest kohast kas või neljakäpakil, kus pehme. Silmalt!”
“Aga kui sa ära eksid?” arvas Leena.
“Ei eksi, mina ei eksi, olen rabadega vilund lapsest saadik.”
“Aga mis siis, kui teised poisid su kätte saavad?”
“Ei nad saa! Põle tänini saand ega saagi. Ega Roosi neid sisse ei lase, kust nad teavad, et mina olen.”
“Minul põle ühtegi niisukest poissi olnd kui sina,” ütleb Leena nüüd.
“Roosil põle ka niisukest olnd, ise ütles,” vastab Jaagup.
“Aga miks ta siis teisi sisse laseb?”
“Kõik kipuvad kangesti, sellepärast. Ei raatsi ära ajada.”
“Aga mina ei laseks kedagi teist, kui mul oleks niisuke poiss,” ütleb Leena. “Ennem oleks ma üksi, aga teist ei laseks ma mitte.”
“Noh, sina põle ka nii ilus, kui on Roosi,” ütles Jaagup nii lihtsameelselt, et Leenal pisarad otse purskasid silmist. Seda nähes püüdis Jaagup oma sõnu parandada, öeldes: “Ei noh, ega nüüd seda ole, et sa oleks inetum, et sa põleks ilus tüdruk. Seda muidugi! Oled tüdruk üle kõrvenurga. Aga ma ütlen muidu, et sa põle nii ilus, kui on Põlluotsa Roosi. Aga sest põle kedagi, et teist nii ilust tüdrukut põlegi kihelkonnas.”
See oli Leenale halb lohutus, seda nägi Jaagup isegi, aga tema ei osanud teda paremini lohutada. Natukene aega vaatas ta, kuidas Leena silmi pühkis, siis võttis ta pilli ja hakkas mängima, et ehk lohutab see nutjat. Aga Leenal hakkasid pisarad veel suurema hooga voolama, sest ta arvas, et Jaagup mängib Roosile. Ometi mängis Jaagup seekord ainult Leenale trööstiks.
“Niisukest poissi põle ma veel enne ilmas näind,” ütles Leena lõpuks, kui oli silmist pühkinud viimased pisarad.
Aga Jaagup ei vastanud talle sõnagi. Ta nokutas nõus olles pead ja surus lõõtsmoorikut käte vahel kokku ning venitas teda pikaks, nagu tahaks ta näidata: näe, mihuke ma olen.
“Lõhu või lõõts, ega ta Põlluotsale ikkagi kosta,” ütles Leena etteheitvalt.
“Seda põle vajagi, ma mängin nüüd sinule, et sa ei nutaks,” vastas poiss avameelselt.
“Mis sinul minust, nutan või naeran ma,” ütles tüdruk.
“Miks ei ole,” vastas poiss. “Siin on kõik nii tõsised, sina üksi veel naersid tänini, aga nüüd hakkad ka sina silmi peos hoidma.”
“Änam ei nuta, sinu nähes ei nuta ma änam ilmaski,” kinnitas Leena. “Sina põle seda väärt. Sina armastad oma pilli rohkem kui teisi inimesi.”
“Ei, Roosit armastan rohkem kui pilli,” seletas poiss. “Roosit armastan üle kõige.”
“Tema on ilusam kui pill?” pilkas Leena.
“Tema on kõige ilusam,” kinnitas Jaagup.
“Pill mängib nõnda ainult sinuga, aga Roosi mängib ka teistega. Põle sind, siis on teised.”
“See on teine asi. Pill põle inime, tema põle nii ilus kui Roosi.”
“Ikka see vana: põle nii ilus, põle nii ilus! Nagu saaks seda ilu patta panna või pannil küpsetada!” hüüdis tüdruk nagu meeleheitel ja vihaselt.
“Ega pillistki saa suppi keeta,” vaidles poiss vastu.
“Aga pill mängib, Roosit vahid siit ainult üle raba.”
“Küll oled sa õige rumal,” ütles Jaagup nüüd lihtsalt. “Ma ei mängikski ju, kui põleks Roosit. Tema pärast ma pilli ostsingi. Ehk võta tänagi: kas oleks ma seia kivi otsa tulnd pilli mängima, kui ma ei saaks siit üle raba Roosi poole vahtida. Kui sa teaks, kudas ta akna avab ja kudas ta sosistab: tasa! Kui ta sel silmapilgul ütleks: löö oma pill lõhki, mina või pill, siis paneks ma ta kui kärnkonna jala alla lässu. Niisuke on Põlluotsa Roosi ja niisuke on minu pill.”
“Aga mina ütlen: sina oled togu poiss,” sähvas tüdruk.
“Seda muidugi,” oli Jaagup nõus. “Kõik ütlevad mulle seda, Roosigi on öelnd. Aga sest põle midagi, et ma togu olen. Nii tark olen ikkagi, et kroonut
