seisis ta temal meeles ja oma lastegi surma pani ta mehe surma arvele. Elavaist pöördus huvi surnute poole, nagu oleks nende käes võim elavategi üle. Sagedasti olid tal silmad vees ja naeratus ei ilmunud ta näole kunagi. Ainult vanema poja Indreku kallistused lohutasid ema mõnikord nukra naeratuseni.
Andres oli juba ammugi Mari sõnadest ja tegudest aimanud, et sel on lein laste järele nuhtluseks arvatavate pattude eest. Sellepärast katsus ta vahetevahel Jussist ja tema surmast juttu teha, seletades, et laste surm ei või ju isa surmaga mingisuguses ühenduses seista, sest lapsi suri ka seal, kus elavad mõlemad vanemad.
“Igaühel omad patud,” vastas Mari. “Kes teise hinge näeb, igaüks tunneb ainult oma südant.”
“Muidugi, või siis minagi selle vastu,” ütles Andres nagu nõus olles.
“Kõik on patused. Aga on siis see õige, et ühe patuse pärast peavad nõnda süüta lapsed surema? Nagu meilgi: kolm korraga. Mis süüdi siis neil oli?”
“Meie oleme süüdi, mitte nemad,” vastas Mari rõhutades.
“Siis surmaku meid ja lasku lapsed elada,” ütles Andres samuti.
Mari ei öelnud midagi, nagu oleks ta nõus. Ometi võis kõigest aru saada, et see nõnda polnud. Temal olid oma eriarvamised, mida ta endale pidas.
“Noh, hea küll,” rääkis Andres natukese aja pärast, “ütleme, et lapsed surid meil Jussi pärast, mis siis nüüd? Mis see Juss nüüd veel tahab? Ta võttis ju kolm elu oma elu tasuks. On see vähe?”
Andrese sõnad ajasid Marile otse hirmu peale. Ta ei osanud midagi vastata, tõstis ainult käsi, nagu mõtleks ta kõrvad kinni hoida, et mitte enam kuulda.
“Ä’ä räägi nõnda!” palus ta viimaks, valuilme näol.
“Aga see on ju nõnda,” kinnitas Andres. “Jussi surm on ju nüüd kolmekordselt tasutud, patused on nuheldud. Sellepärast olgu surnud surnutega, elavad elavatega. Minul suri Krõõt võib-olla osalt mu enda süü pärast…”
“Andres!” hüüdis Mari vahele.
“Kuula!” käskis Andres. “Ma ütlen – võib-olla ja sedagi ütlen ainult sellepärast, et õpetaja mind nõnda noomis: ma olla oma naise suure tööga tapnud, põle tema peale kui nõrgema astja peale halastand. Nõnda ütles õpetaja. Mina ise ei teand sellest sinnamaale midagi. Lõin iseend takka, niipalju kui vähegi jäksi oli, ja lasin ka Krõõta teha, niipalju kui ta vähegi suutis. Aga kas andsin ma siis palgalistele targemat armu? Sina ise teenisid meil: oli meil kerge teenida? Ütle! Vasta!”
“Seda nüüd jüst mitte,” vastas Mari.
“Aga on sul nüüd kergem?” küsis Andres.
“Raskem,” ütles Mari, nagu oleks ta ise selles süüdi.
“Aga Krõõdal oli ehk veel raskem kui sinul, sest siis olime algajad, kõigest oli nappus. Kuude kaupa põlnd meil talvel muud süüa kui kartulid, silgusoolvesi, jao pärast leiba ja hapukali juua ning kuivale toidule peale rüübata, et rutem alla läheks. Nõnda elasime ja nõnda rühmeldasime hommikust õhtuni, pooled ööd veel takka peale, ja nõnda kandis Krõõt ka oma lapsed ilmale. Ei ühtegi valget päeva, ei kunagi hinge tagasitõmbamist. Noh, ja tema põlnd sinuks. Tema oli pikavõitu, vilaja kehaga, ei pidand vastu, nõnda surigi. Mina ei märgand seda enne, kui ta mulle ütles – mäletad, seal asemel, kui sina Andresele oma rinna suhu pistsid, – kui ta sel korral ütles, et ei tema küll änam siit tõuse. Siis nägin äkki, et Krõõt on kui vana hobusekronu, kel jalad harkis all ja kõrvad lontis peas ja kes ei suuda änam ühtegi liiget liigutada, tümmita kas raudkangiga või raiu kervega. Seisab, ei liiguta änam oimugi! Hobusekronu oskasin ma turgutada, kui ta nõnda saha, äkke või vankri ette seisma jäi, aga mis pidin ma Krõõdaga tegema? Hobusekronule viisin tüki leiba või kamalutäie kaeru, ja kui ta selle oli ära söönd, ajas ta kõrvad kikki ja korjas jalad kõhu all kokku. Krõõdaga ei osand ma midagi peale hakata, et veel kord jõuaks oma liikmeid liigutada. Läksin ainult väljale ja istusin kivi äärde. Nõnda suri Krõõt. Mina ei saand tema heaks sedagi teha, mis ma teen iga setukale. Aga ega mulle setukas sellepärast kallim ole, kui oli Krõõt. Üks on ikkagi loom, teine inimene, ja mis teed loomale, seda ei tee inimesele, sest loodad, et eks inimene muretse isegi enda eest. Aga näe, ei muretse. Ennem sureb, kui muretseb, nagu oleks inimenegi ainult loom. Krõõt ise mõtles endast samuti nagu minagi. Mõtles, et looma eest peab muretsema, iseenda eest mitte, sest mina olen ju inimene. Krõõt mõistis väga hästi, et kui hobusel on aiste vahel kõrvad lontis ja jalad harkis, siis ei aita änam takkalöömine, vaid et teda peab turgutama. Aga ise ei jäänd ta kunagi hobusekronu viisil seisma ega öelnd: siit maalt, änam ei jäksa. Krõõt jäksas ikka veel, tema jäksil põlnd kunagi lõppu, nagu põlnd seda ka minu omal. Ja kui tuli kord lõpp, siis oli ka surm, lõpp ja surm tulid üheskoos. Aga kas siis nüüd sellepärast peaks mina terve eluaeg nina norus käima ja käed rüpes istuma? Peaks koha lohakile jätma ja mitte änam laste peale mõtlema? Kel oleks sest kasu? Või oleks see õige? Aga vaata, Mari, sina mõtled just nõnda ja sina teed ka nõnda. Kui sa käiks ühtepuhku laste haual, siis põleks sest ühtigi, aga sina käid veel rohkem Jussi haual. Sa käid seal surnuajale minnes ja surnuajalt tulles, sa mõtled Jussi peale kiriku sõites ja koju jõudes, sul on ta meeles sängi heites ja sängist tõustes. Lastegagi räägid sa, nagu mõtleksid sa aina Jussi peale. Enne, kui Juku ja Kata alles elasid, ei näind ma, et sa neid rohkem oma lapseks oleks pidand kui teisi, aga nüüd on mõnikord nõnda, et Indrek ja Antski oleks sulle nagu võõrad. On see siis tõesti nõnda õige? On siis Jussil tõesti õigus seda veel nõuda? Seda küsin ma. Kas tema võlg ikka veel põle tasutud, kui meil talle võlga ehk oli? Mis ta siis veel nõuab?”
Küsimised olid nõnda seatud, et Mari oskas vastuseks ainult nutta. Aga Andrese meelt ei teinud see härdaks, ennem tundis ta südames ikka suuremat kibedust. Tema ise oli loomult enam tõsine ja mõtlik kui rõõmus ja kergemeelne, sellepärast oleks ta tahtnud, et teda igavesti ei ümbritseks nutused silmad ja kurvad näod, sest neist luges ta etteheidet iseendale: tema ei osanud nõnda elada, et temaga oleks võidud olla rõõmus. Krõõda alaline nukrustamine ja hädaldamine oli talle palju tuska ja meelehärma valmistanud ja sellest oli tõusnud nii mõnigi sõnelemine ja pahandus. Marit oli ta just sellepärast tahtnud, et see oli tüdrukupõlves Vargamäel alati naernud, ikka lõõritanud. Juba Krõõda eluajal oli Andres mõelnud, et kui ometi Krõõt vahetevahelgi võiks Mari viisil naerda ja lõõritada, siis oleks elu pool kergem. Aga Krõõt ei naernud Vargamäel kunagi, vähemalt ei mäletanud Andres seda, kes pani naise nukruse soode ja rabade arvele, sest see oli tulnud sealt, kus olid aina metsad ja laaned, mis helisesid. Aga nüüd on Mariga lugu veel hullem: tema ju oli ükskord siin rõõmus, ainult niipea kui sai Andrese naiseks ja Vargamäe perenaiseks, kadus ka naer ja lõõritus. Nagu oleks Andres ta Jussilt vägisi ära kiskunud või nagu oleks ta oma käega Jussile silmuse kaela pannud ja ta siis kuuseoksa riputanud.
“Tead, Mari,” rääkis Andres natukese aja pärast edasi, “meie elu läheb nõnda lörri, varem või hiljem. Mina ei jõua seda änam kuigi kaua välja kannatada. Krõõda ajal ei mõelnd ma midagi, rühmasin ainult tööd teha, aga tema surm ajas mõtlema. Siis tuli veel see Jussi asi ja nüüd need lapsed oma surmaga – jõud ütleb ülesse. Kui sa nutaks oma lapsi, sest põleks ühti. Ka minul on neist kahju, väga kahju. Juku oli nii viks ja tubli poiss, teda oli Vargamäele nii vaja. Aga jumal arvas, et surnuaial on temast suurem puudus – olgu. Aga kui ma näen, et sa leinad aina Jussi, siis ei tea ma, kuhu minna või mis teha. Jussi nuttes saab sinust jällegi endine Sauna-Mari, nagu põleks sa kunagi Vargamäel perenaine olndki. Siis oli sul muidugi kergem põli kui nüüd ja sellepärast mõtlen ma, et sa ehk kahetsed, et hakkasid Vargamäel perenaiseks. Mõtled, et mis endast siin tappa, ükskord sureme niikuinii ja lähme hauda. Vahe ehk on ainult see, et saunanaisele lüüakse
